Esmaspäev, 20. juuni 2022

6. päev

Uus nädal. Tuleb jälle tööle minna. Enesetunne on kehv. Justkui hakkaks haigeks jääma. Sees keerab ja rinnus ka kuidagi imelik. Kaldun arvama, et kõrvetised. Täna on tööd veidi vähem, seega rohkem aega ka mõtteid mõlgutada. Tee mida tahad, aga kogu aeg liiguvad mõtted sellele, et raha on otsas kuid kusagilt oleks vaja saada natukene juurde, et järgmise palgapäevani vastu pidada. Tajun endas meeleheidet. Mingisugust lisatööd pole võimalik ka teha. Hakkan otsima taaskord võimalust kusagilt laenu saada. See pole aga kuigi lihtne, sest laenukoormus on juba päris suur ja keegi ei taha mulle väga enam laenu anda. 

Minu õnneks avastan, et üht minu krediidilimiiti on vahepeal suurendatud. Väikene kergendustunne aga saab hetkelise tagasilöögi kui taban ennast mõttelt, mis siis saab kui ma kõik taas maha mängin. Hetkeks saab kaine mõistus võitu ja otsustan, et enne raha juurde ei laena kui kõik mängupiirangud on seatud. See ehk aitaks kasvõi natukenegi seda tulekahju mis niigi juba ereda leegiga põleb, mitte kasvatada. 

Õhtul töölt koju jõudes panen endale koheselt mängupiirangud. Seda korda siis pikemaajalisemalt. Varasemad piirangud on kõik lõppenud ilmselgelt liiga vara ja iga kord on tabanud tagasilöök ja olukord läinud aina hullemaks. Kui piirangud seatud otsustan, et pean siiski võtma taaskord krediidikontolt raha juurde, et oleks söögiraha kuni palgapäevani. Ma küll mõistan, et mu olukord ei parane suures pildis, vaid läheb hullemaks, kuid siiski tunnen hetkelist rahulolu, et olen suutnud olla terve päeva mängimata ja endale piirangud seada.


1 kommentaar:

  1. Iga liivahunnik algab sellest esimesest liivaterast. Ning selle tõttu on tegelikult need esimesed päevad ilma mängimata üliolulised. Sest ilma nendeta ei tekigi mänguvabasid perioode, mänguvaba elu. Ning see on tõeliselt vabastav tunne, kui suudad juba kasvõi selle ühe päeva alustuseks sellest jamast eemal olla...

    VastaKustuta