5. päev

Eelmise õhtu väljaskäigust veidi väsinuna otsustan täna veidi rahulikumalt võtta ja lihtsalt teleka ees vedeleda. Tundub päris hea plaan selleks kuidas veeta pühapäeva üksi kodus. Hommikused rituaalid tehtud maandun teleka ette. Aga nagu tavaks, siis midagi huvitavat parasjagu vaadata ei ole. Otsustan arvuti tööle panna ja vaadata üle viimased uudised. Midagi põletavat pole ja igavus hakkab tasapisi võimust võtma. Üha enam hakkavad mõtted minema taaskord mängimisele ja eelmisel päeval saadud võidule. Kõik eelnevad mustad mõtted ja kaotused oleks nagu mälust pühitud ja meeles ainult see võit mis tuli. Unelm sellest, et võiksin seda ju ka täna korrata ja oma majanduslikku seisu veelgi parandada. Kogu tähelepanu ongi nüüd ainult sellel. Mis saaks küll valesti minna. Login mängukeskkonda, teen sissemakse ja läheb mänguks.

Veidi aega hiljem on raha otsas. Mõtlen, et ju on tegemist nagu kalastamisega, et söödad alguses kohta sisse ja küll siis tuleb suur kala. Järgmine sissemakse kaob taas minutitega. Aga olen veel suhteliselt rahulik, sest hetkel on veel arvel piisavalt raha. Siiski otsustan järjekordselt jätkata. Endiselt jälle võitu ei tule ja hakkan vaikselt närvi kaotama. Mida aeg ja sissemakse edasi seda rohkem hakkab võidukohustus rõhuma. Hakkan taipama, et ammu enam ei mängi ma lõbu pärast, vaid ainult võidukohustusest. Kõik kisub taaskord kiiva. Raha väheneb arvelt meeletu kiirusega ja mingit edu ei paista kusagilt. Päev hakkab tasapisi õhtusse veerama ja mõtlen, et kuna homme on tööpäev siis oleks targem magama minna. Eelmiselt õhtul võidetud rahast on ainult niipalju veel alles, et järelejäänud maksud ära maksta. Otsustangi seda teha, et vähemalt maksud saaksid makstud. Enne seda suutsin aga raskustega mängulehekülje kinni panna. Muidugi käis sellega kaasas pidev enesesüüdistamine. Taaskord.

Maksud makstud, lähen magama. Und aga ei tule. Suudan ainult mõelda kaotatud rahale ja sellest kuidas ülejäänud kuu jälle vastu pidada, sest ainus raha mis alles on see sularaha mis on rahakotis. Enesetunne on jälle räbal. Terve nädala jooksul on emotsioonid käinud ülesse ja alla. No kui jätkusuutlik saab see olla?