Kolmapäev, 29. juuni 2022

Mõte

Kas vahel tuleb mõte, et enam ei jaksa? Lootusetuse tunne, et pole enam ühtegi valikut ja kuidagi edasi minna ei oska. Ees tunduvad olevat ainult halvad valikud. Vahel tulevad pähe ka need kõige mustemad mõtted. Pidev stressiseisund. Kuidagi ei oska edasi minna. 

Kui seda lugedes tundsid ennast ära, siis võta teadmiseks, et asi pole veel üldsegi hull, sest sa oled ikkagi tegus ja kuidagi jõudsid siia, et seda lugeda. Nüüd aga tuleb edasi tegutseda. Vaevalt, et enam hullemaks saab minna. Pigem ikka paremaks, sest kui juba ülalkirjutatud mõtted peas on, siis tõenäoliselt on põhi käes ja saab edaspidi ainult ülespoole minna. Ma ei ütle, et kõik kohe kiiresti korda saab, aga vähemalt saab selleks anda võimaluse kui vaadata olukorrale tõsiselt otsa ja kusagilt otsast mingisuguseid samme astuda. Kuitahes pisikesed need ka ei oleks. Ennast haletsedes on seda kohutavalt raske teha. Tean omast käest. Aga kui tuleb kusagilt mingi väike tõuge on veelgi parem. Ka minul kulus esimesest hetkest mil sain aru, et nüüd on ainult halvad valikud järel selle hetkeni kui tegutsema otsustasin hakata tervelt 3 kuud. Aga kui selle esimese pisikese sammu, milleks oli kõigest mõnerealine e-mail võlanõustajale, ära tegin, hakkasid asjad tasapisi hargnema. 

Enamikel juhtudel pole ühelegi probleemile või murele kiiret lahendust. Peab pingutama ja vaeva nägema. Ka minu teekond on alles alguses, kuid siiski esimesed sammud on tehtud ja mul on siht ees kuhu tahaksin jõuda. Võin öelda, et mul on olnud ka päris palju tagasilööke sel teel ja mingil hetkel tekkis ka mõte alla anda, aga siiski sundisin ennast kokku võtma ja edasi pingutama. Ausalt öeldes, siis tegelikult ma olin juba alguses kindel, et tagasilööke tuleb, aga ma polnud kindel kuna ja kui tugevad need on. Seega tuleb edasi rühkida ja loota parimat. Vahepeal ka unistada, aga samas ka mitte unustada seda miks ja kuidas keerulisse olukorda on satutud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar