Kas läbipõlemine või mitte?

Juhuslikult jäin eile vaatama televiisorist “Õhtu” saadet. Seal olid külalisteks kaks meesterahvast, kes rääkisid enda läbipõlemisest. Räägiti sellest, mis sellele eelnes ja kuidas see juhtus. 

Kui ma olin need intervjuud lõpuni kuulanud, siis tabas mind mõte, et nii mitmedki nende poolt kirjeldatud “sümptomid” on ka mul endal. Ma polnud seda varem selliselt võtnud ega kunagi otseselt mõelnud läbipõlemisele. Mulle on alati jäänud mulje, et see on pigem selline edukate ettevõtjate ja tippjuhtide pärusmaa, mitte minusuguste. 

Seal räägiti päris selliste paanikahoogude tekkimisest jne. Mul siiski õnneks midagi sellist pole. Eks aeg-ajalt selliseid mustemaid mõtteid ikka käib peast läbi, aga ei midagi hullu. Küll aga samastasin ma ennast selle härraga, kes rääkis oma perest. Ma tunnen ennast samamoodi. Muidugi minul on teatud põhjustel oluliselt rohkem põhjust ka selle pärast põdeda. Siiski see pidev enese süüdistamine ja süütunne enda käitumise pärast on viinud selleni, et vahel tekivad samasugused mõtted nagu saates kirjeldatud mehel. Laseks pere vabaks. Küllap on eraldi edasi minna parem. Ma pole piisavalt hea nende jaoks. Ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks. Pikad tööpäevad, pidev stress, aga ikka ei suuda ma pakkuda neile seda, mida nad väärt on, mis ma tahaksin, võiksin neile pakkuda. Ja kui ma ei suuda seda neile pakkuda, siis ma ei suuda ammugi pakkuda endale seda, mida soovin. 

Ma ei hakka kõike seda saadet siinkohal ümber jutustama, aga siiski andis see mulle piisavalt mõtteainet, et äkki peaks midagi muutma. Kuigi vahel on tunne, justkui oleks vaja, siiski sellest hoolimata palju ja kardinaalseid muutusi ma paraku teha ei saa. 

Mõte

Kas vahel tuleb mõte, et enam ei jaksa? Lootusetuse tunne, et pole enam ühtegi valikut ja kuidagi edasi minna ei oska. Ees tunduvad olevat ainult halvad valikud. Vahel tulevad pähe ka need kõige mustemad mõtted. Pidev stressiseisund. Kuidagi ei oska edasi minna. 

Kui seda lugedes tundsid ennast ära, siis võta teadmiseks, et asi pole veel üldsegi hull, sest sa oled ikkagi tegus ja kuidagi jõudsid siia, et seda lugeda. Nüüd aga tuleb edasi tegutseda. Vaevalt, et enam hullemaks saab minna. Pigem ikka paremaks, sest kui juba ülalkirjutatud mõtted peas on, siis tõenäoliselt on põhi käes ja saab edaspidi ainult ülespoole minna. Ma ei ütle, et kõik kohe kiiresti korda saab, aga vähemalt saab selleks anda võimaluse kui vaadata olukorrale tõsiselt otsa ja kusagilt otsast mingisuguseid samme astuda. Kuitahes pisikesed need ka ei oleks. Ennast haletsedes on seda kohutavalt raske teha. Tean omast käest. Aga kui tuleb kusagilt mingi väike tõuge on veelgi parem. Ka minul kulus esimesest hetkest mil sain aru, et nüüd on ainult halvad valikud järel selle hetkeni kui tegutsema otsustasin hakata tervelt 3 kuud. Aga kui selle esimese pisikese sammu, milleks oli kõigest mõnerealine e-mail võlanõustajale, ära tegin, hakkasid asjad tasapisi hargnema. 

Enamikel juhtudel pole ühelegi probleemile või murele kiiret lahendust. Peab pingutama ja vaeva nägema. Ka minu teekond on alles alguses, kuid siiski esimesed sammud on tehtud ja mul on siht ees kuhu tahaksin jõuda. Võin öelda, et mul on olnud ka päris palju tagasilööke sel teel ja mingil hetkel tekkis ka mõte alla anda, aga siiski sundisin ennast kokku võtma ja edasi pingutama. Ausalt öeldes, siis tegelikult ma olin juba alguses kindel, et tagasilööke tuleb, aga ma polnud kindel kuna ja kui tugevad need on. Seega tuleb edasi rühkida ja loota parimat. Vahepeal ka unistada, aga samas ka mitte unustada seda miks ja kuidas keerulisse olukorda on satutud.

Aasta aega hiljem

Täpselt aasta tagasi sattusin ma elus esimest korda olukorda kus ma ei suutnud täita enda kohustusi ja tekkisid esimesed võlgnevused. Tähtaeg sai ületatud ja osamaksed jäid tasumata. See oli muidugi juba varasemalt teada, et ühel hetkel see juhtub, sest võimalused erinevaid skeeme kasutada, milleks osutusid erinevad laenupuhkused jne, hakkasid lihtsalt otsa saama. Siiski ma näitasin veidikene viisakust ülesse ja kirjutasin laenuandjale, et ei suuda kohustusi täita. Enesetunne oli väga niru. Elus esimest korda taolises olukorras tekitas kohutava enesetunde. Küsisin endalt pidevalt miks ma küll nii põhja olen langenud ja kas on võimalik veelgi madalamale langeda.

Siiski oli see tegelikult alles algus, sest järgnevatel kuudel hakkasid lisanduma teisedki ületatud maksetähtajad, sest ma lihtsalt ei suutnud kohustusi täita. Teatud mõttes oli see siiski äratus minu jaoks mis tekitas arusaama, et midagi tuleb ette võtta. Mingisugune võimalus olukorrast kuidagimoodi välja tulla peaks ju olema, sest kogu see jama tekitas minus ikka meeletut stressi.

Esimest korda maksetähtaega ületada oli minu jaoks teatud mõttes märgiline. Tänu sellele sai minust esimest korda võlgnik, sest olin ületanud maksetähtajad. Samas tuli teadmine, et midagi peab tegema. Midagi sellist mida tegelikult oleksin pidanud tegema juba palju aega enne seda, aga lihtsam oli ju kõike edasi lükata, mitte oma olukorrale tõsiselt otsa vaadata.

Ma ei saa öelda, et peale seda nüüd hakkas minu olukord paremuse poole minema. Kaugel sellest. Mitu kuud seiklesin veel allakäigutrepil ja langesin veelgi suurematesse võlgadesse, kuid siiski tegin esimesi teosamme, et alustada päästemissiooni. Tänu enda teekonnale olen aru hakanud saama, et pole mõtet alla anda. See tundub nii lihtne. Peita pea liiva alla ja loota, et aeg parandab haavad. Teatud haavu ei paranda. Mõnede haavade parandamiseks peab ka ise midagi tegema. Seega kui keegi loeb seda ja tunneb et tema olukord on sarnane sellele millest ma kirjutasin, siis teadmiseks, et pole mõtet alla anda. Astu ise esimene samm ja teised astuvad sulle vastu. Lõpuks on suur tõenäosus leida võimalus olukorra parandamiseks. Mina leidsin selle. Ma ei ole võlavaba. Kaugel sellest. Küll ma aga suudan endaga nüüd hakkama saada. Maksed on kontrolli all ja stressi palju vähem. Püsigem terved!

(Töö)stress

Jälle on sügis käes. Puudelt on langenud lehed, ilmad on jahedad, õhtul läheb varakult pimedaks ja muidu ka selline kole ning sombune aeg. Küllap see on ka üheks põhjuseks miks viimasel ajal on meeleolu hakanud pisut langema. Sügise tulekuga on ka töises plaanis hakanud asjad rahulikumaks muutuma. Tööpäevad ei ole enam nii pingelised ja pikad mistõttu on ka vaba aega veidikene rohkem. Siiski on üleüldine meeleolu pigem langustrendis. Küllap oma osa on ka selles üldises olukorras riigis. Uudiseid lugedes läheb meeleolu veelgi kehvemaks nähes mis toimub. Lisaks kõikidele muudele probleemidele mis väsitavad, annab ka see pikale veninud koroonaolukord lisatõuke.

Tavaliselt ma selline ei ole, aga viimasel ajal millegipärast ei viitsi ega taha mitte millegagi tegeleda. Ka hommikune tööleminek on suur pingutus. Kohati on tunne, et on meeletu eneseületus astuda uksest välja ja suunduda tööle. Vahel olen isegi mõelnud, et läheks teises suunas. Tööl olles on ainus mõte see, et millal küll tööpäev lõpeb ja saaks koju minna. Samas ka kodus ei taha midagi teha. Iga tegevus tundub kohutavalt tüütu. Vabatahtlikult justkui ei taha midagi teha. Oleks ju asju mida teha, aga lihtsalt ei viitsi ega taha. Isegi ei otsi vabandusi mitte tegemiseks, vaid lihtsalt ei tee. Isegi suutsin vahepeal veidikne haigeks jääda. Siis oli veel eriti lihtne, et ei peaks midagi tegema. Tegin isegi koroonatesti mis õnneks osutus siiski negatiivseks. Aga kõik tundub nii tüütu. Vahepeal hakkavad isegi pisiasjad häirima.

Loodetavasti on tegemist siiski mööduva nähtusega ja ilmade paranedes paraneb ka meeleolu ja saab hakata jälle normaalsemat elu elama. Nii normaalset muidugi kui antud olukorras võimalik on. Pole eriti huvitatud sellest, et sellised meeleolud pikalt kestaks. Eks muidugi teatud mõttes olen ma harjunud juba elama pidevas pingeseisundis, aga siiski praegune tundub kuidagi eriti närvidele käiv. See on teistmoodi pinge. Tahaks selle praeguse seisu siiski panna koledate ilmade arvele. Loodetavasti ilmade paranedes läheb ka minu enesetunne ja meeleolud paremaks.