7. päev

Kõhus keerab. Ei mõista kas see on põhjustatud närvipingest või on tegemist miski viirusega. Igatahes tööl on väga raske olla. Iga pisiasi häirib ja muudab veelgi enam närvilisemaks. Kogu olukord on nii rusuv. Tunne on justkui kogu taevas tahaks mind enda raskuse alla vajutada. Kõik mõtted mis peast läbi käivad on ainult negatiivset laadi. 

Peale tööd otsustan mitte kohe koju minna. Tahan lihtsalt kusagil vaikuses hetke mõelda, sest kogu olukord on minust tekitanud sellised segased tunded mida ma ei oska isegi sõnadesse panna. Olen seni pidanud ennast küllaltki hea närvikavaga inimeseks, kuid nüüd tunnen, et miski hakkab kusagilt välja ajama. Ma ei suuda leida ühtegi mõistlikku varianti enda jaoks kuidas seda olukorda natukenegi leevendada. Ka kõige mustemad mõtted vilksatavad aeg-ajalt sisse. Õnneks taipan kiiresti, et see pole siiski lahendus. Tekitaksin sellega lihtsalt teistele probleeme. See oleks minust väga isekas ja pealegi pole keegi teine minu hädades süüdi. Oma sisimas ma ju ei taha olla selline. Ma tahaks, et paljud asjad oleks teisiti. Kui saaks vaid aega tagasi keerata. Otsuseid muuta. 

Kui ma olin veidi aega mõtisklenud, siis otsustasin, et küllap hakkab nüüd põhi minu jaoks kätte jõudma. Siis edasi tuleks ennast ükskord sundida midagi tõsisemat ette võtma, et oleks ükskord võimalik kuidagi normaalsemat elu elada. See tol hetkel tehtud otsus ei teinud küll mu enesetunnet paremaks, kuid andis mulle väikese lisatõuke otsa vaadata endale ja öelda: “sa oled loll.”

Tollest hetkest alates ei hakanud kõik veel paremaks minema, selleni läks veel veidikene aega, kuid siiski oli see esimene imepisikene moment ja arusaamine probleemi sügavusest. Tundsin hirmu, et sellest kõigest välja ronimine saab olema väga raske. Ja seda tundes tahaks kohe ära joosta. Eemale kõigest ja kõigist ning mitte vaadata tagasi. 

6. päev

Uus nädal. Tuleb jälle tööle minna. Enesetunne on kehv. Justkui hakkaks haigeks jääma. Sees keerab ja rinnus ka kuidagi imelik. Kaldun arvama, et kõrvetised. Täna on tööd veidi vähem, seega rohkem aega ka mõtteid mõlgutada. Tee mida tahad, aga kogu aeg liiguvad mõtted sellele, et raha on otsas kuid kusagilt oleks vaja saada natukene juurde, et järgmise palgapäevani vastu pidada. Tajun endas meeleheidet. Mingisugust lisatööd pole võimalik ka teha. Hakkan otsima taaskord võimalust kusagilt laenu saada. See pole aga kuigi lihtne, sest laenukoormus on juba päris suur ja keegi ei taha mulle väga enam laenu anda. 

Minu õnneks avastan, et üht minu krediidilimiiti on vahepeal suurendatud. Väikene kergendustunne aga saab hetkelise tagasilöögi kui taban ennast mõttelt, mis siis saab kui ma kõik taas maha mängin. Hetkeks saab kaine mõistus võitu ja otsustan, et enne raha juurde ei laena kui kõik mängupiirangud on seatud. See ehk aitaks kasvõi natukenegi seda tulekahju mis niigi juba ereda leegiga põleb, mitte kasvatada. 

Õhtul töölt koju jõudes panen endale koheselt mängupiirangud. Seda korda siis pikemaajalisemalt. Varasemad piirangud on kõik lõppenud ilmselgelt liiga vara ja iga kord on tabanud tagasilöök ja olukord läinud aina hullemaks. Kui piirangud seatud otsustan, et pean siiski võtma taaskord krediidikontolt raha juurde, et oleks söögiraha kuni palgapäevani. Ma küll mõistan, et mu olukord ei parane suures pildis, vaid läheb hullemaks, kuid siiski tunnen hetkelist rahulolu, et olen suutnud olla terve päeva mängimata ja endale piirangud seada.

2. päev

Öö möödus rahulikult. Olin küll vihane, kuid sain siiski uinuda ja magasin hommikuni välja. Hommikul ärgates aga avastan ennast mõtlemast eelmisel õhtul kaotatud rahast. Selle summa eest oleks saanud ju mitme laenu kuumaksed ära tasuda. Joon kohvi ära ja lähen tööle. Kuna tööpäev on suhteliselt kiire, siis pole aega eelmise õhtu lollustele eriti mõelda. Paar korda siiski mõte sinna suunda liigub, kuid tööga seonduv õnneks viib kiiresti mõtted mujale.

Peale tööpäeva lõppu saabun koju. Vahepeal olen jäetud üksinda koju ja seega tuleb ka kõik kodused toimingud endal ära teha. Koju jõudes panen teleri käima ja arvuti tööle ning suundun kööki õhtusööki valmistama. Sel ajal aga hakkan mõtlema eelneval õhtul kaotatud rahale. Mõtlen endamisi, et miks küll sugugi õnne pole. Loen ju aeg-ajalt kuidas jälle keegi mingi suure summa võidab. Oleks see vaid mina, kohe lõpetaks mängimise ja maksaks kõik võlad. Õhtusöök tehtud, söödud ja nõud pestud, maandun diivanile. Võtan arvuti ja login ennast mängukeskkonda sisse ise endale korrutades, et nüüd võiks küll minu kord olla võita. Pärast nii pikka mängurikarjääri peab ju see õnn ükskord naeratama. 

Taaskord sissemakse tehtud ja läheb mänguks. Väiksemate võitude najal õnnestub sedapuhku mängus püsida tervelt mitu tundi. Siiski aga hakkab tasapisi mängu kantud raha otsa lõppema. Juhtub midagi ootamatut. Viimaste eurode eest mängides õnnestub ühes boonusmängus saavutada korralik võit. Mitte midagi elumuutvat, aga siiski selline summa mis katab eelmisel õhtul kaotatud raha mitmekordselt. Mõtlen, et küll läks hästi. Otsustan, et mängin veel 5 minutit ja kui summa ei suurene, siis võtan võidu välja. Kaotan võidetud rahast natukene, kuid siiski suudan säilitada kainet meelt ja võtan võidu välja. Tunnen rahulolu. Panen arvuti kinni ja suundun vett jooma. Ise mõtlen, et kuna nüüd nii hästi läks, siis ei taha seda rikkuda ja võiks ära magama minna. Kuna aga kell ei ole veel palju, siis und ei tule kiirelt. Hinges on ka väikene ärevus. Mõtlen, et täna on fortuuna minuga ja oleks patt seda raisku lasta. Haaran kiirelt teisest toast sülearvuti ja uus sissemakse rändab mängukontole. Kõigest mõne minutiga on see raha läinud. Otsustan korra veel proovida. Juhtub täpselt sama asi. Kuna möödunud on väga vähe aega, siis on kiusatus veel proovida. On ju täna siiski fortuuna minuga. Aga ei tule seda võitu. Väikene närv on juba sees, aga siiski teen uue sissemakse. See kordub veel mitu korda kuni eelnevalt võidetud rahast on juba korralik osa jälle läinud. Kuna aga sülearvuti aku saab tühjaks, siis vihaga panen arvuti kinni ja lähen magama.

1. päev

Täna oli palgapäev. Paar päeva on hetkeni mil tuleb ära tasuda sellekuised kohustused. Kahjuks on need juba paisunud päris suureks, seega pärast kohustuste tasumist kuigi palju raha üle ei jää. Tööpäev jäänud seljataha ja õhtusöök söödud istun arvuti ette. Kerge ärevus. Kiiresti liigub mõte selles suunas, et kui maksud on tasutud, siis järgmise palgapäevani jääb siiski veel päris pikk tee minna. Võiks ju kusagilt väikest lisaraha saada. Nagu tellimise peale tuleb telerist järjekordne kasiinoreklaam. "No võiks ju proovida veelkord", on järgmine mõte. Ega ma seekord ju ometi ei libastu. Teen kõigest väikese sissemakse ja isegi kui ei võida, siis kohe lõpetan. Ei saa ju lubada endale rohkemat. Mõeldud tehtud. Raha üle kantud ja läheb mänguks. Umbes 30 minutit hiljem olen suutnud oma sissemakse kolmekordistada. Tunne on hea, olen hoos. Tundub, et täna on õnn tõesti minu poolel. Ehk õnnestub veel veidikene oma võidusummat kasvatada. Siis kohe võtan võidu välja. Möödub veel umbes 30 minutit ja mu algsest sissemakse summast on järel viimane euro, mis siis koheselt läheb panuseks. Mõni sekund hiljem haigutab kontol taaskord tühjus. Meel on morn. Mõtlen, et olin ju nii lähedal võidu välja võtmisele. Aga olgu, proovin uuesti. Tundub, et mul siiski on võimalus täna võita ja ei tahaks ju seda käest lasta. 

Mõni minut hiljem on taaskord raha kontol ja võib uuesti proovida. Seekord õnnestub sissemakseks tehtud summa kaotada kõigest 10 minutiga. Hakkab väikestviisi närv mustaks minema. Tuleb ikkagi üks sissemakse veel teha. Peab ju õnnestuma natukene võita. Taaskord mõni minut ja raha kontol. Läheb mänguks. Nüüd õnnestub väikeste võitude abil mängida järjest mitu tundi enne kui lõplikult raha otsas saab mängukontolt. Tuju on halb. Kuna järgmine päev on tööpäev otsustan vihaga arvuti siiski kinni panna, kuid hinges jääb kripeldama, et oleks ju võinud veel raha mängu panna ja küllap siiski oleks võit tulnud. Lähen magama.

Mängusõltlase piinad

Keegi kes ei ole kunagi pidanud tundma seda hetke mil saabub mängimisest tingitud "pohmell" ei oska võibolla mõista mis toimub sõltlase sees. Ma proovin siis mõne sõnaga anda seda edasi, et jagada sellist tunnet. Paljud meist on pidanud elus mõne peo kus tarbitud alkoholi ja meeleolu on ülev. Alguses mõned shotid, seejärel veel mõni kokteil ja tuju tõuseb. Pidu kogub tuure. Sõbrad ümberringi, kõigil on lõbus. Ühtlasi suureneb tarbitav alkoholikogus. Hommikul aga peavaluga ärgates on mõte - ei iial enam. 

Nüüd aga mängusõltlase juurde. Alguses üks panus. Ei võitnud. Seejärel teine. Ikka ei võitnud. Aga nüüd on juba hoog sees. Kaotatud raha oleks ju vaja kuidagi tagasi saada. Üks sissemakse järgneb teisele, aga võitu ei tule. Käes on aeg teha viimane makse. Nüüd kindlasti tuleb võit, peab ju tulema ükskord. Aga ei tule ja nüüd on raha otsas. Pettumus on suur. Jälle on raha otsas. Lähed magama. Enesetunne on väga halb. Sees keerab ja pea on muremõtteid täis. Miks oli vaja üldse alustada? Mis ma nüüd edasi teen? Kust leida raha, et palgapäevani vastu pidada. No kas tõesti ma suutsin jälle sama reha otsa astuda. Miks küll? Ma ei suuda endale niimoodi otsa vaadata. Ainult rikun enda elu ära sellega. Kõik need tunded ja küsimused ning mõtted on mängusõltlase peas hetkel mil saabub mängimisest tingitud pohmell. Absoluutselt kõik on süüdi. Kaasaarvatud mängur ise. Närvid on täiesti läbi. Kusagil pole hea olla. Ka tööl olles on mõtted hajevil. Suudad mõelda ainult ühest asjast. Mängimisest ja kaotustest. Ei oskagi võrrelda millegagi neid tundeid. Neid on lihtsalt palju ja kõik negatiivsed. Kui vaid saaks aega tagasi keerata. 

See on väike sissejuhatus järgnevale minijärjejutule kus ma kirjeldan seda missugune nägi välja üks nädal mängusõltlase elus. Pilguheit minevikku kus mängusõltlane oli oma "võimete" tipul.

Hasartmängusõltuvusest

Pole tegelikult ammu siia midagi kirjutanud, seega viimane aeg see viga parandada. Räägiks vahelduseks hasartmängusõltuvusest. Kõik kes minu kirjutisi siin lugenud on teavad, et ka mind on see haigus tabanud ja seoses sellega on kõik seda sõltuvust puudutavad teemad minu jaoks olulised. Hiljuti lugesin Eesti Ekspressist üht artikklit milles kirjeldati mitut erinevat lugu sellest kuidas inimeset on langenud hasartmängude võrku. Artikkel ise on siin kui peaks huvi olema: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/95678885/janeki-lugu-kogu-muu-elu-jai-seisma-ainus-eesmark-oli-veebikasiinos-jackpot-i-voit-hommikust-ohtuni. 

Aga miks ma sellest üldse juttu teen on see, et selles artikklis räägiti ühtlasi sellest kuidas tegutseb hasartmängusõltlastele mõeldud tugigrupp. Seltskond inimesi käib koos ja räägib oma probleemidest ja muredest. Räägitakse oma lugu. Võibolla ma pole googeldamises väga osav, aga ma polnud taolisest ettevõtmisest varasemalt midagi kuulnud. Nüüd selle kohta lugedes tabasin end mõttelt, et see on üks igati väärt ettevõtmine. Käia koos ja jagada oma mõtteid ning muresid saatusekaaslastega on minu hinnangul hasartmängusõltlasele üks paremaid viise kuidas end võõrandada sellest pahest. Rääkida konkreetselt inimestega kes teavad millest jutt. Inimesed kes on selle kõige see ise olnud küllap mõistavad kõige paremini neid tundeid ja mõtteid millega mängusõltlane silmitsi seisab. Siin on väikene aga. See rühm käib koos ainult Tallinnas. Miks ei võiks sellised koosviibimisi korraldada ka teistes suuremates keskustes. Tartu, Pärnu, Narva, jne. Võibolla siiski tehakse. Ma ei saa kindlalt väita, et ei korraldata, aga vähemalt mina pole kuulnud ega internetist otsidest midagi taolist leidnud. Minu tagasihoidlik arvamus on, et inimesi kes võiksid aeg-ajalt taolisest asjast olla huvitatud. Mis seal salata olen isegi mõelnud, et sellises grupis võiks olla hea mõnikord koos käia. 

Rõõm on tõdeda, et järjest enam on hakatud rääkima sellistest teemadest. Paljudest haigustest räägitakse, seega on õige rääkida ka sellest haigusest. Alkoholismist, suitsetamisest ja narkomaaniast räägitakse lootuses inimesi hoiatada. Ehk aitab ka hasartmängudest rääkimine vältida veidikene rohkem sellesse võrku langemist.