Nonii, päris mitu päeva on viimasest postitusest möödas. Koguni terve nädal. Selle aja jooksul on juhtunud päris palju tegelikult. Oleks justkui millest kirjutada, kuid samas nagu ei oska või ei taha. Tegelikkuses olen nüüd jälle tööpostil. Küll mitte täie rauaga, aga siiski. Lisaks sissetulekule on tagasi tööl olemisel ka see hea, et saab niiöelda mõtted eemale veidike võlgadest, samuti arvutist eemale. sest kodus olles paratamtult kõik tuletas kogu aeg võlgu meelde ja siis muudest asjadest suurt ei mõtlegi. Olen saanud nüüd ka esimesed lepingu ülesütlemise hoiatused, millele kavatsen vastata. Samuti veel tasulisi meeldetuletusi ja ka ühe mitte just väga meeldiva telefonikõne ühelt laenuandjalt.
Sel nädalal olen siis teinud suured sammud enda olukorra parandamiseks. Mis sellest kõigest nüüd välja tuleb seda näitab aeg. Ei oska spekuleerida mis edasi saab, sest olles uurinud natukene tausta, siis ühest mustrit sellisel puhul ei ole. Isegi kui stardiplatvorm on identne, siis lõppresultaati ei oska ette ennustada. Kogu selles olukorras on muutujaid nii palju, mis võivad seda mõjutada. Hetkel olen teinud kõik endast oleneva ja edasine sõltub nüüd kellestki ja millestki muust. Minul jääb üle vaid mõnda aega oodata.
Kui ma tegelesin kõiksuguses paberimajandusega, siis kohati tuli küll ikka ahastus peale. Vaadates kõiki neid ridu. Kõiki neid numbreid, summasid ja muudki, tekkis küll tunne, et tahaks oksendada. See oli lihtsalt kohutav. Tekkis meeletu viha enda suhtes ja süüdistamine. Kui peaks nende ridade kohta selgitusi jagama, siis saab see olema küll ääretult keeruline. Kas saab seda põhjendada kui haigust. Ehk tõesti. Ja see haigus vajab ravi. Ning kui ma vaatasin kõike seda uuesti, siis sain aru, et selle vaatamine ongi kõige parem ravi. Vaadates sellele jamale otsa mõjub see nagu medikament. Igasugune isu laenu võtta või mõnd hasartmängu mängida kaob hetkega. Kas tõesti peaks kõik selle materjali alles hoidma, et kui õnnestuks ühel heal päeval võlgadest vabaks saada, et siis aeg-ajalt seda endale meelde tuletada, kasutada seda nagu vitamiini immunsuse tugevdamiseks.
Aga jah, ma ei ole rahul. Justkui võiks, sest ei ole käed rüpes istunud ja astunud samme olukorra parandamise suunas, kuid siiski pole rahul. Kuidagi ärevus on. Võibolla on see ootusärevus või mure sellepärast, mis saab edasi. Ma ei teagi. Miski nagu närib hinges. Sada mõtet keerleb peas. Ilmselt seda poleks kui mul oleks edasise suhtes rohkem teadmist, kuid kunas see puudub, siis küllap see põhjustabki teatud ärevust. Osa minust teab, et ma ei saa praegu rohkem midagi teha, kuid kohati siiski tunnen, et võibolla saaksin panustada veelgi rohkem. Tahaks nagu pooleks minna. Ootamine on kohati ikka päris korralik piin. Kui mingil perioodil tundus, et tunnid ja päevad läksid meeletu kiirusega, siis nüüd kui peab ootama edasisi samme tundub kõik see aeg meeletu venimisena. Tahaks seda edasi kerida.
Eks siis ootame ja vaatame. Loodame parimat, aga valmistume hullemaks.