pühapäev, 28. november 2021

Aasta aega hiljem

Täpselt aasta tagasi sattusin ma elus esimest korda olukorda kus ma ei suutnud täita enda kohustusi ja tekkisid esimesed võlgnevused. Tähtaeg sai ületatud ja osamaksed jäid tasumata. See oli muidugi juba varasemalt teada, et ühel hetkel see juhtub, sest võimalused erinevaid skeeme kasutada, milleks osutusid erinevad laenupuhkused jne, hakkasid lihtsalt otsa saama. Siiski ma näitasin veidikene viisakust ülesse ja kirjutasin laenuandjale, et ei suuda kohustusi täita. Enesetunne oli väga niru. Elus esimest korda taolises olukorras tekitas kohutava enesetunde. Küsisin endalt pidevalt miks ma küll nii põhja olen langenud ja kas on võimalik veelgi madalamale langeda.

Siiski oli see tegelikult alles algus, sest järgnevatel kuudel hakkasid lisanduma teisedki ületatud maksetähtajad, sest ma lihtsalt ei suutnud kohustusi täita. Teatud mõttes oli see siiski äratus minu jaoks mis tekitas arusaama, et midagi tuleb ette võtta. Mingisugune võimalus olukorrast kuidagimoodi välja tulla peaks ju olema, sest kogu see jama tekitas minus ikka meeletut stressi.

Esimest korda maksetähtaega ületada oli minu jaoks teatud mõttes märgiline. Tänu sellele sai minust esimest korda võlgnik, sest olin ületanud maksetähtajad. Samas tuli teadmine, et midagi peab tegema. Midagi sellist mida tegelikult oleksin pidanud tegema juba palju aega enne seda, aga lihtsam oli ju kõike edasi lükata, mitte oma olukorrale tõsiselt otsa vaadata.

Ma ei saa öelda, et peale seda nüüd hakkas minu olukord paremuse poole minema. Kaugel sellest. Mitu kuud seiklesin veel allakäigutrepil ja langesin veelgi suurematesse võlgadesse, kuid siiski tegin esimesi teosamme, et alustada päästemissiooni. Tänu enda teekonnale olen aru hakanud saama, et pole mõtet alla anda. See tundub nii lihtne. Peita pea liiva alla ja loota, et aeg parandab haavad. Teatud haavu ei paranda. Mõnede haavade parandamiseks peab ka ise midagi tegema. Seega kui keegi loeb seda ja tunneb et tema olukord on sarnane sellele millest ma kirjutasin, siis teadmiseks, et pole mõtet alla anda. Astu ise esimene samm ja teised astuvad sulle vastu. Lõpuks on suur tõenäosus leida võimalus olukorra parandamiseks. Mina leidsin selle. Ma ei ole võlavaba. Kaugel sellest. Küll ma aga suudan endaga nüüd hakkama saada. Maksed on kontrolli all ja stressi palju vähem. Püsigem terved!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar