Väike vahekokkuvõte ja veelkord laenudest

Iga kuu 10. kuupäev on see masendav päev mil käes nn tasumise hetk. Aeg mil eelneva kuu jooksul teenitud töötasust suur osa hetkega pangakontolt haihtub. Peale seda kontoseisu vaadates tuleb ikka ahastus peale küll. Mõtted mida kõike saaks selle rahaga muud teha jne. Seejärel tavaliselt mõttes väike monoloog teemal “Ise oled ju süüdi” ning seejärel kokkuvõte, et enam pole midagi muuta ja tuleb edasi rühkida. 

Asjal on ka positiivsem külg. Peale seda kui kõik tasutud ja numbrid tabelisse pandud on aga näha, et jälle üks kuu vähem eesmärgini minna. Teekond on küll alles suhteliselt alguses, kuid siiski väikene samm jälle tehtud. Tabelist on hea vaadata kuidas number väheneb. Olenemata sellest, et suur osa sissetulekust ära antud, siis tabelist laenujääki vaadates on tuju natukene parem, et lisaks kontojäägi vähenemisele on ka võlasumma vähenenud. Veel numbritest rääkides, siis hetkeseisuga on minu laenujääk 45858,52 eur. Ehk pikk tee on veel minna.

Paari sõnaga veel laenudest. Eile jäin juhuslikult vaatama Kuuuurija saadet kus üks noor naine jutustas loo sellest kuidas ta sattus petturite ohvriks ja tänu sellele on nüüd suurtes võlgades. Taaskord tuli ilmsiks see kui kergekäeliselt kohati laenu antakse. Kogu selle saaga juures käis paratamatult ka mu enda allakäigu teekond taaskord silme eest läbi. Enda laenutaotlustele mõeldes, siis mingitel momentidel mul nii kergesti ei õnnestunud laenu saada. Seega jääb mulje, et olenemata sellest, et nendel teemadel on viimasel ajal räägitud, annavad laenukontorid veelgi kergekäelisemalt krediiti kui enne. Meele teeb muidugi eriti kurvaks see, et tänu sellele on raskesse seisu sattunud ka pereliikmed ja jääb vaid loota, et nad oma kodust tänu sellele ilma ei jää.

Töö ja tööjõud

Viimastel aegadel käib uudistest läbi erinevaid artikkleid sellest kuidas meil on pigem tööjõu mitte tööpuudus. Olen lugenud erinevaid arvamusi selle kohta, et keeruline on leida töötajaid erinevatele ametikohtadele. Samuti välistööjõu probleemist ja palgaprobleemidest. 

Ma olen ise enda alal töötanud juba veidi rohkem kui 15 aastat. Selle ajaga on kogunenud teatud oskused ja kogemused, aga ka tekkinud teatud tüdimus ning rutiin. See omakorda on viinud selleni, et olen mõlgutanud mõtteid otsida teist tööd, liikuda edasi, teha midagi veidikene erinevat. Miks ma seda seni teinud pole. Selleks on põhjuseid mitmeid. Esiteks teatav ebakindlus seoses võimaliku töökohavahetusega mis põhjustatud teadmatusest uue koha suhtes. Kas saan hakkama? Kas meeldib? Jne. Kuna mul on ka teatavad finantsilised kohustused, siis kergekäelislt töökohta vahetada ma ka lihtsalt ei saa. Siiski olen tasapisi ringi vaadanud, et millegi huvitava leidmisel saaksin kandideerida. 

Veidi aega tagasi siis leidsingi ühe pakkumise, mis mind kõnetas. Natukene mõtlemist ja otsustasingi kandideerida, sest see veel ei kohusta ju millekski. Mõnda aega hiljem sain teate, et olen saanud niiöelda järgmisesse vooru. Selgus, et see oligi juba lõppvoor ja tehti pakkumine, et räägime läbi ja vastastikkusel sobivusel pannakae leping lauale. Pärast mõningaid läbirääkimisi juhtidega, selgus, et nad sooviksid mind tööle võtta. Ma olin ka ise huvitatud ja seega jõudsime selle kõige tähtsama teemani, milleks on tasu. Mul tavaliselt ei ole kombeks enda nõudmisi esimesena välja käia, seega küsisin nende pakkumist esmalt, eeldades, et kuna nende huvi tundus suur, siis vajadusel saab tasu osas läbirääkimisi pidada. Olin enda jaoks ka numbrid paika pannud. Kuuldes nende pakkumist olin üllatunud kui madal see oli. Esmalt arvasin, et ju see nendepoolne taktika, et lähebki tingimiseks ja jõuame kokkuleppele, aga kui olin enda numbrid öelnud, sain vastuseks, et pole kuidagi võimalik rohkem maksta kui see mis nad pakkusid. Sellega meie läbirääkimised ka lõppesid. Ma olin ka nõus oma soovist natukene allapoole tulema, sest minus oli päris suur soov sinna tööle minna, aga siiski mitte pakutud tasu eest. Tegelikult oli lõpuks minu soov ainult 200 eurot suurem kui nende pakutav. 

Mis ma öelda tahan on see, et pärast juttu kui keeruline on töötajat leida ja öelda, et oled sobilik ning sind soovitakse palgata jääb asi tasu taha. Järelikult siis ikkagi pole nii keeruline ja polnud soov piisavalt suur. Vaatasin veel hiljem selle ettevõtte kohta, et arvestades käibe ja kasuminumbreid tundus selline jäik suhtumine nii väikese summa pärast veelgi kummalisem. 

Peale sellist kogemust olen ma küll natukene skeptiline selles osas, et pole kedagi palgata. Pigem on asi ikkagi tasus. Mul on endal mitmeid tuttavaid, kes on juhid ja tean, et teatud juhtudel, eriti väikeettevõttel ei olegi alati võimalik tasu osas eriti läbi rääkida, aga kui ikka käibe ja kasuminumbrid on kuue- või enamakohalised, siis jätab jutt, et pole võimalik korralikku tasu maksta kummalise maigu juurde.

Ma käisin pildistamas

Tore kui inimesel on olemas mõni hobi millega tegeleda. Eriti kui elatakse pideva pinge all ja stressis. Ma ise küll pildistamist oma päris hobiks ei pea ja olen selles valdkonnas alles amatöör, kuid vahel on hea üksinda omi mõtteid mõelda ja selle käigus mõned looduspildid teha.

Lisan siia siis mõned pildid mis ma teinud olen.

Uued sihid

Teatavasti on viimased aastad olnud üpris keerulised. Kõik laenude ja võlgadega seotud jamad ning võitlus sõltuvusprobleemidega on viinud selleni, et paljud olulised asjad nagu korralik toitumine, aktiivne liikumine, vaba aja veetmine perega on jäänud sootuks tahaplaanile.

Olen enda puhul täheldanud seda, et seoses keerulise olukorraga olen hakanud üha enam mõtlema erinevate asjade üle. Näiteks olen mõelnud, et võiks hakata endale tasapisi uusi väikeseid eesmärke püstitama. 

Nagu eelnevalt mainisin, siis olukorrast tulenevalt on mõned asjad tahaplaanile jäänud. Sellest tingituna on viimastel aastatel ka kehakaal märgatavalt tõusnud. Nüüd leidsin, et oleks õige aeg seada endale tagasihoidlik eesmärk kaalu kaotada. Siinkohal ei hakka ma endale mingit konkreetset numbrit ette panema, vaid võtan esialgu eesmärgiks teha selliseid ümberkorraldusi elus mis üleüldse soodustaksid kaalulangetust. Alles siis hakkame numbritest rääkima. 

Ma tean, et paljud soovitavad seada võimalikult suuri eesmärke mille poole pürgida, kuid tundes ennast, siis on tulemuslikum seada tagasihoidlikum eesmärk, et selle saavutamisel saadav lisamotivatsioon aitab edasi pürgida. Jah ka mina unistan suurelt, kuid eesmärgid sean siiski niiöelda step-by-step.

Ühe väikese eesmärgi ma siin tegelikult külvasin juba ühes eelnevas postituses kus kirjutasin, et loodan reklaamirahadest ka esimese väljamakseni jõuda. Seega kui hästi läheb, siis kuu lõpuks saab see eesmärk täidetud ja oleks üks väike võit saavutatud. Seniks aga seame uusi väikeseid sihte mille poole pürgida.

Vaktsineerimine

Räägiks vahelduseks millestki muust kui rahast, võlgadest või sellega kaasnevast. Kuna viimasel ajal on koroonaviirusesse nakatumine jälle tõusuteel, siis mõtlesingi, et avaldaks ka natukene arvamust. Siinkohal panen kirja mõned oma mõtted seoses päevakorral oleva kuuma teemaga milleks on vaktsineerimine. 

Iga päev käib uudistest läbi kuidas keegi on poolt ja keegi vastu. Ja see kisa häirib mind natukene. Eriti kisa mida teevad vaktsiinivastased. Milleks on vaja propageerida mittevaktsineerimist? Meil ei ole ju kohustuslik vaktsineerida. Kui ei taha ära vaktsineeri, aga ära kisa ja hädalada kui pärast tänu sellele midagi tegemata jääb. Ei ole tarvis rääkida inimõigustest kui tänu vaktsineerimata jätmisele oled ohuks teistele. Endaga käitu nii kuidas soovid, aga teistele ohuks ei ole mõistlik olla. Purju võib ka juua, aga rooli minna ei tohi, sest see on teistele ohtlik. Võib ju ka väita, et see on inimõigus, sõita alkoholijoobes. Pole kuulnud, et roolijoodikud kisa tõstaks, et miks ei tohi sõita. Lihtsalt nii on. Samamoodi vaktsineerimisega. Võid jätta tegemata, aga teistele ohuks ei tohi olla. Antud situatsioon lihtsalt on selline, et mõistlik on leppida nende piirangutega ja vaktsineerides saada eeliseid või mitte vaktsineerida ja leppida olukorraga kus lihtsalt ei saa igale poole. Olukord lihtsalt nõuab seda. Igaüks lihtsalt peab ise valima, milline variant temale sobib. 

Ma ei tea, kas need kes on vastased pole näinud kedagi, kes Covid-19 on põdenud või lihtsalt on vaja põhimõtte pärast vastu olla, et selline probleem on. Igatahes minu tutvusringkonnas on inimesi kes on põdenud seda praktiliselt ilma sümptomiteta, aga ka selliselt, et on mitu nädalat voodis pikali. Seega väita, et mingit haigust ei ole, pole mõtet. Kui ma nüüd võrdlen kõrvalt seda mõne muu gripi laadse külmetushaigusega, siis ei soovita küll kellelegi. 

Mina olen vaktsineeritud ja kui see peaks aitama mul nakatumise korral haigust kergemalt põdeda, siis oleksin tänulik, et seda tegin. Aga eeskätt ma mõtlen sellele, et kaitstes ennast ma loodan mitte seada ohtu teisi. Kui see väikene panus aitab vähendada nakatumisriski, siis olen valmis selle võtma. Ja loodan, et enamus mõtleb samamoodi. 

Püsime terved!