Lumi tuli maha…

Talve saabudes hakkasin taaskord meenutama eelmise aastalõpu sündmuseid. Vanasõna küll ütleb, et kes vana asja meenutab, sel silm… Siiski tuleb kõik see aeg-ajalt siiski meelde. Pole võimalik unustada lihtsalt. Kuigi tahaks tegelikult. On asju mida tahaks mitte meenutada ega mäletada. Asjad mille hea meelega lõikaks oma elust välja. Teod mille jätaks tegemata. Siiski ei saa tehtut muuta ega olematuks kuulutada. Tuleb sellega rahu sõlmida ja loota, et võibolla saab sellest midagi õppida või oli see millekski vajalik. 

Aasta tagasi olin ma teine inimene. Mul oli justkui mitu mina. Kogu aeg pidin pingutama, et etendada niiöelda näitemängu. Pidevalt pingeseisundis ja stressis olles tuli teha head nägu nii pereliikmete kui töökaaslaste ees. Näidata, et kõik on suurepärane. Mul ei ole probleeme ega muresid. Elu on ilus. Kuigi tegelikkus oli midagi muud. Kohutavalt väsitav. Eriti keeruline on seda teha kodus olles. Iga päev teha kaasale nägu, et kõik on hästi. Tegelikult aga lihtsalt valetada näkku. 

Kuna aasta tagasi oli minu olukord juba muutunud selliseks, et esimesed võlgnevused hakanud tekkima ja erinevad telefonikõned, meeldetuletavad smsid ja emailid saanud elu igapäevaosaks, siis pidi kogu aeg olema igaks juhuks mingi vale välja mõeldud mida vajadusel kasutada. See omakorda tekitas veelgi lisapingeid. Eriti kui seda valet oli vaja kasutada kaasa jaoks. Pidevalt valetades elada on kohutavalt pingeline. Öeldakse, et ülekaalu endaga kaasas kanda on raske, aga seda vaimset koormat mida mina kandsin on ikka palju raskem. 

Aga mis on tänaseks muutunud? Võib öelda, et olen kaotanud palju sellest vaimsest ülekaalust. Olen kergem ja mul on kergem olla. Mul on jälle üks mina. Seda mõistavad ka minu lähedased. Ma saan vaadata kodus oma kaasale otsa ja ma ei pea talle valetama. Ma saan rääkida asjadest nii nagu need on. Ma ei pea muretsema, et äkki ta saab mu saladusest teada. Ma ei pea välja mõtlema valesid ega vabandusi kellegi jaoks. Ei saa öelda, et elu nüüd suurepärane oleks ja mul poleks ühtegi muret, probleemi ega stressi. Kaugel sellest. Endiselt tuleb hoida fookus eesmärgil ja sellega igapäevaselt tegeleda, kuid igasuguseid lisapingete tekitajaid, mille ma paraku küll ise omale tekitasin, on oluliselt vähem. 

Tuleb tõdeda, et võrreldes sellega mis oli aasta tagasi on toimunud ikka tohutud muutused. Palju on olnud sellist abi, millest ma aasta eest ei osanud isegi unistada. Ei osanud arvatagi, et võiksin sellistest kohtadest ja inimestelt abi leida. Seega kõik see kokku ongi tekitanud sellise situatsiooni kus ma olen täna. Kordades parememas olukorras kui aasta tagasi. Nüüd on mul taas motivatsiooni edasi pingutada, sest palju on veel tegemata.