Lumi tuli maha…

Talve saabudes hakkasin taaskord meenutama eelmise aastalõpu sündmuseid. Vanasõna küll ütleb, et kes vana asja meenutab, sel silm… Siiski tuleb kõik see aeg-ajalt siiski meelde. Pole võimalik unustada lihtsalt. Kuigi tahaks tegelikult. On asju mida tahaks mitte meenutada ega mäletada. Asjad mille hea meelega lõikaks oma elust välja. Teod mille jätaks tegemata. Siiski ei saa tehtut muuta ega olematuks kuulutada. Tuleb sellega rahu sõlmida ja loota, et võibolla saab sellest midagi õppida või oli see millekski vajalik. 

Aasta tagasi olin ma teine inimene. Mul oli justkui mitu mina. Kogu aeg pidin pingutama, et etendada niiöelda näitemängu. Pidevalt pingeseisundis ja stressis olles tuli teha head nägu nii pereliikmete kui töökaaslaste ees. Näidata, et kõik on suurepärane. Mul ei ole probleeme ega muresid. Elu on ilus. Kuigi tegelikkus oli midagi muud. Kohutavalt väsitav. Eriti keeruline on seda teha kodus olles. Iga päev teha kaasale nägu, et kõik on hästi. Tegelikult aga lihtsalt valetada näkku. 

Kuna aasta tagasi oli minu olukord juba muutunud selliseks, et esimesed võlgnevused hakanud tekkima ja erinevad telefonikõned, meeldetuletavad smsid ja emailid saanud elu igapäevaosaks, siis pidi kogu aeg olema igaks juhuks mingi vale välja mõeldud mida vajadusel kasutada. See omakorda tekitas veelgi lisapingeid. Eriti kui seda valet oli vaja kasutada kaasa jaoks. Pidevalt valetades elada on kohutavalt pingeline. Öeldakse, et ülekaalu endaga kaasas kanda on raske, aga seda vaimset koormat mida mina kandsin on ikka palju raskem. 

Aga mis on tänaseks muutunud? Võib öelda, et olen kaotanud palju sellest vaimsest ülekaalust. Olen kergem ja mul on kergem olla. Mul on jälle üks mina. Seda mõistavad ka minu lähedased. Ma saan vaadata kodus oma kaasale otsa ja ma ei pea talle valetama. Ma saan rääkida asjadest nii nagu need on. Ma ei pea muretsema, et äkki ta saab mu saladusest teada. Ma ei pea välja mõtlema valesid ega vabandusi kellegi jaoks. Ei saa öelda, et elu nüüd suurepärane oleks ja mul poleks ühtegi muret, probleemi ega stressi. Kaugel sellest. Endiselt tuleb hoida fookus eesmärgil ja sellega igapäevaselt tegeleda, kuid igasuguseid lisapingete tekitajaid, mille ma paraku küll ise omale tekitasin, on oluliselt vähem. 

Tuleb tõdeda, et võrreldes sellega mis oli aasta tagasi on toimunud ikka tohutud muutused. Palju on olnud sellist abi, millest ma aasta eest ei osanud isegi unistada. Ei osanud arvatagi, et võiksin sellistest kohtadest ja inimestelt abi leida. Seega kõik see kokku ongi tekitanud sellise situatsiooni kus ma olen täna. Kordades parememas olukorras kui aasta tagasi. Nüüd on mul taas motivatsiooni edasi pingutada, sest palju on veel tegemata.

Mida sa küll mõtlesid?

Seda küsimust on minu käest küsitud ikka päris mitmeid kordi. Ning kui päris aus olla, siis ma ei olegi osanud sellele korrektselt vastata. Enamasti on vastus piirunud lausega: "ma ei mõelnudki". Olgem ausad, see vastus ei rahulda ju kedagi ja tegelikult ei ole ma ka ise taolise vastusega rahul. Mõni päev tagasi hakkasin siis mõtlema sellel teemal, et mida ma küll mõtlesin. Aga mida ma mõtlesin kui läksin internetikasiinosse mängima? Mida ma mõtlesin kui võtsin järjekordse laenu? Prooviks siinkohal nüüd mõne sõnaga lahti seletada need kaks küsimust.

Suur vahe on kas kasiinosse minnakse esimest või sajandat korda. Mõtted on hoopis teised. Kui esimest korda minna, siis võib ju mõte olla, et äkki õnnestub võita, kuid isegi kui ei õnnestu pole hullu midagi kui mõne väikese summa kaotad. Teisel ja kolmandal korral võibolla on see samamoodi. Edasi aga ilmselt võib hakata mõtlemine juba muutuma, eriti kui on õnnestunud vahepeal natukene võita. Siis on juba eesmärk ainult võita. Mõte keerleb ainult selle üle kuidas maja niiöelda üle mängida. Juba enne internetikasiinosse sisenemist on ainus eesmärk eelmisel korral kaotatud raha tagasi võita või kui eelmine kord õnnestus võidukalt lõpetada, siis miks peaks seekord teisiti minema, ma olen ju osav. Taoline mõttemuster hakkas aina korduma ja see täpselt seda ma mõtlesingi. Ma mõtlesin, et ma võidan. Siis kui selles keerises sees oled, siis muust ei mõtlegi. Eks aeg-ajalt tuleb ka selgushetki, mil taipad, et tegelikkus on hoopis midagi muud, kuid kahjuks need on ainult lühiajalised. 

Aga mida ma mõtlesin siis kui ma laenu võtsin. Oma esimesed laenud ma võtsin tegelikult selleks, et tõesti oli tarvis. Kõige esimene laen oli auto finantseerimiseks ja teine laen oli remondilaen. Mõlemad laenud said õigeaegselt tagasi makstud ja probleeme polnud. Probleemid tekkisid alles hiljem. Kiirlaenudega tekkis olukord, et kiiresti laenad ja kiiresti maksad tagasi. Nii mõnigi laenuandja pakub ju esimest laenu peaaegu tasuta. Nii sai ka minul kõik alguse. Võtsin väikese summa ja palgapäeval maksin tagasi. Lihtne, eksole. Siis aga hakkas mõttemaailm jälle muutuma. Tekkis mõte, et ma sel kuul maksan osa ja ülejäänud järgmine kuu ja nii edasi. Seejärel tekkisid mõtted, et võiks ju võtta väikelaenu, millega maksta ära kiirlaenu ja selliselt see mõttemaailm töötas. Taoliselt ma siis mõtlesin. Ühtpidi mõtlesin, et saaks kõik laenud makstud ja kulud kaetud, kuid kõige selle juures keeldus aju mõtlemast, et tegelikult ma ju kaevan endale sellega hoopis auku. Mõttemaailm toimis täielikult valesti. 

Paar päeva tagasi avastasin siis juhuslikult, et mul möödus täpselt 6 kuud sellest hetkest, mil tegin oma viimased panused mänguautomaatidel. See ajendaski mind mõtisklema sellele teemal. Pool aastat küll pole teab mis pikk aeg, kuid siiski on see pikim paus, mis mul on olnud alates sellest hetkest kui sõltuvuse küüsi langesin. Üht võin siiski öelda. Tänaseks päevaks ma olen aru saanud sellest kui vale oli minu suhtumine, minu mõtlemine. Tänasel päeval keskendun hoopis teistele asjadele. Minu eesmärk on nüüd tekitatud tulekahju kustutada ning sellest ma mõtlen. Ma mõtlen sellest kui valesti ma olen käitunud ja sellest kuidas seda heastada. Ma mõtlen sellest, et iial ei langeks enam sõltuvuste võrku. Mida ma siis mõtlesin? Ma mõtlesin valesid mõtteid.

Suuremalt ja julgemalt

Tänane postitus on natukene teist laadi. Keskenduks veidikene muudele teemadele ka kui ainult raha ja võlad. Räägiks veidikene lapsepõlvest, perest, unistustest, soovidest. Iga lapsevanem soovib oma lapsele parimat. Tahab kasvatada temast korralikku ja eeskujulikku kodanikku. Reeglina on vanemad valmis tegema kõik, et võimaldada lapsele kõike, mis talle eluks vajalik ning tihti isegi palju enamat. 

Mina ise olen pärit täiesti tavalisest eesti perest. Kõht oli alati täis, puhtad riided seljas, kõik eluks vajalik olemas. Ei midagi üleliigset aga millestki ei tundnud otseselt ka puudust. Eks lapsed ikka soovivad rohkem kommi või mänguasju, aga kõikedele laste soovidele ei saagi ju meelejärgi olla. Loomulikult olid ka ajad teised ja paljusid asju, mis tänapäeval saada on, ei osanud tollal isegi unes näha. Ei kiiret interneti, nutitelefone ega isegi silmade eest kirjuks võtvat maiustuste või mänguasjade valikut. Tänapäeval on olukord muidugi teine. Ootused on kõrgemad, soov võimaldada enamat on suur. Ahvatlusi on kordades rohkem kui sel ajal kui mina olin laps ja nooruk. Küllap minu probleemide tekkimisel on sügavam põhjus peidus suuremas soovis pakkuda oma lastele rohkemgi kui on nende tegelik ootus või hoopiski pakkuda endale midagi, mis jäi nooremas eas tegemata, sest lihtsalt võimalused olid palju kitsamad kui tänapäeval. Aga see on lihtsalt mõte. Tegelikkus on see kus olukorras ma nüüd olen ja see on tänane päev. Soov lapsi enda olukorrast säästa on jõus ja ega nemad peagi kannatama minu tehtud vigade pärast. Nad on piisavalt noored, et mitte mõista veel neid asju, aga kes teab, võibolla ühel heal päeval olen valmis neile selgitama seda. Nende elementaarsete vajaduste rahuldamiseks teen kõik endast oleneva, olgu selleks siis veelgi rohkem ületunde, lisatööd või mis iganes vajalik. See ei tähenda muidugi, et kõik nende soovid kuuluvad täitmisele. Vahel vaatan, et laste puhul on mõnikord piisav väga vähesest, et rõõmu oleks palju. Asjad ei tee alati õnnelikuks.

Kõikidel meil on unistusi ja soove. Nii lastel kui täiskasvanutel. Mäletan kui ise lapsena unistasin, et kui suureks kasvan, siis hakkan bussijuhiks. Keskkoolis muidugi olid soovid juba hoopis midagi muud ja reaalsus kujunes hoopis teistsuguseks. Mis ma aga öelda tahan on see, et unistamine pole patt. Nagu öeldakse, siis see on tasuta kõigile. Oled sa mees, naine, noor või vana. Mine tea, võibolla läheb mõni unistus või soov ka täide. Võlglase blogi pidaja julges unistada, et tema sissetulekud hakkaksid ületama tema laenumakseid ja see soov täitus. Väljakutsed uues töökohas võimaldavad tal selle unistuse ellu viia. Seega tuleb unistada suurelt, sest iial ei tea, mil need võivad täituda. Usun, et paljud on sellised, kes taolistele asjadele kipuvad käega lööma, eriti elu mustematel hetkedel, mil jääb mulje, et elu on ebaõiglane ja küllap ta mõningatel juhtudel võibki olla, kuid sellest hoolimata võiks üritada säilitada positiivsem mõttelaad. Õnneks või kahjuks pean seda endale viimasel ajal üha tihedamini meelde tuletama. Võibolla see ajendaski seda postitust kirjutama, et see paremini meeles seisaks ja aitaks minu unistusi elus hoida.

Ma pole tegelikult kunagi suur unistaja või eesmärkide seadja olnud. Pigem selline, kes teeb asju jooksvalt, mitte ei sea pikaajalisi plaane või eesmärke. Eks vahel mõni selline pisem unistus ikka on, aga need on võibolla sellised hetkelised. Peaksin seda muutma, võibolla seadma suuremaid, pikemaajalisi eesmärke, samuti unistama rohkem ja suuremalt. Samas peaks ikkagi jääma ka realistiks. Kätte on jõudnud järjekordne nädalalõpp ja aeg võtta veidikeseks aeg maha. Plaanin ka ise sel nädalalõpul eraldada endale ühe päeva puhkamiseks, eemalduda erinevatest nutiseadmetest ning üritada kasvõi veidikenegi akusid laadida.

Seega kel vähegi võimalik, võtke aeg maha, minge toast välja, nautige loodust ja ilusat kevadilma, puhake ning veetke aega oma lähedastega!