Meeldetuletav telefonikõne

Telefonikõne:

Mina: "Ja ma kuulen".

Isik 2: "Tere päevast, minu nimi on xxx ja ma helistan teile xxx krediidiasutusest. Kas ma räägin k****ga"?

Mina: "Jah räägite küll".

Isik 2: "Teil on maksmata arve summas 214 EUR. Millal ära tasute, uus maksepäev on ka juba saabumas".

Mina: "Jah ma tean, kuid kahjuks on hetkel keeruline aeg ja pole praegu võimalik seda tasuda".

Isik 2: "Miks ei ole võimalik? Mis põhjustel olete jätnud maksmata? Teie sissetulekud ei ole ju vähenenud"?

Mina: "On küll sissetulekud vähenenud hetkel ja üldiselt on ka praegu keerulised ajad".

Isik 2: "Aga sellisel juhul peate meile ütlema palju Teil on võimalik tasuda".

Mina: "Mul ei ole võimalik praegu midagi tasuda".

Isik 2: "No sellisel juhul öelge millal saate tasuda"?

Mina: "Raske nii ootamatult sellele vastata".

Isik 2: "Aga saatke meile siis esimesel võimalusel oma kuue kuu kontoväljavõte ja selgitus, millal Teil on võimalik võlgnevus tasuda".

Mina: "Selge".

Isik 2: "Head õhtut".

Mina: "Head õhtut".

Selline näeb välja siis tüüpiline telefoni kõne võlglase argipäeval. Vahel tabab see ootamatult ja seega võib tekkida raskusi korrektsete vastuste leidmiseks.

Sõltuvus vs sõltuvus

Mõned õhtud tagasi tekkis olukord. Nimelt olid lapsed ja kaasa juba magama läinud, kuid mul endal polnud veel und. Vaatasin televiisorist saadet kalapüügi kohta. Kui saade oli lõppenud, siis leidsin ennast olukorras kus televiisorist midagi vaadata polnud ja justkui igavus tekkis. Samas und ei olnud ja magama ka ei tahtnud minna.

Umbes aasta tagasi ma ilmselt oleksin ennast kuhugile internetikasiinosse sisse loginud ja hakanud mängima. Kindlasti oleksin seda tegevust endale põhjendanud sellega, et oleks vaja võita mõned lisaeurod, et majanduslikku olukorda parandada. Alati oli ju vaja enda jaoks mingi põhjus leida, ükskõik kui absurdne see ka polnud. Ometi ei saanud ju endale tunnistada, et sul on probleem. Nüüd paar õhtut tagasi, hetkel kui tundsin seda tüütut igavust, siis tekkis täpselt sama tunne, et läheks nüüd kasiinosse. Isegi ei tulnud meelde, et tegelikult on piirangud peal. See oli täpselt samasugune tunne kui olin jätnud suitsetamise ja siis mingi aeg hiljem tekkis tahtmine süüdata üks sigaret ning tunda rõõmu selle tõmbamisest. Kuidagi selline totaalne nõrkushetk. Ja sel hetkel ma mõtlesingi tagasi sellele ajale kui tahtsin sigaretti ette panna. Mäletan, et tol hetkel oli mul võimalus suitsetada, sest tööjuures oli kappi jäänud mingist vanast ajast üks poolik pakk kust oleks olnud võimalus see sigaret võtta. Samuti tekkis mõte, et mis see üks sigaret siis ikka teeb, ega ma sellepärast siis uuesti suitsetajaks ei hakka. Siis aga hakkas õnneks tööle mõistus. Tabasin end uuelt mõttelt, aga mis siis juhtub kui see siiski mulle jälle meeldima hakkab või teinekord samamoodi nn lihtsat vastupanuteed lähen. Täpselt samad mõtted tabasid paar õhtut tagasi. Kui toona ma võtsin sigareti asemel taskus lutsukommi, siis nüüd ma tõusin arvuti tagant püsti, läksin kööki, panin ukse kinni, tegin akna lahti, panin pea aknast välja ja tõmbasin kopsud värsket õhku täis. Seejärel tulin tagasi arvuti taha ja võtsin lahti kausta kus kõik kogutud dokumendid mida mul on viimasel ajal tarvis läinud. Kontoväljavõtted, laenulepingud jne. Isegi ei pidanud ühtegi neist avama, piisas vaid nägemisest. Hetkega oli unustatud mõte mängimisest ja minu imestuseks mul polnudki enam igav. Kohe tuli mõte panna klapid pähe ja kuulata mõni muusikapala ning sinna kõrvale lugeda üht autofoorumit, mida olin plaaninud varem teha, kuid lihtsalt polnud jõudnud. Polnud enam ühtki märki igavusest. 

Kas tõesti tundub, et ka sõltuvust saab ravida sõltuvusega. Ehk siis seda kõrvalt nähes. Paraku mitte selliselt, et teisi kõrvalt vaadata, vaid iseennast. Kahju ainult, et minu puhul alles nüüd seda märkasin kui kõik puust ette ja punaseks tehtud. 

Samm sammu haaval...

Nonii, päris mitu päeva on viimasest postitusest möödas. Koguni terve nädal. Selle aja jooksul on juhtunud päris palju tegelikult. Oleks justkui millest kirjutada, kuid samas nagu ei oska või ei taha. Tegelikkuses olen nüüd jälle tööpostil. Küll mitte täie rauaga, aga siiski. Lisaks sissetulekule on tagasi tööl olemisel ka see hea, et saab niiöelda mõtted eemale veidike võlgadest, samuti arvutist eemale. sest kodus olles paratamtult kõik tuletas kogu aeg võlgu meelde ja siis muudest asjadest suurt ei mõtlegi. Olen saanud nüüd ka esimesed lepingu ülesütlemise hoiatused, millele kavatsen vastata. Samuti veel tasulisi meeldetuletusi ja ka ühe mitte just väga meeldiva telefonikõne ühelt laenuandjalt.

Sel nädalal olen siis teinud suured sammud enda olukorra parandamiseks. Mis sellest kõigest nüüd välja tuleb seda näitab aeg. Ei oska spekuleerida mis edasi saab, sest olles uurinud natukene tausta, siis ühest mustrit sellisel puhul ei ole. Isegi kui stardiplatvorm on identne, siis lõppresultaati ei oska ette ennustada. Kogu selles olukorras on muutujaid nii palju, mis võivad seda mõjutada. Hetkel olen teinud kõik endast oleneva ja edasine sõltub nüüd kellestki ja millestki muust. Minul jääb üle vaid mõnda aega oodata.

Kui ma tegelesin kõiksuguses paberimajandusega, siis kohati tuli küll ikka ahastus peale. Vaadates kõiki neid ridu. Kõiki neid numbreid, summasid ja muudki, tekkis küll tunne, et tahaks oksendada. See oli lihtsalt kohutav. Tekkis meeletu viha enda suhtes ja süüdistamine. Kui peaks nende ridade kohta selgitusi jagama, siis saab see olema küll ääretult keeruline. Kas saab seda põhjendada kui haigust. Ehk tõesti. Ja see haigus vajab ravi. Ning kui ma vaatasin kõike seda uuesti, siis sain aru, et selle vaatamine ongi kõige parem ravi. Vaadates sellele jamale otsa mõjub see nagu medikament. Igasugune isu laenu võtta või mõnd hasartmängu mängida kaob hetkega. Kas tõesti peaks kõik selle materjali alles hoidma, et kui õnnestuks ühel heal päeval võlgadest vabaks saada, et siis aeg-ajalt seda endale meelde tuletada, kasutada seda nagu vitamiini immunsuse tugevdamiseks. 

Aga jah, ma ei ole rahul. Justkui võiks, sest ei ole käed rüpes istunud ja astunud samme olukorra parandamise suunas, kuid siiski pole rahul. Kuidagi ärevus on. Võibolla on see ootusärevus või mure sellepärast, mis saab edasi. Ma ei teagi. Miski nagu närib hinges. Sada mõtet keerleb peas. Ilmselt seda poleks kui mul oleks edasise suhtes rohkem teadmist, kuid kunas see puudub, siis küllap see põhjustabki teatud ärevust. Osa minust teab, et ma ei saa praegu rohkem midagi teha, kuid kohati siiski tunnen, et võibolla saaksin panustada veelgi rohkem. Tahaks nagu pooleks minna. Ootamine on kohati ikka päris korralik piin. Kui mingil perioodil tundus, et tunnid ja päevad läksid meeletu kiirusega, siis nüüd kui peab ootama edasisi samme tundub kõik see aeg meeletu venimisena. Tahaks seda edasi kerida.

Eks siis ootame ja vaatame. Loodame parimat, aga valmistume hullemaks. 

Kokkulepped laenuandjatega vol 2

Lähtuvalt soovitusele ja vajadusele tegelesin sel nädalal erinevate laenuandjatega suheldes. Kunas olukord on jätkuvalt väga kehv, siis otsustasin saata kõikidele laenuandjatele kirja, kus tegin omapoolse pakkumise, mis oleks mulle jõukohane tasuda. Analüüsisin põhjalikult oma võimalusi ja siis tegin ka neile vastavasisulise pakkumise. Saatsin kõigile kirja, kus teatasin oma makseraskustest ning jäin vastuseid ootama. Oodatult polnud keegi minu pakkumisega nõus, kuid olin üsna kindel, et võib tulla hoopis nendepoolseid pakkumisi. Teeksingi nüüd kokkuvõtte selle kohta missuguseid pakkumisi mulle tehti.

Endiselt ühtegi nime ma nimetama ei hakka, et mitte kellelegi positiivset või negatiivset reklaami teha. Kokku saatsin kirjad kümnele erinevale laenuandjale. Siinkohal nüüd jagan gruppidesse vastused.

1. grupp: Maksepuhkused. Kümnest laenuandjast neli tegid pakkumise vormistada maksepuhkus. Pakuti nii põhiosa maksepuhkust kui täielikku maksepuhkust. Erinevad maksepuhkuse pakkumised olid 2-4 kuud.

2. grupp: Refinantseerimine. Üks laenuandja tegi pakkumise refinantseerimiseks. Kunas mul on nende juures mitu lepingut, siis tehti pakkumine need ühendada. Selle arvelt läheks kuumakse väiksemaks, kuid samas periood pikemaks.

3. grupp. Ei mingisugust pakkumist. Neli laenuandjat ei teinud mingisugust uut pakkumist. Nendest neljast laenuandjast kaks põhjendasid, et nemad selliseid kokkuleppeid ei sõlmi nagu ma neile välja pakkusin. Arusaadav. Suhtlus viisakas. Kõik korrektne. Üks laenuandja põhjendas viisakalt ei, kuid siiski lisas, et kui jätan maksed tasumata, lisanduvad viivised. Ja siis veel üks laenuandja, kes jättis mulle natukene ebaviisaka mulje. Minu viisaka päringu peale teatasid nemad, et pean ise suutma hinnata oma maksevõimekust ja nende poolt on juba maksegraafik ning andku ma teada, mil saan tasuda võlgnevuse.

4. grupp. Muud pakkumised. Üks laenuandja siis tegi märksa konkreetsema pakkumise. Pakuti, et võiksin tasuda enam-vähem selle summa mis ma välja pakkusin järgneva kuue kuu jooksul. Peale kuue kuu möödumist vaataksime uuesti minu olukorra üle ja teeksime siis uue otsuse.

Vot sellised lood siis suhtluses laenuandjatega. Ühtpidi ootuspärane, teistpidi üllatav.

Ülestunnistus

Täna jõudis siis kätte see päev, kus ma viimaks võtsin julguse kokku ja rääkisin oma kaasale kõik ausalt ära. Juba mitu päeva ma tegelikult olen hoogu võtnud ning viimaks täna hommikul siis tegin suu lahti. Kuigi ma olin seda päeva enda peas korduvalt ette kujutanud ja mõelnud vastuseid küsimustele, mis tulla võivad, siis päris kindel ma siiski ju olla ei saanud. Hirm oli suur, et milline on reaktsioon, mida ta vastab või küsib. Kogu see hirm ja pinge hoidis mind ikka korralikult tagasi. Isegi täna hommikul veel üritasin põhjuseid leida, miks seda vestlust mitte alustada. Pidev vabanduste otsimine jätkus peaaegu kuni viimse hetkeni enne seda vestlust.

Tegelikkus aga natukene jahmatas mind. See, kuidas ta reageeris ja mis mulle vastas oli üllatav ning päris ausalt ma sellist reaktsiooni oodata ei osanudki. Nimelt mu kaasa vastas mulle, et ta oli teatud mõttes juba valmis taoliseks vestluseks. Ta ütles, et on juba pikemat aega mind jälginud kõrvalt ning aimas, et midagi on valesti. Samas ta rõhutas, et ei tahtnud ise ka küsida, vaid ootas, et ma siiski sellest ise talle räägiksin. Kõhutunne, nagu ta ise ütles. Kogu see viimase aja käitumine ja kohati natukene närvilisust. Enda arvates olin küll püüdnud seda kõike hoolikalt varjata, kuid tuleb välja, et kohati olin kõrvaltvaatajale siiski nagu avatud raamat. Nagu ma teada sain, siis inimene kes sind ikka juba pikki aastaid tunneb, märkab selliseid asju mille peale isegi ei tule. Pärast seda kui olin kogu olukorra ära selgitanud, samuti rääkinud sammudest mis ma seni astunud olen ja mis sammud mul järgmiseks plaanis on, uurisin kas ta on valmis mind toetama sellel võitlusel. Minu õnneks oli mu kaasa üllatavalt mõistlik ning lubas mind edaspidi toetada sellel teel saada võlgadest vabaks. Kuigi meil on nüüd vähemalt mõneks ajaks usalduskriis, teen omalt pool kõik oleneva, et sellest olukorrast välja tulla.

Hetkel tunnen tõelist vabanemist, suur koorem on justkui õlgadelt langenud. Kuidagi rahulik on olla. Oleksin nagu mingisuguse võidu saanud. Selline hea tunne. Kuni tänase päevani, iga päevaga läks selle saladuse varjamine raskemaks. Nagu seljakott oleks seljas olnud kuhu iga päev keegi pani ühe raskuse juurde. Peale rääkimist ma tunnen tohutut pingelangust. Nagu oleks selle seljakoti seljast võtnud. Justkui tegin endale teene sellega, et rääkisin selle ära. Ma tean nüüd, et ükskõik mis mure või probleem mul on, siis ma võin seda oma kaasaga jagada. Kui ma vaid oleksin suutnud seda varem teha. Tõeliselt kahetsen, et ei suutnud. Usun, et nii mõnegi asja oleksin siis võibolla juba varem teinud või mõningad asjad teisiti. Aga nüüd on juba hilja kahetseda. Mis tehtud see tehtud. Jääb ainult edasi võidelda. Kogu see tänane vestlus ja nüüdseks teadmine, et ta toetab mind, annab mulle päris palju lisa motivatsiooni edasi pingutada. Aitäh talle selle eest! Nüüd pean mina pingutama selle nimel, et talle uuesti mitte pettumust valmistada.