Viimased päevad on kuidagi rasked olnud. Peas keerlevad igasugused mõtted. Enamasti on need mõtted seotud probleemidega, minu olukorraga. Olgugi, et ma olen nüüdseks selles jamas olnud juba küllaltki kaua ja ka makseraskustes pikalt ning teatud mõttes selle olukorraga rahu teinud, siiski lähevad mõtted erinevate stsenaariumite analüüsimisele. Tegelikult ei peaks seda üldse praegu tegema aga no ei saa parata. Veidikene hakkab juba igapäevaelu segama. Kõige kehvem selle asja juures on see, et ma ei saa praegu aru, miks ma seda teen. Kas see on seotud ka praeguse ühiskondliku olukorraga. Pidevad negatiivsed uudised meedias, pidevalt sombune ilm, lapsed koduõppel, jne. Kohati on kuidagi tunne, et klaas hakkaks täis saama. Millegipärast väga niru on meeleolu.
Nädalavahetusel proovisin aega maha võtta, aga ei õnnestunud. Korraks pühapäeval tekkis selline rahulolu tunne ja meel oli rõõmus kui sai perega värskes õhus aega veedetud, kuid kui hiljem hakkas vihma sadama ja tekkis taas mõte, et homme on esmaspäev, siis olid kõik eelnevad positiivsed emotsioonid justkui pühitud ja meel oli taas morn.
Tunnen, et mul oleks vaja mingit positiivset tõuget, emotsiooni mis tekitaks taas seda motivatsiooni tegeleda probleemidega ja annaks energiat võidelda. See miski, mis pühiks negatiivsed mõtted ja asendaks positiivsetega. Hetkel kahjuks ei suuda ka välja mõelda mis see olla võiks ja minu õnnetuseks seab ka praegune koroonapandemia teatuid piiranguid.
Tegelikult olen juba päris pikalt mõelnud, et vajan mingisugust uut hobi. Soovitatavalt sellist, mis hõlmaks ka teatud määral sportlikku elementi. Juba aastaid tagasi tahtsin õppida golfi mängima. Plaanisin “green cardi” kursuselegi minna, aga kogu aeg oli miski takistus. Küll oli tööd palju ja siis ei saanud sõber, kellega plaanisin minna, kaasa tulla, küll olid ilmad kehvad jne. Ühesõnaga kogu aeg lükkus edasi. Ma pole küll siiani seda mõtet maha matnud, aga kunad tegemist on siiski üsna kuluka ettevõtmisega, siis teatud põhjustel ei saa selle peale hetkel tõsisemalt mõelda. Lapsepõlves ja kooliajal sai sporti päris hoolega tehtud. Siis ei olnud erinevaid nutiseadmeid, mida toksida, seega kõiksugused tegevused mida sai välitingimustes harrastada olid populaarsed. Jalgpall, korvpall, jalgratas olid põhiline meelelahutus. Isegi peale koolilõpetamist käisin veel regulaarselt korvpalli mängimas, kuid mida aeg edasi, seda harvemaks see jäi kuniks enam üldse ei käinud. Küll oli ajapuudus, küll muud põhjused. Golf hakkas mulle tegelikult meeldima juba kooliajal. Kui seda esimest korda televiisorist nägin, siis tabas juba mõte, et seda mängu tahaks proovida. Jättis miskipärast hea mulje. Millegipärast kõik selle mänguga kaasnev on jätnud mulle kustumatu mulje ja see on kestnud juba aastaid. Huvitav on see, et ma isegi ei tea ju kas mulle seda üldse mängida meeldkski. Pole ju reaalselt proovinud, ainult näinud. Vanemaks saades aga siiski mõlgub meeles, et tahaks seda mängu proovida. Mis mulle veel sümpatiseerib on see, et tegemist on rahulimat laadi sportiliku tegevusega. Siiralt kahju, et pole õnnestunud proovida. Olen isegi mõelnud üha populaarsust koguva discgolfi peale, kuid millegipärast ei sümpatiseeri see mäng mind selliselt kui golf.
Tegelikult olen juba ammu otsinud endale mõnd uut hobi millega tegeleda, midagi sellist, mis aitaks mõtteid koondada. Olen isegi proovinud mõngigaid tegevusi, aga siiski seda õiget pole leidnud. Ei tea kas olen liiga valiv. Samas kui midagi harrastada, siis võiks see ikkagi meeldida. Vastumeelselt mingi asjaga tegeleda pole ka justkui mõttekas. Aga püüame siiski otsida ja ehk õnnestub leida.
