Kiirülevaade rahast

Räägiks siis vahepeal natukene ka rahast. Sellel kuul siis asjalood sellised, et poolte laenuandjatega on kõik asjad kenasti ära klaaritud. Teise poolega on natukne segasemad lood. Kahega neist on mingisugused kokkulepped tehtud maksete osas, seega loodan, et sealt mingisuguseid lisasanktsioone hetkel ei rakendata. Veel kahe krediidiasutusega on läbirääkimised pooleli, võibolla õnnestub sealt ka mingi kokkulepe saavutada, aga isegi kui see juhtub, siis on sel siiski ainult lühiajaline mõju. Ühele asutusele on sel kuul tasutud osaliselt, lootuses, et parem pool kui mitte midagi. Konkreetseid summasid mul praegu siin välja tuua ei ole võimalik, sest kõik pole veel lõplikult paigas, aga kõikidest mu kuumaksetest moodustab hetkel tasutud summa umbes poole. Kui läbirääkimised peetud, siis tõenäoliselt tuleb midagi veel juurde tasuda niiet osa võib veel suureneda.

Nüüd tuleb veel eluks vajalikud kommunaalid tasuda ja siis vaadata palju jääb üle, et ka järgmisel kuul mingeid makseid teha. Teatavasti praeguse seisuga uuel kuul mingisuguseid sissetulekuid loota pole, seega tuleb kalkuleerida. Ehk õnnestub mõni väikene lisaots kusagilt genereerida, aga see oleks siis lihtsalt boonus. Arvestada ma sellega siiski ei saa. Selline siis oli kiirülevaade.

Elame päev korraga!

Mõtisklus

Täna hommikul lugesin siis järjekordset postitust Appi, ma olen võlglane blogist, pealkirjaga "What goes around, comes back around. Lõpetades selle lugemise, suundusin oma igapäevasele jalutuskäigule (ma lihtsalt pean vähemalt korraks iga päev toast välja saama, et pead tuulutada ja mõtteid koondada) ning hakkasin päris põhjalikult siis mõtlema selle peale, et kas olukord kuhu ma nüüd sattunud olen, on siis see niiöelda minu "comes back around". Pikalt möödunud meenutades ja tehtud analüüsides jõudsin järeldusele, et ju see siis niimoodi ongi. Targemad inimesed ütlevad, et ükski heategu ei jää karistuseta. Ma ei taha siinkohal väita, et ma olen oma senise elu jooksul palju head teinud, kuid samas ei ole ma ka kellelegi tahtlikult midagi halba teinud. Ma olen alati tahtnud anda endast parima, et minu lähedastel oleks kõik võimalikult hästi. Tööalaselt üritan asjad alati korras hoida ning oma senise töökaigu jooksul julgen väita, et olen oma erialal üsnagi arvestatav spetsialist. 

Oma esimese töökoha sain ma juba siis kui ma olin 14. Koolivaheajal tööd tehes sain niiöelda esimesed ristsed ja sellest ajast alates tegin igal suvel tööd kuni selle hetkeni, mil läksin esimest korda püsivalt tööle. Tean hästi mida tähendab töö tegemine.  Sellest hoolimata langesin sellesse lõksu, milles nüüd end igapäevaselt leian. Ju see siis oli millekski vajalik mulle. 

Mis puudutab heategevusse, siis lastega seonduv teeb alati meele härdaks. Augusti lõpus kui televiisorist näidati Pardirallit, siis juhtusin ka mina seda koos lastega vaatama. Lapsed küsisid minult, et kuidas need pardid kõik sinna saavad ja siis ma pidin neile seletama, et kui annetada raha, siis saab selle eest pardi numbri jne. Selle peale vanem laps küsis, et "issi, kas sina ka annetasid"? Sel hetkel tahtis küll silm märjaks minna, aga sellest hoolimata ütlesin lapsele, et annetasin küll ja võtsin telefoni ning helistasin ekraanil olevale numbrile. Hoolimata sellest, et tol hetkel oli mul juba finantsiliselt keeruline aeg, siis tol hetkel tundus see kõige õigem tegu olevat. Ma ei taha öelda, et see oleks nüüd mingi lunastuse otsimine enda tegudele või, et kui nüüd ise natukene head teen, siis olen justkui heategija, samuti ei oota ka kellegi teise arvamust, et see võlgnik tahab end nüüd paremast küljest näidata. Kas alati peab olema mingi tagamõte? Mõne arvates võibolla peab. Õnneks või kahjuks mina nende hulka ei kuulu. 

What goes around, comes back around võiks öelda minu tegudele, aga mismoodi see peaks olema neile haigetele lastele. Nemad ei ole ju midagi valesti teinud, et neile peaks see kuidagi tagasi tulema. Tol hetkel kui ma selle annetuse tegin, mõtlesingi täpselt nii, et milles need lapsed süüdi on. Võib ainult oletada kui raske nendel on. Mina olen oma hädades ise süüdi, sest olen käitunud valesti, aga nemad...

Kokkuvõtvalt on järelikult minule hetkel osaks saanud situatsioon mulle millekski vajalik. Mida külvad, seda lõikad. Eks ma pean selle oma jaoks veel põhjalikumalt välja mõtlema, mida see mulle õpetab. 

Häbi ja meeleheide

Aeg ajalt võib meediast leida lugusid inimestest, kes on kedagi petnud või kellelegi võlgu jäänud, kuid sellest hoolimata jääb mulje, et nad elavad edasi justkui poleks midagi juhtunud. Mõnikord isegi kordavad seda. Teatud mõttes ma kadestan neid inimesi. Mitte neid, kes on kellelegi liiga teinud, aga neid, kes on võlgades, aga nad ei hooli sellest. Neil on ükskõik ja nad elavad oma elu rahulikult edasi. Kui saaks ka ise ükskõikseks enda olukorras jääda. Jah, üks asi on teha nägu, et kõik on korras, teine asi on aga see, mis toimub tegelikult. 

Kõige suurem asi selle juures häbitunne. Viimase paari päeva jooksul on mulle helistanud mitu laenuandjat. Nendele kõnedele vastamine on tõeline piin. See meeletu häbi. Sa arvad, et oskad oodata seda kõnet ja tead, mida nad küsivad, kuid hetk, mil see kõne tuleb, siis ei ole sa selleks tegelikuklt üldse valmis. Ma ei oska neile midagi öelda, sest mul on lihtsalt nii piinlik. Vastata küsimusele: miks te maksta ei saa? Kas teil on mujal veel kohustusi? On teil lisasissetulekuid? Kas keegi saab teid aidata? Jne. No ei oska neile küsimustele poliitilselt korraktselt vastata. Vahel on tunne, et tahaks kõik ausalt ära rääkida, kuid ei saa. Täna ma teadlikult ei vastanudki ühele kõnele, sest mul lihtsalt oli nii piinilik. Ma ei oleks suutnud tol hetkel piisavalt adekvaatselt suhelda inimesega. Samal ajal tuleb ju seda kõike ka varjata kaaslase eest. Iial ei tea, mis hetkel võib see kõne tulla. Kui see tuleb hetkel, mil sa oled koos perega, siis on sisuliselt võimatu sellele vastata ilma, et reedaksid enda olukorra. Ka see on probleem. Lõpuks taandub see kõik ikkagi häbitundele. Meeletult piinav tunne, et kuidas ma sain niimoodi käituda. Ennast sellisesse olukorda panna. Ja see häbitunne vaheldub meeleheitega, sest olukord tundub väljapääsmatu. Mida aeg edasi, seda raskemaks see kõik muutub. See kõik on nii rusuv tunne, et seda on võimatu sõnadesse panna. 

Lisaks kõikidele teistele on häbi ka enda ees. Umbes aastat kümme tagasi kui ma oleksin kohanud sellises olukorras inimest nagu mina, oleksin ma tõenäoliselt mõelnud, et "vaata millne jobu, üldse ajud ei tööta, et niimoodi käitus". Nüüd vaatan peeglisse ja ütlen, et seal see jobu ongi. 

Kõige selle koorma all on tegelikult kohutavalt raske elada. See võlasumma ei olegi see kõige raskem selle asja juures, vaid justnimelt see vaimne pool. Teadmine, et sul puudub täielik kontroll olukorra üle. Mure sellepärast, mis saab homme. Aeg ajalt üritan ennast lohutada sellega, et kindlasti on võimalik leida sellest olukorrast väljapääsu, kuid see on siiski vaid hetkeks. 

Mida siis teha, kuidas olla või käituda selles olukorras? Eks igaüks teeb seda ilmselt isemoodi. Olen kindel, et mõni hakkaks jooma, mõni sööks tablette, pöörduks kellegi poole abi saamiseks, räägiks sõpradele/perele. Üht ma luban. Uue aasta alguses kui pühad on möödas, üritan ma ennast kokku võtta ja rääkida ära oma elukaaslasele, mis olukorras ma olen.

Vahekokkuvõte

 

Laenuandja 1	12556,43	326,20	12556,43	100,00%
Laenuandja 2	7750,00	181,40	7126,71	91,96%
Laenuandja 3	1400,00	41,68	1050,93	75,07%
Laenuandja 4	5000,00	124,41	4830,86	96,62%
Laenuandja 5	5100,00	121,22	4725,30	92,65%
Laenuandja 6	12760,00	413,60	11440,40	89,66%
Laenuandja 7	8289,00	288,37	7297,90	88,04%
Laenuandja 8	1342,42	57,55	1292,61	96,29%
Laenuandja 9	1000,00	35,86	970,37	97,04%
Laenuandja 10	4000,00	210,00	4000,00	100,00%
Laenuandja 11	800,00	32,00	740,10	92,51%
Kokku:	59997,85	1832,29	55291,51	92,16%

Selline on siis minu "laenuportfell". Punasega märgitud on kriitilises seisus, kollasega vähemkriitilised.

Pankrot

Käisin väikesel jalutuskäigul, et pead tuulutada ja mõtteid seada ning ootamatul kombel juhtusin kokku ühe vana tuttavaga. Pole temaga sellised sõbrad, kellega regulaarselt suhtleks, aga kui näeme, siis teretame. Me elame üldse erinevates piirkondades, kuid üllataval kombel juhtusime täna kokku. Kunas tal oli aega, seoses mingi kohtumisega, siis sai tehtud ettepanek veidike juttu ajada, vanade aegade meenutuseks.

Nii muuseas läks jutt siis praegusele olukorrale ja seoses sellega ka majandusele ja rahale. Ta küll ei tegutse finantsalal, aga ma siiski tean, et tal on päris hea nina selle peale kui saab kuidagi raha teha. Kuidagi jutu jätkuks uurisin siis ääri-veeri, et mis tema teeks siis kui oleks sellises olukorras, kus võlad üle pea kasvanud. Minu üllatuseks hakkas ta sel teemal päris pikalt arutlema. Panen siis siia kirja, kuidas tema analüüsis sellist situatsiooni.

1. Ta lähtus samuti kohustuste ja sissetulekute kaardistamisest. Lisaks ütles ta, et pane esimese asjana kõrvale see raha, mis elamiseks on vajalik.

2. Arvas, et tema vaataks, kas on eluasemelaen või kinnisvara, mida saaks tagatiseks panna või halvema stsenaariumi korral kohus arestida.

3. Pere. Kas ja palju on lapsi.

Kui ma täpsustada palusin, siis ta hakkas põhjendama, mida tema teeks. Ta rääkis, et kui peaks olema olukord, kus igakuiseid kohustusi on rohkem kui sissetulekuid, siis tema mõtleks eraisiku pankroti peale. Küsimuse peale, miks, ta selgitas veel. Ta arvas, et sellises olukorras jõutakse varem või hiljem sügavamale võlgnevusse ja tema hinnangul oleks lihtsam endal teha pankrotiavaldus. Ta rääkis, et kui juba selline kehv olukord, siis enamik sissetulekust kulub nagunii võlgade katteks, lisaks veel pidev peavalu maksetega, regulaarsed telefonikõned, meilid, sõnumid, mis ajavad veel rohkem närvi.

Samas kui sellist vara pole, mida oleks oht kaotada, siis võiks taotleda pankroti. Sekeldusi on küll ilmselt omajagu, aga kui peaks õnnestuma, siis edasine elu peaks olema rahulikum. Igalpool registrites ollakse nagunii mustas nimekirjas ja elada tuleb kasinalt, aga tema hinnangul on valida, kas olla kogu aeg pinges ja elada kasinalt või lihtsalt elada kasinalt. Ta arvas, et sellel pole ju vahet, kas "võimelda" ise oma laenudega aastaid või lasta pankrotimenetlusel kesta aastaid. Lõppude lõpuks on ainus vahe selles, et endal on peavalu vähem. Raha on tõenäoliselt samapalju, aga enam ei pea ise otsustama, kellele ülejäänud sissetulek jagatakse. 

Kokkuvõtvalt siis ta ütles, et laenudega hädas olles, tema mõtleks eraisiku pankroti taotlemise peale, aga seda siis kui poleks mingit vara, mida omada. 

Kui nüüd mõtlema hakata, siis selles jutus on oma iva sees, kas see on küll kõige õigem teguviis, see on iseasi. Seadusest tulenevalt on ju tõesti kohustus jätta inimesele miinimum ja lisaks teatud protsent laste pealt, seega lõppkokkuvõttes jääks võibolla isegi rohkem raha alles kui ise igakuiselt makseid tasudes. Kogu jutt tundub justkui lihtne, õnneks või kahjuks see ilmselt nii lihtsalt ei käi, kuid võibolla on siin siiski mõttekoht.