Samm sammu haaval...

Nonii, päris mitu päeva on viimasest postitusest möödas. Koguni terve nädal. Selle aja jooksul on juhtunud päris palju tegelikult. Oleks justkui millest kirjutada, kuid samas nagu ei oska või ei taha. Tegelikkuses olen nüüd jälle tööpostil. Küll mitte täie rauaga, aga siiski. Lisaks sissetulekule on tagasi tööl olemisel ka see hea, et saab niiöelda mõtted eemale veidike võlgadest, samuti arvutist eemale. sest kodus olles paratamtult kõik tuletas kogu aeg võlgu meelde ja siis muudest asjadest suurt ei mõtlegi. Olen saanud nüüd ka esimesed lepingu ülesütlemise hoiatused, millele kavatsen vastata. Samuti veel tasulisi meeldetuletusi ja ka ühe mitte just väga meeldiva telefonikõne ühelt laenuandjalt.

Sel nädalal olen siis teinud suured sammud enda olukorra parandamiseks. Mis sellest kõigest nüüd välja tuleb seda näitab aeg. Ei oska spekuleerida mis edasi saab, sest olles uurinud natukene tausta, siis ühest mustrit sellisel puhul ei ole. Isegi kui stardiplatvorm on identne, siis lõppresultaati ei oska ette ennustada. Kogu selles olukorras on muutujaid nii palju, mis võivad seda mõjutada. Hetkel olen teinud kõik endast oleneva ja edasine sõltub nüüd kellestki ja millestki muust. Minul jääb üle vaid mõnda aega oodata.

Kui ma tegelesin kõiksuguses paberimajandusega, siis kohati tuli küll ikka ahastus peale. Vaadates kõiki neid ridu. Kõiki neid numbreid, summasid ja muudki, tekkis küll tunne, et tahaks oksendada. See oli lihtsalt kohutav. Tekkis meeletu viha enda suhtes ja süüdistamine. Kui peaks nende ridade kohta selgitusi jagama, siis saab see olema küll ääretult keeruline. Kas saab seda põhjendada kui haigust. Ehk tõesti. Ja see haigus vajab ravi. Ning kui ma vaatasin kõike seda uuesti, siis sain aru, et selle vaatamine ongi kõige parem ravi. Vaadates sellele jamale otsa mõjub see nagu medikament. Igasugune isu laenu võtta või mõnd hasartmängu mängida kaob hetkega. Kas tõesti peaks kõik selle materjali alles hoidma, et kui õnnestuks ühel heal päeval võlgadest vabaks saada, et siis aeg-ajalt seda endale meelde tuletada, kasutada seda nagu vitamiini immunsuse tugevdamiseks. 

Aga jah, ma ei ole rahul. Justkui võiks, sest ei ole käed rüpes istunud ja astunud samme olukorra parandamise suunas, kuid siiski pole rahul. Kuidagi ärevus on. Võibolla on see ootusärevus või mure sellepärast, mis saab edasi. Ma ei teagi. Miski nagu närib hinges. Sada mõtet keerleb peas. Ilmselt seda poleks kui mul oleks edasise suhtes rohkem teadmist, kuid kunas see puudub, siis küllap see põhjustabki teatud ärevust. Osa minust teab, et ma ei saa praegu rohkem midagi teha, kuid kohati siiski tunnen, et võibolla saaksin panustada veelgi rohkem. Tahaks nagu pooleks minna. Ootamine on kohati ikka päris korralik piin. Kui mingil perioodil tundus, et tunnid ja päevad läksid meeletu kiirusega, siis nüüd kui peab ootama edasisi samme tundub kõik see aeg meeletu venimisena. Tahaks seda edasi kerida.

Eks siis ootame ja vaatame. Loodame parimat, aga valmistume hullemaks. 

Kokkulepped laenuandjatega vol 2

Lähtuvalt soovitusele ja vajadusele tegelesin sel nädalal erinevate laenuandjatega suheldes. Kunas olukord on jätkuvalt väga kehv, siis otsustasin saata kõikidele laenuandjatele kirja, kus tegin omapoolse pakkumise, mis oleks mulle jõukohane tasuda. Analüüsisin põhjalikult oma võimalusi ja siis tegin ka neile vastavasisulise pakkumise. Saatsin kõigile kirja, kus teatasin oma makseraskustest ning jäin vastuseid ootama. Oodatult polnud keegi minu pakkumisega nõus, kuid olin üsna kindel, et võib tulla hoopis nendepoolseid pakkumisi. Teeksingi nüüd kokkuvõtte selle kohta missuguseid pakkumisi mulle tehti.

Endiselt ühtegi nime ma nimetama ei hakka, et mitte kellelegi positiivset või negatiivset reklaami teha. Kokku saatsin kirjad kümnele erinevale laenuandjale. Siinkohal nüüd jagan gruppidesse vastused.

1. grupp: Maksepuhkused. Kümnest laenuandjast neli tegid pakkumise vormistada maksepuhkus. Pakuti nii põhiosa maksepuhkust kui täielikku maksepuhkust. Erinevad maksepuhkuse pakkumised olid 2-4 kuud.

2. grupp: Refinantseerimine. Üks laenuandja tegi pakkumise refinantseerimiseks. Kunas mul on nende juures mitu lepingut, siis tehti pakkumine need ühendada. Selle arvelt läheks kuumakse väiksemaks, kuid samas periood pikemaks.

3. grupp. Ei mingisugust pakkumist. Neli laenuandjat ei teinud mingisugust uut pakkumist. Nendest neljast laenuandjast kaks põhjendasid, et nemad selliseid kokkuleppeid ei sõlmi nagu ma neile välja pakkusin. Arusaadav. Suhtlus viisakas. Kõik korrektne. Üks laenuandja põhjendas viisakalt ei, kuid siiski lisas, et kui jätan maksed tasumata, lisanduvad viivised. Ja siis veel üks laenuandja, kes jättis mulle natukene ebaviisaka mulje. Minu viisaka päringu peale teatasid nemad, et pean ise suutma hinnata oma maksevõimekust ja nende poolt on juba maksegraafik ning andku ma teada, mil saan tasuda võlgnevuse.

4. grupp. Muud pakkumised. Üks laenuandja siis tegi märksa konkreetsema pakkumise. Pakuti, et võiksin tasuda enam-vähem selle summa mis ma välja pakkusin järgneva kuue kuu jooksul. Peale kuue kuu möödumist vaataksime uuesti minu olukorra üle ja teeksime siis uue otsuse.

Vot sellised lood siis suhtluses laenuandjatega. Ühtpidi ootuspärane, teistpidi üllatav.

Ülestunnistus

Täna jõudis siis kätte see päev, kus ma viimaks võtsin julguse kokku ja rääkisin oma kaasale kõik ausalt ära. Juba mitu päeva ma tegelikult olen hoogu võtnud ning viimaks täna hommikul siis tegin suu lahti. Kuigi ma olin seda päeva enda peas korduvalt ette kujutanud ja mõelnud vastuseid küsimustele, mis tulla võivad, siis päris kindel ma siiski ju olla ei saanud. Hirm oli suur, et milline on reaktsioon, mida ta vastab või küsib. Kogu see hirm ja pinge hoidis mind ikka korralikult tagasi. Isegi täna hommikul veel üritasin põhjuseid leida, miks seda vestlust mitte alustada. Pidev vabanduste otsimine jätkus peaaegu kuni viimse hetkeni enne seda vestlust.

Tegelikkus aga natukene jahmatas mind. See, kuidas ta reageeris ja mis mulle vastas oli üllatav ning päris ausalt ma sellist reaktsiooni oodata ei osanudki. Nimelt mu kaasa vastas mulle, et ta oli teatud mõttes juba valmis taoliseks vestluseks. Ta ütles, et on juba pikemat aega mind jälginud kõrvalt ning aimas, et midagi on valesti. Samas ta rõhutas, et ei tahtnud ise ka küsida, vaid ootas, et ma siiski sellest ise talle räägiksin. Kõhutunne, nagu ta ise ütles. Kogu see viimase aja käitumine ja kohati natukene närvilisust. Enda arvates olin küll püüdnud seda kõike hoolikalt varjata, kuid tuleb välja, et kohati olin kõrvaltvaatajale siiski nagu avatud raamat. Nagu ma teada sain, siis inimene kes sind ikka juba pikki aastaid tunneb, märkab selliseid asju mille peale isegi ei tule. Pärast seda kui olin kogu olukorra ära selgitanud, samuti rääkinud sammudest mis ma seni astunud olen ja mis sammud mul järgmiseks plaanis on, uurisin kas ta on valmis mind toetama sellel võitlusel. Minu õnneks oli mu kaasa üllatavalt mõistlik ning lubas mind edaspidi toetada sellel teel saada võlgadest vabaks. Kuigi meil on nüüd vähemalt mõneks ajaks usalduskriis, teen omalt pool kõik oleneva, et sellest olukorrast välja tulla.

Hetkel tunnen tõelist vabanemist, suur koorem on justkui õlgadelt langenud. Kuidagi rahulik on olla. Oleksin nagu mingisuguse võidu saanud. Selline hea tunne. Kuni tänase päevani, iga päevaga läks selle saladuse varjamine raskemaks. Nagu seljakott oleks seljas olnud kuhu iga päev keegi pani ühe raskuse juurde. Peale rääkimist ma tunnen tohutut pingelangust. Nagu oleks selle seljakoti seljast võtnud. Justkui tegin endale teene sellega, et rääkisin selle ära. Ma tean nüüd, et ükskõik mis mure või probleem mul on, siis ma võin seda oma kaasaga jagada. Kui ma vaid oleksin suutnud seda varem teha. Tõeliselt kahetsen, et ei suutnud. Usun, et nii mõnegi asja oleksin siis võibolla juba varem teinud või mõningad asjad teisiti. Aga nüüd on juba hilja kahetseda. Mis tehtud see tehtud. Jääb ainult edasi võidelda. Kogu see tänane vestlus ja nüüdseks teadmine, et ta toetab mind, annab mulle päris palju lisa motivatsiooni edasi pingutada. Aitäh talle selle eest! Nüüd pean mina pingutama selle nimel, et talle uuesti mitte pettumust valmistada. 

Kokkulepped laenuandjatega

Alustasin täna taaskord laenuandjatele kirjade saatmisega, et veelkord kokkuleppeid pakkuda. Kirjutasin siis enda arvates viisaka kirja kõigile, kus teatasin, et olen makseraskustes ja ei suuda praegust lepingut korrektselt täita jne. Esitasin siis kõigile omapoolse ettepaneku, mis võiks mulle jõukohane olla. Lisasin veel, et soovin vastust kirjalikult ja tähtaja ka.

Minu üllatuseks saabus esimene vastus juba nii kiiresti, et ma ei jõudnud isegi köögis vett joomas vahepeal käia. Ei tundu nagu automaatvastus olevat ja paistab olema täitsa inimese kirjutatud. Ma küll eeldasin, et tulevad eitavad vastused minu pakkumistele, kuid see vastus siiski natukene hämmastas mind. Ja veel milline kiirus. Keegi oleks justkui oodanud minult seda kirja.

Ma eeldasin, et pakutakse ükskõik mida, kasvõi mingisugust maksepuhkust või midagi, aga see oli nii resoluutne, võib isegi öelda, et natukene kuri vastus, kus teatati enam-vähem, et isegi pole mingisugust varianti lepingut muuta. Võib öelda, et ma olen tänaseks päevaks juba päris paljude erinevate laenuandjatega suhelnud, kuid see oli mullegi midagi uut. Millised põhimõtted. Samas mõned laenuandjad imestavad, et miks kokkuleppeid ja kompromisse ei otsita. Sellistele kirjadele nagu ma sain ei oskagi midagi vastata.

Räägi mis sa teed...

Nii viimasest postitusest on nüüd juba nädal möödas. Millega ma siis vahepeal tegelenud olen? Väikene lühikokkuvõte siis tehtust. Enda arust olen olnud päris produktiivne, aga edasiminek on siiski väga minimaalne, kuid abiks ikka nagu öeldakse. 

Töötasin sel nädalal võlgade ümberkujundamise avaldustega. Midagi küll esitanud veel ei ole, aga vaatasin need kõik põhjalikul läbi, mida täita ja kuidas. Samuti vestlesin võlanõustajaga ja uurisin tema seisukohti. Kavatsen uuel nädalal seda veel teha, et siis juba kindel plaan paika panna edasiseks tegutsemiseks. 

Hakkasin ka koostama kirju, mida laenuandjatele saata, et veelkord mingisuguseid kokkuleppeid küsida, enne kui asjaga kohtusse peaks minema. Siiski sellega pole veel lõpule jõudnud, sest lepinguid palju ja numbrid võtavad silme eest kirjuks, mis tähendab, et vahepeal tuleb silmi puhata. Lapsed ka jooksevad ringi ja nõuavad tähelepanu, seega tuleb ka nendega tegeleda, mitte 24/7 võlgadega. Mõned asjad siiski vahepeal tuleb võlgadest ettepoole tõsta.

Ühesõnaga päris käed rüpes ma istunud ei ole ja rahalaeva oodanud. Natukene ikka edasiminek minu puhul. Lootust on ka, et saab uuel kuul jälle tööle minna. Küll mitte päris täiskoormusega, aga siiski parem kui kodus istuda.

PS! Lõpuks andis ka Google siis minu puhul alla ja lubas reklaamid mulle blogisse, seega kui õnnestub ka seal mõned eurod lisada kontole oleks super. Ärge kartke reklaamide vastu huvi ülesse näidata :)

Seega võib öelda, et selline veidike positiivsem nädal vahelduseks. Niiet katsume edasi võidelda.

Petis=mina?

Kunas mu enda unereziim ei kannata viimasel ajal mingisugust kriitikat, siis eile hilisõhtul kui pere juba magama oli läinud lugesin veel internetist uudiseid. Jõudes krimirubriiki ja lugedes järjekordselt selle kohta kuidas keegi kelleltki raha välja on petnud, tabasin ennast ootamatult mõtlemast, et kuidas ma siis ise parem olen kui need petturid. Vastus on, et ega väga palju polegi. Natukene põhjalikumalt selle peale mõeldes on ju selge, et ma olen tegelenud pettusega. Ma olen petnud väga paljusid. Laenuandjaid, oma lähedasi ja mis kõige olulisem, iseennast.

Juba võlgades olles uut laenu taotledes tegelikult on tegemist pettusega. See on nagu illusioon, esitada pilti, mida näha soovitakse. Ka illusionistid on teatud mõttes petturid. Inimesi pannakse uskuma asju, mis on justkui võimatud. Samamoodi on ju laenudega. Laenuandjad pannakse uskuma, et isik on usaldusväärne. Tema kontoväljavõtted on korras, krediidiregister briljantne. Tegelikkus on aga kaugel sellest. Siiski on vahe selles, et kui pettur korraldab petuskeemi, siis teeb ta seda hõlptulu saamise eesmärgil. Mina aga siiski võtsin laenu eesmärgiga tasuda teisi laene ja kasutada raha toidu ning kommunaalkuludeks, sest sissetulekud kulusid sõltuvuse rahastamiseks. Tol hetkel ei olnud mõttes kedagi justkui petta, vaid nn eluspüsimine. Nurka surutuna millegipärast alateadvus söödab ette mõtet, et sa oled suuteline neid laene tagasi maksma, kuigi tegelikult see polnud juba pikemat aega nii. Lõppkokkuvõttes petadki sa kõige rohkem iseennast.

Aga miks ma siis tunnen ennast nagu petis? Sellepärast, et ma käitusin valesti. Mul siiski on veel mingisugune südametunnistus. Selle mõttega pean ma iga päev elama, et olen kuritarvitanud teiste usaldust. 

Ka praegusel hetkel kui mul on juba tõsised raskused tasumisega, võin kindlalt väita, et minu eesmärk polnud kedagi tahtlikult petta. Ma soovin ka praegu need laenud ju tegelikult tagasi maksta. Kasvõi vähemalt selle osa mis ma olen laenanud. Siiski on see äärmiselt keeruline ja nõuab suurt pingutust. Iga samm sellel teel tundub ääretult vaevaline ja tulemust pole praktiliselt märgata, kuid ma loodan, et tänu sellele saan kasvõi natukene süümepiinu vähendada, sest teen omalt poolt kõik, mis võimalik, et jõuda lõpuks eesmärgini. Eesmärk hetkel ei olegi võlavabaks saada, sest selleni on veel väga pikk tee minna, kuid antud hetkel oleks soov saada kõikide asjadega sellisele kokkuleppele, mis võiksid osapooli enam-vähem rahuldada ning mul oleks võimalik neid kokkuleppeid täita. Usun, et see annaks tagasi teatud meelerahu ja näitaks ka minupoolset siirast soovi oma tehtud vigu heastada, sest pelgalt vabandust palumine siin ei aita.

Postitus nr. 30

Täpselt 42 päeva tagasi kirjutasin ma selle blogi esimese postituse. Tõsi, avalikuks sai see alles küll mitu päeva hiljem. Ikka kaalusin päris põhjalikult enne kui otsustasin avaldada need postitused. Sest ma polnud kunagi midagi sellist teinud ja veel vähem sellesel teemal. Pealegi oli juba eelnevalt mitu selleteemalist blogi ja tundus, et äkki saab liiast. Täna kirjutan siis postituse järjekorranumbriga 30. Teades ennast ning vaadates enda kirjutamise ja eneseväljendusoskust, arvan, et see on üllatavalt suur number. Ühtlasi ma pole päris kindel, kas ja mis kujul ma selle blogiga jätkan. Miks? 

Kui ma neid postitusi kirjutama hakkasin, siis see oli minu jaoks omamoodi teraapia. Ma sain ennast väljendada. Panna kirja mõningaid mõtteid. Samuti andis see mulle tegevust, et hoida mõningaid teisi mõtteid eemal. Üks asi on seda valusat teekonda ise läbi elada, hoida enda sees, teine asi on see kõik panna sõnadesse ning paberile. Peamine eesmärk seda blogi kirjutades on olnud anda ülevaade eeskätt emotsioaalsest võitlusest. Pingetest mis kaasnevad kui on tehtud hulgaliselt valesid valikuid, otsuseid. Ma tundsin, et see on midagi, mida ma võiksin teha, mis oleks kasulik nii mulle kui ehk ka kellelegi teisele. Tekkis lootus, et kui ma väljendan ennast kirjalikult, siis see võitlus võiks olla kasvõi natukenegi kergem enda jaoks. Tõsi, kui ma alustasin selle blogiga, siis ma polnud veel päris kindel, mis mind ees ootab. Kuidas kujunevad läbirääkimised võlaandjatega. Kui suures ulatuses ma üldse suudan maksta kellelegi. Kuidas kujunevad mu järgnevate kuude sissetulekud jne. Kõik need erinevad asjad on mõjutanud postitusi. Neid emotsioone. Tihtilugu on postitus mis saab kirja pandud hoopis teistsugune kui see jutt mis mul mõtetes oli. Seepärast võib see tunduda isegi lääge kohati. Minu jaoks oli päris suur pingutus üleüldse sellega alustada, sest esiteks pole kirjutamine kunagi minu tugevaim külg olnud ja veel vähem sellisel moel. Samuti igasuguste emotsioonide väljendamine, veel vähem nende kirjapanek. 

Inimesed kes seda blogi on lugenud või loevad võibolla sooviksid rohkem saada informatsiooni juriidikast või laenudest põhjalikumalt. Ehk hoopis laenuandjatest. Nendega suhtlemisest. Võibolla informatsiooni konkreetsete firmade kohta, võrdlusi kes parem, kes halvem või hoopistükis midagi muud. Kui nüüd ausalt öelda, siis oleks millest kirjutada küll, aga ma põhimõtteliselt olen hoidnud sellistest teemadest, sest minu eesmärk pole siin kellelegi reklaami teha, kedagi kiita või halvustada. Tegelikult võiks ju iga laenuandja kohta teha eraldi postituse, aga mis ma sellega saavutaksin. Pole päris kindel, kas see oleks tee mida mööda ma sooviksin käia. Mingil hetkel ma küll mõtlesin, et võiks ju selliseid analüüsivaid postitusi teha, aga ma siiski pole soovinud seda. 

Kui ma nüüd võtan kokku selle aja mil ma olen seda blogi pidanud, siis valdavad mind tegelikult kahetised tunded. See ongi peamiseks põhjuseks, miks ma pole kindel kas ma tahan selle blogiga jätkata. Positiivne on kogu selle asja juures, et ma olen saanud palju kasulikku informatsiooni, mida ma võibolla muidu poleks suutnud kusagilt leida. Samuti olen saanud mõningast tagasisidet, arvamusi, mõtteid. Usun, et see kõik võib olla edaspidi suuremal või väiksemal määral kasuks. 

Aga nagu öeldakse, siis kõik pole kuld, mis hiilgab. Ma sisimas tegelikult lootsin, et kõiki neid mõtteid ja emotsioone kirja pannes on mul endal natukene kergem seda olukorda seedida. Et ma suudan mõelda tänu sellele analüütilisemalt. Kui ma loen seda, mis ma olen kirja pannud, siis suudan paremini toime tulla sellega ja lahendada mingisuguseid olukordi enda jaoks. Kahjuks see pole andnud sellist effekti, mida ma sisimas lootsin. Kui mingeid mõtteid või emotsioone kirja panen, siis ma teatud mõttes isegi elan neid rohkem läbi ja see on pigem negatiivne kui positiivne. Seega ma lootsin, et see blogi on nagu mingisugune eneseabiraamat mida ma iseendale kirjutan, aga siiski kahjuks pole päris nii läinud. Kas kogu see blogimise aeg nüüd päris pettumus on minu jaoks? Seda siiski mitte. Lihtsalt lootused olid veidikene kõrgemad. Ehk polekski pidanud nii palju lootma. Võibolla olen suutnud kellelegi teisele natukene inspiratsiooni või mõtteainet anda ja kui nii, siis on see päris suur asi. 

Seda kas see on hea lugemine millest ma siin kirjutanud olen või mitte teavad need, kes seda loevad, kõrvaltvaatajad. Samuti kas ma olen lugejate ootusi täitnud või mitte. Minu üllatuseks on igapäevaselt siin päris kena hulk lugejaid, mis on positiivne, et inimesed siiski selle vastu huvi tunnevad. Ausalt öeldes poleks uskunud, et minu lugu võiks kedagi eriti huvitada. Loodan, et päris pettumust pole oma kirjutistega neile siiski valmistanud, aga alati saaks paremini. Vähemalt ma ise tunnen seda. 

Mis puutub võimalikku blogimise lõpetamisse, siis võibolla ma jätkan võibolla mitte. Mul on praegu veidikene segased ajad, kus ma pean keskenduma endale. Pean suutma astuda järgmisi samme, et enda olukorda selgust tuua ja ehk teha mõne sammu ka olukorra paremaks muutmisele. Kahjuks seni pole see õnnestunud sellselt nagu ma oleksin soovinud. See tähendab, et blogimine võib jääda tahaplaanile. Kui keegi soovib siiski minuga suhelda, jagada soovitusi või nõuandeid, siis kirjutada võib endiselt ja emaili ikka loen ning vastan samuti.