Suuremalt ja julgemalt

Tänane postitus on natukene teist laadi. Keskenduks veidikene muudele teemadele ka kui ainult raha ja võlad. Räägiks veidikene lapsepõlvest, perest, unistustest, soovidest. Iga lapsevanem soovib oma lapsele parimat. Tahab kasvatada temast korralikku ja eeskujulikku kodanikku. Reeglina on vanemad valmis tegema kõik, et võimaldada lapsele kõike, mis talle eluks vajalik ning tihti isegi palju enamat. 

Mina ise olen pärit täiesti tavalisest eesti perest. Kõht oli alati täis, puhtad riided seljas, kõik eluks vajalik olemas. Ei midagi üleliigset aga millestki ei tundnud otseselt ka puudust. Eks lapsed ikka soovivad rohkem kommi või mänguasju, aga kõikedele laste soovidele ei saagi ju meelejärgi olla. Loomulikult olid ka ajad teised ja paljusid asju, mis tänapäeval saada on, ei osanud tollal isegi unes näha. Ei kiiret interneti, nutitelefone ega isegi silmade eest kirjuks võtvat maiustuste või mänguasjade valikut. Tänapäeval on olukord muidugi teine. Ootused on kõrgemad, soov võimaldada enamat on suur. Ahvatlusi on kordades rohkem kui sel ajal kui mina olin laps ja nooruk. Küllap minu probleemide tekkimisel on sügavam põhjus peidus suuremas soovis pakkuda oma lastele rohkemgi kui on nende tegelik ootus või hoopiski pakkuda endale midagi, mis jäi nooremas eas tegemata, sest lihtsalt võimalused olid palju kitsamad kui tänapäeval. Aga see on lihtsalt mõte. Tegelikkus on see kus olukorras ma nüüd olen ja see on tänane päev. Soov lapsi enda olukorrast säästa on jõus ja ega nemad peagi kannatama minu tehtud vigade pärast. Nad on piisavalt noored, et mitte mõista veel neid asju, aga kes teab, võibolla ühel heal päeval olen valmis neile selgitama seda. Nende elementaarsete vajaduste rahuldamiseks teen kõik endast oleneva, olgu selleks siis veelgi rohkem ületunde, lisatööd või mis iganes vajalik. See ei tähenda muidugi, et kõik nende soovid kuuluvad täitmisele. Vahel vaatan, et laste puhul on mõnikord piisav väga vähesest, et rõõmu oleks palju. Asjad ei tee alati õnnelikuks.

Kõikidel meil on unistusi ja soove. Nii lastel kui täiskasvanutel. Mäletan kui ise lapsena unistasin, et kui suureks kasvan, siis hakkan bussijuhiks. Keskkoolis muidugi olid soovid juba hoopis midagi muud ja reaalsus kujunes hoopis teistsuguseks. Mis ma aga öelda tahan on see, et unistamine pole patt. Nagu öeldakse, siis see on tasuta kõigile. Oled sa mees, naine, noor või vana. Mine tea, võibolla läheb mõni unistus või soov ka täide. Võlglase blogi pidaja julges unistada, et tema sissetulekud hakkaksid ületama tema laenumakseid ja see soov täitus. Väljakutsed uues töökohas võimaldavad tal selle unistuse ellu viia. Seega tuleb unistada suurelt, sest iial ei tea, mil need võivad täituda. Usun, et paljud on sellised, kes taolistele asjadele kipuvad käega lööma, eriti elu mustematel hetkedel, mil jääb mulje, et elu on ebaõiglane ja küllap ta mõningatel juhtudel võibki olla, kuid sellest hoolimata võiks üritada säilitada positiivsem mõttelaad. Õnneks või kahjuks pean seda endale viimasel ajal üha tihedamini meelde tuletama. Võibolla see ajendaski seda postitust kirjutama, et see paremini meeles seisaks ja aitaks minu unistusi elus hoida.

Ma pole tegelikult kunagi suur unistaja või eesmärkide seadja olnud. Pigem selline, kes teeb asju jooksvalt, mitte ei sea pikaajalisi plaane või eesmärke. Eks vahel mõni selline pisem unistus ikka on, aga need on võibolla sellised hetkelised. Peaksin seda muutma, võibolla seadma suuremaid, pikemaajalisi eesmärke, samuti unistama rohkem ja suuremalt. Samas peaks ikkagi jääma ka realistiks. Kätte on jõudnud järjekordne nädalalõpp ja aeg võtta veidikeseks aeg maha. Plaanin ka ise sel nädalalõpul eraldada endale ühe päeva puhkamiseks, eemalduda erinevatest nutiseadmetest ning üritada kasvõi veidikenegi akusid laadida.

Seega kel vähegi võimalik, võtke aeg maha, minge toast välja, nautige loodust ja ilusat kevadilma, puhake ning veetke aega oma lähedastega!