Teisipäev, 11. oktoober 2022

Kas läbipõlemine või mitte?

Juhuslikult jäin eile vaatama televiisorist “Õhtu” saadet. Seal olid külalisteks kaks meesterahvast, kes rääkisid enda läbipõlemisest. Räägiti sellest, mis sellele eelnes ja kuidas see juhtus. 

Kui ma olin need intervjuud lõpuni kuulanud, siis tabas mind mõte, et nii mitmedki nende poolt kirjeldatud “sümptomid” on ka mul endal. Ma polnud seda varem selliselt võtnud ega kunagi otseselt mõelnud läbipõlemisele. Mulle on alati jäänud mulje, et see on pigem selline edukate ettevõtjate ja tippjuhtide pärusmaa, mitte minusuguste. 

Seal räägiti päris selliste paanikahoogude tekkimisest jne. Mul siiski õnneks midagi sellist pole. Eks aeg-ajalt selliseid mustemaid mõtteid ikka käib peast läbi, aga ei midagi hullu. Küll aga samastasin ma ennast selle härraga, kes rääkis oma perest. Ma tunnen ennast samamoodi. Muidugi minul on teatud põhjustel oluliselt rohkem põhjust ka selle pärast põdeda. Siiski see pidev enese süüdistamine ja süütunne enda käitumise pärast on viinud selleni, et vahel tekivad samasugused mõtted nagu saates kirjeldatud mehel. Laseks pere vabaks. Küllap on eraldi edasi minna parem. Ma pole piisavalt hea nende jaoks. Ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks. Pikad tööpäevad, pidev stress, aga ikka ei suuda ma pakkuda neile seda, mida nad väärt on, mis ma tahaksin, võiksin neile pakkuda. Ja kui ma ei suuda seda neile pakkuda, siis ma ei suuda ammugi pakkuda endale seda, mida soovin. 

Ma ei hakka kõike seda saadet siinkohal ümber jutustama, aga siiski andis see mulle piisavalt mõtteainet, et äkki peaks midagi muutma. Kuigi vahel on tunne, justkui oleks vaja, siiski sellest hoolimata palju ja kardinaalseid muutusi ma paraku teha ei saa. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar