Kuvatud on postitused sildiga meeleolu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga meeleolu. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 21. september 2022

Klaas pool tühi või pool täis.

Tundub, et hakkab vist sügis tulema. Hommikul ärgates on veel kottpime. Õhtul läheb samuti varakult pimedaks. Päevad on sombused, pilves ja tuulised. Meeleolu on suhteliselt madalal tasemel. Kuu kuu järel on lõhutud tööd teha. Kõik muu on suhtelselt tahaplaanile jäänud kui igapäevaselt keskeltläbi 12 tunnkseid tööpäevi teha. Samas ikkagi nagu kuhugile ei jõua. Eks ma ikkagi korrutan endale, et oma tehtud viga, aga siiski teeb meele mõruks, sest justkui hullult pingutad ja näed vaeva, kuid siiski igal kuul sama seis. Maksad kõik maksud ära, planeerid muud kulud nagu toit ja transport ning hakkad juba uut palgapäeva ootama. Veidikene selline roboti tunne on kes teeb ainult oma ette programmeeritud ringi. Suhteliselt väsitav on see. Viimasel ajal ajab iga väiksemgi asi juba närvi. Kõik ümberringi olev tekitab ainult ebameeldivaid emotsioone. Miski ei paku rõõmu. Kohutavalt tühi tunne on. Justkui väsinud kõigist ja kõigest. 
Kui vaatan enda progressi, siis mingst vaatenurgast asjad nagu edenevad, teisest küljest aga mitte nii nagu ma sooviksin või need võiksid edeneda. Ma küll üritan vaadata asju positiivsemalt poolt, kuid millegipärast kaldun sinna negatiivsemale poolele. Mis mind enim selle asja juures häirib on see, et mul pole ideid selle olukorra parandamiseks ja see omakorda muudab mind närviliseks. 
Antud juhul on selline “klaas pool tühj või pool täis” olukord. Kes kuidas vaatab. Ei teagi kas asi on selles nn sügismasenduses või milleski muus aga hetkel olen olukorras kus ma ei teagi kumb ma siis tegelikult olen. Tahaks olla üks, aga kaldub teisele poolele.
Vähem mõtlemist, veelgi parem ülemõtlemist on kasulikum. Kui vaid oskaks ennast korralikult välja lülitada korraks. Teha restart nagu arvutile kui see liiga aeglaseks muutub või sootuks kokku jookseb. Kahjuks aga see vist minu loomuses, et päriselt ikkagi ei oska niimoodi olla. Vahel küll mõtlen, et nüüd võtan vabalt ja ei mõtle nii palju ega muretse, kuid siiski ei oska. Enamasti hoian kõik ka endale ega lase midagi välja. Nii ongi kerge jõuda olukorda kus pigem kalduda sinnapoole kus klaas tundub pigem pool tühi kui pool täis.

teisipäev, 16. märts 2021

Motivatsioonipõud

Viimased päevad on kuidagi rasked olnud. Peas keerlevad igasugused mõtted. Enamasti on need mõtted seotud probleemidega, minu olukorraga. Olgugi, et ma olen nüüdseks selles jamas olnud juba küllaltki kaua ja ka makseraskustes pikalt ning teatud mõttes selle olukorraga rahu teinud, siiski lähevad mõtted erinevate stsenaariumite analüüsimisele. Tegelikult ei peaks seda üldse praegu tegema aga no ei saa parata. Veidikene hakkab juba igapäevaelu segama. Kõige kehvem selle asja juures on see, et ma ei saa praegu aru, miks ma seda teen. Kas see on seotud ka praeguse ühiskondliku olukorraga. Pidevad negatiivsed uudised meedias, pidevalt sombune ilm, lapsed koduõppel, jne. Kohati on kuidagi tunne, et klaas hakkaks täis saama. Millegipärast väga niru on meeleolu.

Nädalavahetusel proovisin aega maha võtta, aga ei õnnestunud. Korraks pühapäeval tekkis selline rahulolu tunne ja meel oli rõõmus kui sai perega värskes õhus aega veedetud, kuid kui hiljem hakkas vihma sadama ja tekkis taas mõte, et homme on esmaspäev, siis olid kõik eelnevad positiivsed emotsioonid justkui pühitud ja meel oli taas morn.

Tunnen, et mul oleks vaja mingit positiivset tõuget, emotsiooni mis tekitaks taas seda motivatsiooni tegeleda probleemidega ja annaks energiat võidelda. See miski, mis pühiks negatiivsed mõtted ja asendaks positiivsetega. Hetkel kahjuks ei suuda ka välja mõelda mis see olla võiks ja minu õnnetuseks seab ka praegune koroonapandemia teatuid piiranguid. 

Tegelikult olen juba päris pikalt mõelnud, et vajan mingisugust uut hobi. Soovitatavalt sellist, mis hõlmaks ka teatud määral sportlikku elementi. Juba aastaid tagasi tahtsin õppida golfi mängima. Plaanisin “green cardi” kursuselegi minna, aga kogu aeg oli miski takistus. Küll oli tööd palju ja siis ei saanud sõber, kellega plaanisin minna, kaasa tulla, küll olid ilmad kehvad jne. Ühesõnaga kogu aeg lükkus edasi. Ma pole küll siiani seda mõtet maha matnud, aga kunad tegemist on siiski üsna kuluka ettevõtmisega, siis teatud põhjustel ei saa selle peale hetkel tõsisemalt mõelda. Lapsepõlves ja kooliajal sai sporti päris hoolega tehtud. Siis ei olnud erinevaid nutiseadmeid, mida toksida, seega kõiksugused tegevused mida sai välitingimustes harrastada olid populaarsed. Jalgpall, korvpall, jalgratas olid põhiline meelelahutus. Isegi peale koolilõpetamist käisin veel regulaarselt korvpalli mängimas, kuid mida aeg edasi, seda harvemaks see jäi kuniks enam üldse ei käinud. Küll oli ajapuudus, küll muud põhjused. Golf hakkas mulle tegelikult meeldima juba kooliajal. Kui seda esimest korda televiisorist nägin, siis tabas juba mõte, et seda mängu tahaks proovida. Jättis miskipärast hea mulje. Millegipärast kõik selle mänguga kaasnev on jätnud mulle kustumatu mulje ja see on kestnud juba aastaid. Huvitav on see, et ma isegi ei tea ju kas mulle seda üldse mängida meeldkski. Pole ju reaalselt proovinud, ainult näinud. Vanemaks saades aga siiski mõlgub meeles, et tahaks seda mängu proovida. Mis mulle veel sümpatiseerib on see, et tegemist on rahulimat laadi sportiliku tegevusega. Siiralt kahju, et pole õnnestunud proovida. Olen isegi mõelnud üha populaarsust koguva discgolfi peale, kuid millegipärast ei sümpatiseeri see mäng mind selliselt kui golf. 



Tegelikult olen juba ammu otsinud endale mõnd uut hobi millega tegeleda, midagi sellist, mis aitaks mõtteid koondada. Olen isegi proovinud mõngigaid tegevusi, aga siiski seda õiget pole leidnud. Ei tea kas olen liiga valiv. Samas kui midagi harrastada, siis võiks see ikkagi meeldida. Vastumeelselt mingi asjaga tegeleda pole ka justkui mõttekas. Aga püüame siiski otsida ja ehk õnnestub leida.