Õlekõrs võlgadega toimetulekuks

Tere jälle!

Päris pikalt on möödas sellest kui ma midagi kirjutasin. Ja no olgem ausad, midagi väga põnevat polegi nagu kirjutada. Nüüd otsustasin selle vaikusemüüri siiski murda. 

Mitmeid kordi on mulle öeldud, et võiksin kirjutada oma teekonnast võlgade ümberkujundamsel. Jah, mina pöördusin abi saamiseks kohtu poole ja taotlesin oma võlgade ümberkujundamist. Mingil hetkel ma sain aru, et oma jõududega ma enam hakkama ei saa ja mingit lahendust on vaja, enne kui mu olukord veel hullemaks muutub. Põhi oli käes ja hakkasid tekkima esimesed võlgnevused maksete osas. Sain aru, et niimoodi ma edasi ei saa. 

Minu õnneks sain ma täpselt õigel hetkel ühe lugejakirja, kes oli minuga täpselt sarnases olukorras. Ta kirjeldas mulle täpselt kuidas ta pöördus kohtu poole, et oma võlad ümber kujundada. Tema loost ma sain niipalju inspiratsiooni, et otsustasin ka ise sama teed minna. Kuigi oli variant ka taotleda eraisiku pankroti, siis mina selle välistasin enda jaoks kohe eos.

Olles selle otsuse enese jaoks ära teinud, pöördusin esmajoones võlanõustaja poole, et temaga oma plaani arutada. Pärast mõningat suhtlust jõudsime üheskoos arusaamani, et võib avalduse kohtule esitada küll. Mõeldud - tehtud. Kogusin kokku kõik selleks vajalikud andmed, dokumendid, lepingud ja esitasin avalduse. 

Avaldus esitatud, jäin ootama vastust. Mäletan, et see oli pingeline aeg, närvid olid püsti kogu aeg, sest ei teadnud ju täpselt mis ees ootab. Möödus umbes nädal kui tuli teade, et pean  ilmuma kohtusse selgitusi andma. Selleks oli määratud kindel kuupäev. Siis tekkis väike hirm, et äkki ikkagi ei võeta mu avaldust menetlusse, kuid võlanõustaja lohutas, et see pidavat olema kohtul tavapärane praktika, et enne menetlusse võtmist kutsutakse selgitusi jagama. 

Kohtus olin ikka eriti närvis, tahtsin häbi pärast maa alla vajuda. Siiski kui kohapeal olin, siis sain küll manitseda, et sellisesse olukorda olen sattunud, aga samas selgus ka, et tegin õigesti, et oma probleemidele otsa vaatan ja nendega tegelema olen asunud. 

Varsti peale seda kohtuskäimist tuli teade, et minu avaldus on võetud menetlusse ja käivitub võlgade ümberkujundamise menetlus. Mulle määrati nõustaja, kes aitas mind suhtluses laenuandjatega, et kõik võlasummad saaksid korrektselt kaardistatud ja mulle jõukohane maksegraafik koostada. 

Mulle pakuti ka võimalust pankrotiks kuna summad olid suured ja siis oleksin saanud ilmselt lühema perioodi ja väiksemate maksetega hakkama, aga kuna ma ikkagi tundsin süümepiinu enda olukorra pärast, siis leidsin, et ei taha minna lihtsamat vastupanu teed. Otsustasin siiski ümberkujundamise kasuks.

Umbes kolm nädalat kulus nõustajal minu võlgade ümberkujundamiskava koostamiseks. Seejärel sai see esitatud kohtule ja hakkasin ootama otsust. Kas laenuandjatele see sobib või mitte. Tuli mõningaid vastuväiteid, aga see pidavat olema tavapärane. Aga siiski mitte midagi ületamatut. Seejärel tuli teade, et korraldatakse veel üks istung kus arutada minu ümberkujundamiskava koos vastuväited esitanud laenuandjatega, et jõuda kompromissini, mis aitaks kinnitada minu võlgade ümberkujundamiskava. Taaskord olin närvis, kuid õnneks jõudsime kokkuleppele ja kohus kinnitas minu kava. See tähendas, et sain alustada kavakohaste laenumaksetega. Nüüd olen juba mõnda aega seda kava täitnud ja laene tagasi maksnud. Tänu kohtule sain oma laenumaksed selliseks mis on mulle jõukohased. 

Mõni kindlasti küsib, et kas selline käitumine on eetiline, et laename ennast lõhki ja siis kohus aitab. Kindlasti mitte. Sellepärast ma ka ei tahtnud pankrotti taotleda ja olin valmis võimalikult suure igakuise summaga, kuigi oleks olnud ka variant taotleda väiksemaid kuumakseid. Ma tahtsin võtta võimalikult suure vastutuse oma tegude eest ja tasuda tagasi võimalikult suure protsendi oma laenusmummast. Samuti ei saa ma ju aastaid veel taotleda uusi laene. 

Sellegipoolest ma julgustan kõiki kes on sattunud keerulisse olukorda mis tahes põhjusel, oma olukorrale otsa vaatama ja mitte pead liiva alla peitma. Kuigi see on paras kadalipp mis tuleb läbida, siis lõpplahendus aitab võibolla jälle elamisväärse elu tagasi saada. Ärge kartke abi otsida. Tundub küll hirmutav, aga sellest tuleb üle olla. 

PS! Kuulda on olnud, et nüüd pidi kogu see protseduuri vist isegi lihtsam ja kiirem olema kui sel ajal kui mina seda läbisin.