Kes tahab saada võlglaseks

Paljud võibolla mäletavad kunagist väga populaarset telemängu "Kes tahab saada miljonäriks". Alguses lihtsamad küsimused ja mida suuremaks läks võidusumma, seda raskemad küsimused. Võlglaseks saab põhimõtteliselt samamoodi. Alguses summad väiksemad ja lihtsam neid saada, siis suuremad summad ja kätte saada keerulisem. Ainus vahe on see, et kui seal mängus valesti vastasid, siis jäid võidust ilma, võlgadega nii ei ole. Kui aga ükshetk "võit" käes ja tahaks hakata niiöelda raha kulutama, võlglase mõistes siis võlgasid tagasi maksma, võib ette tulla takistusi.

Aga see oli lihtsalt sissejuhatus. Millest ma siinkohal tahaksin rääkida on see, et kui oled ükskord põhja jõudnud ja tahad hakata niiöelda sellest august välja ronima, siis võib juhtuda, et sulle hakatakse igasuguseid kaikaid kodaratesse loopima. Tundub vahel, et tahetakse teha see võlglase jaoks võimalikult raskeks. Miks ma sellest kirjutan on see, et viimaste päevade sündmused on jätnud mulle veidikene mõruda maitse suhu. Nimelt olen ma astunud olulisi samme, et oma olukorda veidikenegi parandada. Ma olen tunnistanud seda, et olen käitunud vastutustundetult ning otsinud võimalust lahendusteks. Kõik on tehtud niiöelda mustvalgeks. Äkki saaksin niiöelda uue võimaluse, et alustada otsast. Alustada oma võlgade likvideerimist samm sammu haaval. Ma ei ole kusagile peitu pugenud. Tahan vältida pankrotti. See tähendab, et olen valmis tasuma võlausaldajatele. Jah, tunnistan, et kahjuks küll mitte päris nii nagu nemad seda sooviksid, kuid siiski ma tegelen olukorraga. Ma mõistan nende pahameelt, sest ma siiski ei suuda lepingust tulenevaid kohustusi täita, kuid sellegi poolest olen valmis maksma, paraku küll natukene teisel viisil kui lepingud ette näevad.

Nüüd aga vaadates seda, kuidas mulle vastatakse. Kohati jääb mulje, et tehakse kõik selleks, et ajada niigi vaimselt raskes olukorras võlgnikku vaimselt veelgi keerulisemasse olukorda. Peab olema küllaltki tugeva närvikavaga, et sellele vastu panna. Kohati tundub mõningane suhtumine päris absurdne. Võlgnikku süüdistatakse, kaheldakse selles, mida võlglane räägib ning kohati tundub, et noritakse iga pisiasja pärast. Alates niiöelda kapist väljatuleku hetkest, mil sain aru, et nüüd on põhi, ja kui astusin esimesi samme lahenduse leidmiseks, olen olnud igati koostööaldis. Esitanud kõiki nõutud andmeid, selgitusi jne. Aeg-ajalt jääb selline mulje, et sa pakud raha, aga sulle öeldakse, et sa pakud vähe, küsitakse rohkem, aga samas justkui väidetakse, et seda mida sa pakud, sa nagunii ei suuda maksta. Miks siis veelgi rohkem küsitakse? Kuidas peaks võlglane seda siis mõistma. Ei oskagi nagu käituda. 

Kuulnud ka erinevaid jutte, siis vahel saan täiesti aru, miks mõned võlglased, kes on sattunud taolisse olukorda nagu mina, on nüüd meeleheitel, Kardetakse tegeleda oma probleemidega. Samuti suhelda erinevate asutustega, sest kohati jääb tõesti mulje, et kõike vabalangusesse lasta on palju lihtsam. Ma ei eeldagi võlausaldajatelt kaastunnet või seda, et nad peaksid oma nõudest loobuma. Saan aru, et olukorrast tingituna võib tekkida teatud küsimusi. Samuti ma ei süüdista kedagi peale iseenda. Küll aga ma ei mõista, miks sellist käitumist kus võlglast hoopis veelgi süüdistatakse, kahtlustatakse ja noritakse iga väikese pisiasja kallal ning tundub, et loodetakse selle peale, äkki hoopis võlglane loobub ja lööb käega. Ma arvan, et selline suhtumine ei tule ju lõpuks kellelegi kasuks. Võlgnik jätab maksmata ja võlausaldaja ei saa ka midagi. Kõik võidavad?