Vaktsineerimine

Räägiks vahelduseks millestki muust kui rahast, võlgadest või sellega kaasnevast. Kuna viimasel ajal on koroonaviirusesse nakatumine jälle tõusuteel, siis mõtlesingi, et avaldaks ka natukene arvamust. Siinkohal panen kirja mõned oma mõtted seoses päevakorral oleva kuuma teemaga milleks on vaktsineerimine. 

Iga päev käib uudistest läbi kuidas keegi on poolt ja keegi vastu. Ja see kisa häirib mind natukene. Eriti kisa mida teevad vaktsiinivastased. Milleks on vaja propageerida mittevaktsineerimist? Meil ei ole ju kohustuslik vaktsineerida. Kui ei taha ära vaktsineeri, aga ära kisa ja hädalada kui pärast tänu sellele midagi tegemata jääb. Ei ole tarvis rääkida inimõigustest kui tänu vaktsineerimata jätmisele oled ohuks teistele. Endaga käitu nii kuidas soovid, aga teistele ohuks ei ole mõistlik olla. Purju võib ka juua, aga rooli minna ei tohi, sest see on teistele ohtlik. Võib ju ka väita, et see on inimõigus, sõita alkoholijoobes. Pole kuulnud, et roolijoodikud kisa tõstaks, et miks ei tohi sõita. Lihtsalt nii on. Samamoodi vaktsineerimisega. Võid jätta tegemata, aga teistele ohuks ei tohi olla. Antud situatsioon lihtsalt on selline, et mõistlik on leppida nende piirangutega ja vaktsineerides saada eeliseid või mitte vaktsineerida ja leppida olukorraga kus lihtsalt ei saa igale poole. Olukord lihtsalt nõuab seda. Igaüks lihtsalt peab ise valima, milline variant temale sobib. 

Ma ei tea, kas need kes on vastased pole näinud kedagi, kes Covid-19 on põdenud või lihtsalt on vaja põhimõtte pärast vastu olla, et selline probleem on. Igatahes minu tutvusringkonnas on inimesi kes on põdenud seda praktiliselt ilma sümptomiteta, aga ka selliselt, et on mitu nädalat voodis pikali. Seega väita, et mingit haigust ei ole, pole mõtet. Kui ma nüüd võrdlen kõrvalt seda mõne muu gripi laadse külmetushaigusega, siis ei soovita küll kellelegi. 

Mina olen vaktsineeritud ja kui see peaks aitama mul nakatumise korral haigust kergemalt põdeda, siis oleksin tänulik, et seda tegin. Aga eeskätt ma mõtlen sellele, et kaitstes ennast ma loodan mitte seada ohtu teisi. Kui see väikene panus aitab vähendada nakatumisriski, siis olen valmis selle võtma. Ja loodan, et enamus mõtleb samamoodi. 

Püsime terved!

Jälle siin

Päris pikalt on möödas sellest hetkest kui sai kirjutatud viimane postitus. Ehk pole sellest midagi hullu. Küllap polegi kedagi kes pingsalt ootaks neid kirjutisi, aga kui peaks tõesti keegi leiduma, siis sellisel juhul siirad vabandused.

Eks siin on muidugi mitmeid põhjuseid miks nüüd nii pikk paus sisse tekkis. Alates suurest töökoormusest, millest tingituna on vähe vaba aega olnud kuni lõpetades sellega, et olen ise vähekene madalseisus olnud. Kui ma suvehakul oma asjad enam-vähem joonde sain, siis ma tegelikult kartsin, et mu teekonnal tuleb kindlasti üks tagasilöök. Ma küll ei tahtnud seda endale tunnistada, aga olin üsna kindel, et see tuleb. Ja see tuligi. Kui olla nii sügavas augus nagu mina, siis välja ronimine on üsna keeruline. Eriti olukorras kus abivahendeid on piiratud. Võib juhtuda, et libeda seinaga on oht veidikene tagasi vajuda. 

Ühest küljest on mul hea meel, et see tagasilöök mind praegusel hetkel tabas, sest see andis mulle võimaluse asjad uuesti enda jaoks selgeks mõelda ning mõtted koondada, et edaspidi targem olla. Teatud mõttes oli mulle seda isegi vaja. Ja seda tean ainult mina, miks. Seega nüüdseks olen hakanud jälle tasapisi sellest madalseisust toibuma ning valmis eesmärgi nimel tööd tegema.

Rahast rääkides, siis kõik võlgadega seonduv on kenasti kaetud ja selles osas asjad kontrolli all. Jõudu mööda olen hakanud mõtlema perioodi peale mil mu sissetulekud taaskord vähenevad. Ehk siis aastatega on tekkinud mõned huvid (hobideks oleks veidikene keeruline nimetada), mida oleks tegelikult soov väikeseks lisasissetulekuks vormida. Kahjuks seni pole õnnestunud välja mõelda kuidas seda teha.

Lõpetuseks tahaks tänada kõiki, kes on võtnud vaevaks reklaamidele klikkida. Tänu sellele tiksub ka mõni sent minu kontole. Ehk õnnestub mõne kuu pärast siis esimene raha ka Google käest kätte saada :)

Kriis

Viimasel ajal olen hakanud muutuma kuidagi rahutuks. Ei saagi aru milles täpsemalt probleem võiks olla, kuid justkui mingisugune madalseis on hetkel. Põhjust selleks justkui ei tohiks olla, sest tööd on palju ja sissetulekud korralikud. Igakuised maksed on kõik kaetud, muud jooksvad kulud samuti, lisaks saab igakuiselt ka kõrvale pandud, seega selles ei tohiks probleem olla. Ilmad on samuti ilusad (võibolla isegi liiga ilusad minu jaoks ). Mingisuguseid muresid justkui ei tohiks olla. Siiski tunnen, et midagi oleks puudu. Miski mis teeb mind rahutuks ja närviliseks. Juba hakkasin mõtlema, et ma ei oskagi niimoodi elada kui otseselt pinget peal pole. Pikka aega ju olen harjuma elama pingelises situatsioonis kus tuleb paljusid asju varjata ja keerutada, samuti pidev muretsemine raha ja maksude pärast.

Siiski olen millegipärast rahutu. Tahaks justkui tegutseda rohkem. Olgugi, et tööd on palju ja vaba aega napib, siiski tahaks selle vähese vaba aja kuidagi teisiti sisustada. Olen küll käinud perega mööda kodumaad ja veetnud aega, kuid midagi oleks nagu siiski vajaka. Kõige kehvem selle asja juures on see, et ma ei suuda sellest aru saada, mis nimelt. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem see mind häirib. 

Nüüdseks on see kestnud juba umbes kuu. Alguses ma mõtlesin, et äkki on tegemist sellise pingelangusest tingitud olukorraga, kuid nüüd ma siiski kahtlustan, et see on midagi muud. Ma ei oskagi tegelikult päris täpselt seda sõnadesse panna, mis olukorras ma olen ja mida tunnen. Kuidagi keeruline on. Mõtlesin, et kui siia kirja panen, ehk aitab mõtteid koondada või näha asja natukene teise nurga alt. Loodetavasti läheb see kriis mööda ja suudan endale selgeks teha, miks ma sellises olukorras hetkel olen ning kuidas seda edaspidi vältida. Äkki peaks hoopis veel rohkem tööd tegema, et oleks võimalikult vähe vaba aega, et üldse mingeid lolle mõtteid omale pähe lasta. Tööl olles pole eriti aega sellele mõelda, seega ehk peituks siin lahendus. 

Investeerimine

Olen vist veidike peast soe, et investeerimisest kirjutan, aga küllap 7 järjestikkust 12. tunnist tööpäeva on selles süüdi või hoopis harjumatult palav ilm. Siiski mõtlesin kirja panna mõned mõtted seoses investeerimisega.

Ma tegelikult olen juba päris ammu selle vastu huvi tundnud. Uurinud erinevaid võimalusi, isegi lugenud veidikene erinevat kirjandust. Paraku on jäänud edasised tõsisemad sammud kogu aeg tegemata. Põhjuseid muidugi kui palju. Jah, 2. pensionisammas mul on olnud aastaid, aga seda ma siiski investeerimiseks ei pea. Ka LHV kasvukonto on olnud mõnda aega, kuid see on ka selline ju kus ise väga palju mõtlema ei pea. Nüüd veidikene aega tagasi ma hakkasin aga asju teistmoodi tegema. Nimelt hakkasin uurima rohken aktsiatega seonduvat. Leidsin oma eelarvest ühe koha mille pealt kulusid kärpida ja otsustasin, et selle väikese summa eest ostan aktsiaid. Kuna Balti börsil tehingutasusid ei ole, siis pole vahet kas osta 1, 100 või 1000 euro eest. Iseasi muidugi kas praeguses turusituatsioonis on kõige õigem aeg üldse aktsiad osta. Aga selliselt ma otsustasin igatahes. On see siis õige või vale, seda näitab aeg.

Miks ma sellest aga kirjutan. Sellepärast, et ma tahan julgustada teisigi, kel vähegi võimalust mõelda selle peale. Isegi kui võimalust pole, siis vähemalt hankida infot ja uurida selle kohta, et kui tekib võimalus, siis oleks niiöelda taustauuring juba tehtud ja asi lihtsam. Algus on kõige raskem. Ma tean seda omast käest. Ja siinkohal ma ei räägi ainult investeerimisest. See kehtib kõikide asjadega. Seega tuleb ennast sundida ja teha need esimesed sammud. 

Tihti on nii, et teisi õpetada või soovitusi jagada on oluliselt lihtsam kui ise nende järgi talitada, kuid siiski ma praegu tegin seda. Eks mul endalgi ole veel nii mõnigi asi mida teised on soovitanud mul teha ja muuta, kuid kahjuks pole suutnud. Seega pean ka ise peeglisse vaatama ja tegelema edasi oma enda esimeste sammudega samuti.

Reklaam

Ma olen nüüdseks olnud juba üsna pikka aega võlglane. Olen kokku puutunud inkassoga. Sattunud maksehäireregistrisse jne. Üheseõnaga krediidiasutuste silmis peaksin olema igati mustas nimekirjas. Selliseid asutusi pole muidugi palju kust ma oma "tipphetkel" laenu poleks võtnud, kuid mõned siiski on. Tundub, et need mõned vist ei tee taustauuringut või on siis masspostitused nii ükskõiksed, et pidevalt saan üha uusi laenupakkumisi. Mõnelt laenupakkujalt isegi lausa mitu korda nädalas. No ei teagi mida mõelda. Vahel on lausa kiusatus esitada taotlus, et näha mis vastus siis tuleb, kuid siiski pole hakanud seda seni tegema.

Mis puudutab reklaami, siis kohati pakub see veidike nalja, kuid kohati käib isegi närvidele. Sotsiaalmeedias on igal sammul laenureklaamid. Olgu, saan sellest aru. Suurtel otsingumootoritel ja sotsiaalmeedialehekülgedel on igasugused algoritmid, mis genereerivad reklaame, mida peaks mulle näitama ja seda ma eiran. Küll aga niiöelda otsepostitused mulle meili peale. Sellistelt pakkujatelt kust ma laenu pole võtnud. Jah, võibolla ma olen mõelnud proovida kunagi sealt laenu taotleda, kuid kindlasti ma pole pannud kuhugile linnukest, et peaks mulle pidevalt reklaami ja laenupakkumisi saatma. Ma arvan, et kui muidu tehakse kõik oma süsteemid automaatseks, siis võiks ka selles osas oma it-süsteeme parandada, et mõista, kellele ikkagi oleks mõistlik selliseid pakkumisi saata ja kellele mitte. Arvan, et mina pole hetkel kõige õigem inimene kellele oma pakkumisi teha ning usun, et ma pole ainus taolises olukorras.

See vist ei olegi enam võlablogi?

Hakkasin siin mõtlema, et see polegi ju enam võlablogi. Pole kirjutada sellest, kuidas igakuiselt vingerdada, et makse ära maksta. Või sellest kuidas raha puudu jääb. Samuti pole kirjutada sellest kuidas võlad kuhjuvad ja inkassod tüütavad, veelgi enam kohtutäituritest. Pole draamat. Samuti emotsioone on oluliselt vähem.

See ei tähenda, et võlaorjust pole. Võlgnevused on endiselt, need aga pole lihtsalt punases. Need on hetkel kontrolli all ja jõukohased tasuda nii, et isegi jääb raha ka muudeks kulutusteks. Seega pole enam seda olukorda mis oli eelmise aasta detsembris kui ma selle blogiga alustasin. Pole justkui enam millestki sellisest kirjutada, mida selle blogi lugejad ootaksid. Alustades oli eesmärk ennast siin justkui välja elada, kajastada oma tundeid, emotsioone, võibolla halada ja kurta raskuste üle. Küllap sai seda kõike tehtud, aga nüüdseks on asi sealmaal, et pole hetkel vajadust seda eriti teha. Eks mõningaid argimuresid ikka tuleb ette, aga see blogi pole selleks mõeldud.

Kuidas siis edasi? Olen tegelikult ju korduvalt mõelnud selle blogi lõpetamisele, aga pole söendanud. Teatud mõttes on see blogi olnud teraapia eest mulle. Rasketel aegadel sai ikka mõtteid kirja pandud ja see aitas kohati edasi liikuda. Seega tuleb leida uusi ideid ja mõtteid millest kirjutada ning mida oleks ka ühtlasi huvitav lugeda. Seega uuel nädalal uued teemad!

Teine võimalus

Umbes täpselt pool aastat tagasi olin ma olukorras kus ma ei teadnud kuidas edasi minna. Olin juhtinud oma käitumisega ennast põhja. Hasartmängusõltuvusest tingitud laenusõltuvuse toel olin olukorras kus minu sissetulekud jäid oluliselt alla minu kohustustele. Minu pere ei teadnud sellest midagi. Kõik see tekitas meeletut stressi ja pingeid. Pool aastat tagasi oli minu jaoks hetk, mil teadsin, et see ongi põhi minu jaoks. Ma ei suutnud enam võlgu tasuda nii, laenumaksed hakkasid viibima ning võlgnevused kuhjuma. Kusagilt polnud võimalik enam uut laenu saada, et tekkivat tulekahjut bensiiniga kustutada. Kõige hirmutavam oli aga teadmatus selle ees, et mida edasi teha.

Õnneks ma siiski suutsin ennast piisavalt kokku võtta ja leida endale lahenduse. Ma sain aru, et oma jõududega ma sellest välja ei rabele. Isegi kui teeksin lisatöösid. Samuti sain aru, et see on ainult aja küsimus, mil mu pere sellest teada saab. Korduvalt olin oma peas seda olukorda läbi mänginud, kuidas ma seda kõike selgitan, kuid sellest hoolimata oli hirm. 

Tasapisi hakkasin siis ette valmistama erinevaid edasisi samme. Konsulteerisin võlanõustajaga, kes aitas mul lõpliku otsuse edasiste sammude osas langetada. Üks olulisemaid samme mis ma astusin oli siis oma elukaaslasele oma olukorra ära rääkimine. See oli küll meeletu pingutus ja üks raskemaid asju mida ma olen pidanud tegema, kuid siiski ma ei kahetse, et seda tegin, sest edasine oli tänu sellele kergem. Järgmisena tuli mitme kuu pikkune asjaajamine, et saada abi oma olukorra paremaks muutmisele. Ma olin jõudnud arusaamale, et ainult enda jõududega ma seda olukorda lahendada ei suuda ning selleks, et olukord veelgi hullemaks ei läheks pöördusin abi saamiseks riigi poole. 

Nüüd pool aastat hiljem on aeg alustada selle niiöelda otsast peale. On aeg hakata tasuma oma võlga. Sisuliselt on tegemist olukorraga kus justkui oleksin võtnud alles laenu ja nüüd pean alustama selle tasumist. Alust niiöelda algusest. Ainus vahe on see, et edaspidi pole mul enam õlekõrsi. Nüüd tuleb olla eeskujulik ja tasuda korralikult makseid. Tänu sellele kadalipule, mis ma läbisin olen nüüd olukorras, kus ma pole olnud juba mitu aastat. Endiselt pean loovutama igakuiselt suure osa oma sissetulekust. Ehk siis tegmist on minu jaoks justkui teise võimalusega. Ma olen selle üle tegelikult päris tänulik, et ma suutsin nende asjadega nii kaugele jõuda nagu see praegusel hetkel on. Lõplik eesmärk ehk võlavabadus on muidugi veel kaugel mägede taga, kuid siiski on mu praegune olukord oluliselt parem kui see oli pool aastat tagasi.

Nüüd pool aastat hiljem on palju asju muutunud. Alustades minu majanduslikust olukorrast ning lõpetades vaimse olukorraga. Need kaks asja paraku käisid käsikäes. Mina ise pole samuti enam sama inimene kes ma olin aasta tagasi. Isegi mitte see sama kes oli pool aastat tagasi.