Keegi kes ei ole kunagi pidanud tundma seda hetke mil saabub mängimisest tingitud "pohmell" ei oska võibolla mõista mis toimub sõltlase sees. Ma proovin siis mõne sõnaga anda seda edasi, et jagada sellist tunnet. Paljud meist on pidanud elus mõne peo kus tarbitud alkoholi ja meeleolu on ülev. Alguses mõned shotid, seejärel veel mõni kokteil ja tuju tõuseb. Pidu kogub tuure. Sõbrad ümberringi, kõigil on lõbus. Ühtlasi suureneb tarbitav alkoholikogus. Hommikul aga peavaluga ärgates on mõte - ei iial enam.
Nüüd aga mängusõltlase juurde. Alguses üks panus. Ei võitnud. Seejärel teine. Ikka ei võitnud. Aga nüüd on juba hoog sees. Kaotatud raha oleks ju vaja kuidagi tagasi saada. Üks sissemakse järgneb teisele, aga võitu ei tule. Käes on aeg teha viimane makse. Nüüd kindlasti tuleb võit, peab ju tulema ükskord. Aga ei tule ja nüüd on raha otsas. Pettumus on suur. Jälle on raha otsas. Lähed magama. Enesetunne on väga halb. Sees keerab ja pea on muremõtteid täis. Miks oli vaja üldse alustada? Mis ma nüüd edasi teen? Kust leida raha, et palgapäevani vastu pidada. No kas tõesti ma suutsin jälle sama reha otsa astuda. Miks küll? Ma ei suuda endale niimoodi otsa vaadata. Ainult rikun enda elu ära sellega. Kõik need tunded ja küsimused ning mõtted on mängusõltlase peas hetkel mil saabub mängimisest tingitud pohmell. Absoluutselt kõik on süüdi. Kaasaarvatud mängur ise. Närvid on täiesti läbi. Kusagil pole hea olla. Ka tööl olles on mõtted hajevil. Suudad mõelda ainult ühest asjast. Mängimisest ja kaotustest. Ei oskagi võrrelda millegagi neid tundeid. Neid on lihtsalt palju ja kõik negatiivsed. Kui vaid saaks aega tagasi keerata.
See on väike sissejuhatus järgnevale minijärjejutule kus ma kirjeldan seda missugune nägi välja üks nädal mängusõltlase elus. Pilguheit minevikku kus mängusõltlane oli oma "võimete" tipul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar