Küsitluse kokkuvõte

Eelmisel nädalal sai siin omalt poolt tehtud pisikene küsitlus, mille võtaksin nüüd paari lausega kokku. Tagasiside oli üllatavalt positiivne. Koguni 95% kõigist vastanutest arvas, et peaksin jätkama selle blogiga ja nad on leidnud siit kasulikku lugemist. Samuti kõrged 85% vastanutest külastavad seda blogi regulaarselt, mis on samuti üllatavalt positiivne. Seega tänan kõiki vastajaid ja loeme selle küsitluse selleks korraks lõpetatuks.

Kas saladus hakkab päevavalgele tulema?

Kui ma eile oma postkastist tasulised meeldetuletuskirjad võlgnevuste kohta leidsin, siis mu kaasa märkas neid samuti. Õnneks polnud ümbrikul ühtegi lisamärget selle kohta, kes on saatja. Ma panin tol hetkel need taskusse ja rohkem sellest juttu ei olnud. Hiljem kodus alles ise salaja lugesin neid. Mu kaasa ei küsinud rohkem nende kohta ja ise ka ei nimetanud midagi. Õhtupoolikul aga hakkas mulle tunduma, et äkki ta kahtlustab midagi. Oli näha, et ta oli justkui tujust ära. Samas ei küsinud ta midagi ja eriti jutukas ka ei olnud. Vestlused olid pigem sellised jah ning ei vastustega. Ma ei julgenud ka ise hakata pärima, et kas midagi on valesti. Üritasin teha nägu, et kõik on suurepärases korras.

Iga päevaga on üha raskem ja raskem seda saladust hoida. Kahtlased telefonikõned, meilidega tegelemine ja nüüd veel kirjad postkastis. Mida päev edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et eesriie on langemas ja kogu olukord päevavalgele tulemas. Eks see selline olukord ongi üks omamoodi näitemäng, milles minule on antud peaosa etendada. Samas võib ju näitleja hea olla, aga ka kui ikka päevast päeva pead üht kindlat osa mängima, siis ühel hetkel võib tekkida niiöelda üleküllus ja hakkavad vead sisse tulema. Teatud osa minus isegi loodab seda, et saaks selle lisakoorma oma õlgadelt ära, kuid teine pool kardab, et siis läheb olukord veel hullemaks ja ma teen sellega veel teistelegi haiget. Kuigi ma loodan mitte haiget inimestele teha, siis jään ikkagi realistiks ja tean, et lõpuks saavad inimesed haiget ikkagi, ainus mida ma veel loota võin on see, et saaks kasvõi natukene olukorda pehmedada.

Ma ei oskagi öelda kui palju kordi oma peas ma olen seda läbi mõelnud, kuidas sellest rääkida, millest alustada. Isegi hakkasin kirja panema, mida kõike ma siis öelda tahaks kui selle vestluse hetk on käes. Siiski ma endiselt ei tea kuidas seda jutuajamist alustama peaks. Vahel mõtlen, et võibolla oleks isegi natukene lihtsam jääda vahele ja siis küsimise peale selgitama hakata kui ise selle vestlusega algust teha. Igatahes eile oli mul tunne, et kuigi ta eriti välja ei näita, ta siiski on hakanud aimama, et midagi võib valesti olla. Kaldun arvama, et see päev, mil pean kõik ära rääkima ei ole enam mägede taga.

Uuel aastal uue hooga

Sain siis ka mina täna esimesed tasulised meeldetuletuskirjad postkasti. Arvasin, et olen valmis selleks kui need saabuma hakkavad, kuid reaalsuses on see siiski hoopis teine tunne. Postkasti avades ja seal enda nimega nimega ümbrikuid nähes tekkis koheselt väike ärevustunne. Avades neid tegelikult ju ei tea, kuidas ja mida seal täpsemalt kirjutatakse. Jätab tegelikult ikka halva maigu juurde küll kui sellise kirja saad. Üks asi on e-mail, aga paberkandjal on ikka hoopis teine asi. Nüüd on hoopis teine tunne olla võlglane. Nagu kurjategija tunne on.

Eriti raskeks tegi olukorra veel see, et lapsed küsisid nende kohta. Pidin siis neile peenetundeliselt selgitama, et tegemist on issile saadetud dokumentidega. Seega järjekordne peatükk avatud raamatus "Jah, ka mina olen võlglane". 

Koheselt muidugi kirjutasin neile, et sain teate kätte ja andsin veelkord teada, et olen valmis nendega läbirääkimisi pidama, et olukorrale paremat lahendust leida. Hetkel siis ootan vastuseid. Elame näeme.

Räägime asjast

Ma kirjutan täna natukene teistmoodi postituse. Juba on hakanud harjumuseks saama, et kui kätte jõuab esmaspäev, siis igal pool meedias kirjutatakse jälle sellest, kuidas pühapäeval Tre raadios härrased Helmed riigi mainet kahjustasid ja kedagi süüdistasid. Aeg ajalt tuleb ette, et olen jäänud seda saadet kuulama. Ma küll ei lülita spetsiaalselt sellele kanalile, et seda saadet kuulata, aga kui olen olukorras kus parasjagu raadio käib, siis lülitan küll sellele saatele. Avaldaks ka siinkohal natukene oma arvmamust sellel teemal, sest meil on ju sõnavabadus.

Vanasti oli selline saade nagu Meelejahutaja, kus erinevad inimesed esitasid šketse. See pühapäevane raadiosaade on minu jaoks umbes sama meelelahutuslik. Iga kord kui seda kuulan, ajab see naerma. Kuidas saakski teisiti kui alati räägitakse saates, et see mida teised teevad on ikka täielik jama, aga see mida EKRE teeb, päästab maailma. Varsti võibolla pole enam riiki, keda selles saates poleks mainitud. Miks peaks seda juttu tõsiselt üldse võtma? Eriti veel välisriigi poliitikud. Vaevalt, et näiteks leedukad seda saadet kuulavad ja siis mõtlevad, et eestlased vihkavad neid. Mul on ka paar tuttavat leedukat, kas peaks nüüd vabandama nende ees? Omal ajal lubas Ansip Eesti viie rikkama riigi sekka viia, kõik naersid. Nüüd räägivad Helmed süvariigist, võime ka selle üle ju naerda. 

Härra peaminister ütles õigesti, et saatejuhte peaks kontrollima, et poleks lõvišokolaadi söönud. Iga kord kui ma seda saadet olen kuulanud, siis räägitakse sellest kuidas kõik meie riigis on hästi ainult tänu EKRE-le. Ajab ju naerma. Millegipärast aga nende reitingud on hakanud langema kui uuringuid uskuda. Aga tegelikult võiks kõik parlamendis olevad erakonnad teha oma raadiosaate. See oleks väga värskendav ja huvitav kuulamine. Pühapäeva hommikul kõik saated järjest. Hommikul kell 10 hakkad kuulama ja õhtuni välja. Õhtul veel kokkuvõttev saade, kes kõige parema saate tegi.

Seega ärge võtke seda kõike väga tõsiselt. Mehed teevad nalja ja samal ajal endale reklaami. Keegi ei keela ju samaga vastata. Igaühe oma asi, kuidas endale reklaami teha. Kuulake mõnikord seda saadet ja saate aru, millest ma räägin. Niiet härra Peaminister ja proua President, ärge muretsege, leedukate arvamust ja suhtumist meie riiki see saade ei mõjutanud.

Kaunist esmaspäeva!

Mõttekoht ja küsitlus

Tabasin ennast täna mõtisklemas oma blogipidamise kohta. Seejärel võtsin ette ja lugesin kõik oma senised postitused põhjalikult läbi ja hakkasin analüüsima. Küsisin endalt. Kas mul ikkagi on seda blogi vaja pidada? Kas ma teen sellega rohkem kahju kui kasu? Kellele see tegelikult vajalik on? Kas mulle endale või hoopis nendele, kes seda loevad? Kas jätkata sellega või mitte?

Üritasin hakata vastama nendele küsimustele. Kui ma seda blogi kirjutama hakkasin, siis tundsin teatud vabanemist. Justkui saaks enda muret jagada. Öeldakse ju, et jagatud mure on pool muret. Mingist hetkest aga see polnud enam nii efektiivne kui alguses. Võibolla sellepärast, et olin justkui ära rääkinud, mis mind rusunud on. Mingi hetk tekkis tunne, et ma olen nagu kohustatud kirjutama mingi postituse, sest lugejad ootavad seda. Nagu oleks tegemist järjejutuga, et iga päev uus peatükk. 

Üha enam hakkasin otsima põhjuseid, miks ma peaksin üldse jätkama sellega. Teatud mõttes on ju tegemist minu isikliku looga, minu probleemidega. Miks ma peaksid seda üldse jagama. Ma peaksin seda hoopis häbenema. See on minu võitlus. Nendest küsimustest lähtudes koostasin väikese küsitluse, millele on kõik oodatud vastama. Link küsitlusele asub siin.

2021

Taaskord on siis uus aasta kätte jõudnud. Minu jaoks saabus aastavahetus seekord teisiti kui varasemalt. Ei mingeid mänguautomaate. Hoopis teised tegevused. Kuidagi teistsugune tunne on kui varasematel aastavahetustel. Ei oskagi kirjeldada, miks teistmoodi, aga kuidagi siiski on. See polegi nagu sellest, et ei mängi, aga miski oleks nagu muutunud. Elukoht on sama, inimesed minu ümber on samad, aga ma näen seda kõike teisiti kui aasta tagasi. Endiselt on hulgaliselt igasuguseid mõtteid peas keerlemas, kuid õnneks pole hetkel ükski neist negatiivse alatooniga.
Mõistlik oleks seada endale uueks aastaks eesmärke, mida saavutada. Eriti sellises olukorras nagu mina olen. Mõtlesin eile päris pikalt selle üle ja otsustasin, et ma ei sea ühtegi konkreetset eesmärki, mis puudutab mu võlgu. Miks siis? Aga sellepärast, et ma tõenäoliselt petaksin ennast ja eriti veel kui peaks tulema tagasilööke ja eesmärk jääb saavutamata. Kindel on see, et tagasilööke tuleb, kunas kogu see kompott on selline nagu ta on. 
Edaspidi hakkab olema üks samm korraga, üks päev korraga. Enne kui mingi samm on astutud, järgmist sammu ei planeeri, sest iga otsus võib hakata järgnevat mõjutama. Enamik kindlasti laidab sellise plaani maha, aga see on minu otsus. On see õige või vale, seda näitab aeg.
Homme lähen loodusesse pildistama, et veel akusid laadida enne kui uuel nädalal tuleb hakata taaskord erinevate asutuste ja inimestega suhtlema. Seega väikene vaimupuhkus veel enne tõsisemat tööd. Eks siis paistab, kas õnnestub olukorda parandada või mitte.

Head uut ja edukat aastat kõigile!

Head teed 2020!

Täpselt aasta tagasi ma poleks osanud iialgi ette kujutada, et aasta 2020 võib kujuneda selliseks nagu ta kujunes. Kui seda kõike peaks ühe lausega kirjeldama, siis võiks selle kohta öelda, et see oli nagu sõit ameerika mägedel. Kinnisilmi. Iial ei tea millises suunas on järgmine kurv. 

Aasta algus oli nii nagu eelnevad, palju vaba aega ja palju eurosid sai jäetud erinevatesse internetikasiinodesse. Kõik justkui läks samamoodi edasi nagu seni. Uued laenud teenindasid eelnevaid ja töötasu läks mängudeks, rumalas lootuses võita. Rong sõitis muudkui mäest alla.

Kuigi selliseid väiksemaid "pohmelle" oli mul varasemalt ka olnud, siis esimene suurem tuli kevadel. Kahjuks küll veel mitte lõplik, kuid esimest korda ma taipasin, et mul hakkavad otsa saama kohad, kust laenu võtta. See polnud küll veel lõpp, kuid korraks tekkis hirm, et kuidas nüüd edasi minna. Aga tundub, et inimene vist enne asjadest aru ei saa kui ikka päris lõplikult on põhi käes. Vähemalt minu puhul paistab see nii olevat. Päris põhja jõudmiseks kulus siiski veel mõned kuud. See hetk saabus suve lõpus. Siis ma sain aru, et nüüd on kõikide nende skeemitamistega lõpp. Teatud mõttes tekkis kurjategija tunne. Oleks justkui millegagi vahele jäänud ja süüdi mõistetud ning tuleb hakata karistust kandma. Miski minu sees on selle üle õnnelik, mitte nende võlgade pärast, aga sellepärast, et see põhi kätte jõudis. Sel hetkel jõudis rong justkui sirgele teele.

Sellest hetkest kui see pauk minu jaoks käis, pole miski enam endine. Siis ma sain esimest korda aru, millega ma hakkama olen saanud. Paanika, hirm ja teadmatus said peamisteks märksõnadeks järgneval perioodil. Mis siis edasi toimus. Esimese hooga ei osanud ma midagi erilist peale hakata. Ei mingisugust plaani. Ma küll teadsin enam-vähem suurusjärku, palju mul võlgu on, kuid põhjalikku ülevaadet sellest polnud. Mingisugust plaani blogi pidama või midagi sellist mul polnud isegi mõttes. Ma küll olin natukene uurinud juba võlgade maksmise kohta, kuid seda väga pinnapealselt. 

Aga siis sügisel ilmus Delfis artikkel, et üks võlglane hakkas blogi pidama. Koheselt tekkis huvi selle vastu. Teatud mõttes oli see silmi avav. Esimest korda tekkis arusaam, et ma polegi ainuke, kes sellisesse olukorda sattunud. Sellest hetkest alates sai tõsisemalt oma numbritele ja olukorrale otsa vaadatud. Tekkis justkui motivatsioon sellele olukorrale vastu seista. 

Blogi pidamise mõte tuli veelgi hiljem. Asjadega ummikusse jõudes justkui alateadlikult hakkad otsima mingisugust väljundit. Tahaks nagu kuidagi ennast väljendada, oma mõtteid välja öelda. Võttis ikka päris pikalt aega enne kui niiöelda mõttest teostuseni jõudsin. 

Praeguseks hetkeks olen omadega jõudnud punkti, kus olen rahu teinud oma olukorraga. Vaatan võlgadele otsa hoopis teise pilguga kui ma tegin seda kevadel. Nüüd olen punktis, kus mul on ülevaade. Samuti on mul nüüd eesmärk. Ma tahan saada ühel päeval võlavabaks. Milline see teekond välja näeb, seda veel ei oska öelda, aga vähemalt on mul nüüd ülevaade. Mul on mingisugused võimalused olukorra lahendamiseks. Ma olen aru saanud, et sellest on võimalik välja tulla, ükskõik siis millist teedpidi. Viimastel kuudel olen omandanud hulgaliselt lisateadmisi erinevatest võimalustest kuidas võlgadega tegeleda. Ja mis kõige tähtsam, mul pole soovi mänguautomaatidel mängida. Kui varasemalt kulus palju vaba aega mängimisele, siis nüüd olen ma saanud teha palju muid asju, mis varasemalt jäi tegemata. Pildistamine, lastega mängimine, rabamatkad ja palju muudki on saanud uue tähenduse minu jaoks.

Kokkuvõtvalt tahan öelda aitäh Delfi artikklile, et see mind viis Võlglase blogini. Aga veel suurema tänu Võlglasele endale, kes andis mulle niiöelda selle esimese tõuke ennast tõsisemalt käsile võtta. Aitäh! 

Ma siiralt loodan, et mõtetest millest kirjutan on abi kasvõi ühele keerulises olukorras olevale inimesele, et muuta oma elu paremaks. Teadmine, et oled saanud kellelegi abi osutada, annab ka endale jõudu ja lisamotivatsiooni edaspidiseks.

Loodetavasti saan hiljem öelda, et aasta 2020 on teatud mõttes murranguline. See on küll olnud keeruline aasta igas mõttes, aga siiski teatud mõttes kasulik. Saan siit kaasa võtta uusi teadmisi, kogemusi ja palju muudki. Ehk õnnestub siit keerata see ameerika raudtee tõusu suunas.

Uuel aastal uue hooga. Võitleme edasi!