Postitus nr. 30

Täpselt 42 päeva tagasi kirjutasin ma selle blogi esimese postituse. Tõsi, avalikuks sai see alles küll mitu päeva hiljem. Ikka kaalusin päris põhjalikult enne kui otsustasin avaldada need postitused. Sest ma polnud kunagi midagi sellist teinud ja veel vähem sellesel teemal. Pealegi oli juba eelnevalt mitu selleteemalist blogi ja tundus, et äkki saab liiast. Täna kirjutan siis postituse järjekorranumbriga 30. Teades ennast ning vaadates enda kirjutamise ja eneseväljendusoskust, arvan, et see on üllatavalt suur number. Ühtlasi ma pole päris kindel, kas ja mis kujul ma selle blogiga jätkan. Miks? 

Kui ma neid postitusi kirjutama hakkasin, siis see oli minu jaoks omamoodi teraapia. Ma sain ennast väljendada. Panna kirja mõningaid mõtteid. Samuti andis see mulle tegevust, et hoida mõningaid teisi mõtteid eemal. Üks asi on seda valusat teekonda ise läbi elada, hoida enda sees, teine asi on see kõik panna sõnadesse ning paberile. Peamine eesmärk seda blogi kirjutades on olnud anda ülevaade eeskätt emotsioaalsest võitlusest. Pingetest mis kaasnevad kui on tehtud hulgaliselt valesid valikuid, otsuseid. Ma tundsin, et see on midagi, mida ma võiksin teha, mis oleks kasulik nii mulle kui ehk ka kellelegi teisele. Tekkis lootus, et kui ma väljendan ennast kirjalikult, siis see võitlus võiks olla kasvõi natukenegi kergem enda jaoks. Tõsi, kui ma alustasin selle blogiga, siis ma polnud veel päris kindel, mis mind ees ootab. Kuidas kujunevad läbirääkimised võlaandjatega. Kui suures ulatuses ma üldse suudan maksta kellelegi. Kuidas kujunevad mu järgnevate kuude sissetulekud jne. Kõik need erinevad asjad on mõjutanud postitusi. Neid emotsioone. Tihtilugu on postitus mis saab kirja pandud hoopis teistsugune kui see jutt mis mul mõtetes oli. Seepärast võib see tunduda isegi lääge kohati. Minu jaoks oli päris suur pingutus üleüldse sellega alustada, sest esiteks pole kirjutamine kunagi minu tugevaim külg olnud ja veel vähem sellisel moel. Samuti igasuguste emotsioonide väljendamine, veel vähem nende kirjapanek. 

Inimesed kes seda blogi on lugenud või loevad võibolla sooviksid rohkem saada informatsiooni juriidikast või laenudest põhjalikumalt. Ehk hoopis laenuandjatest. Nendega suhtlemisest. Võibolla informatsiooni konkreetsete firmade kohta, võrdlusi kes parem, kes halvem või hoopistükis midagi muud. Kui nüüd ausalt öelda, siis oleks millest kirjutada küll, aga ma põhimõtteliselt olen hoidnud sellistest teemadest, sest minu eesmärk pole siin kellelegi reklaami teha, kedagi kiita või halvustada. Tegelikult võiks ju iga laenuandja kohta teha eraldi postituse, aga mis ma sellega saavutaksin. Pole päris kindel, kas see oleks tee mida mööda ma sooviksin käia. Mingil hetkel ma küll mõtlesin, et võiks ju selliseid analüüsivaid postitusi teha, aga ma siiski pole soovinud seda. 

Kui ma nüüd võtan kokku selle aja mil ma olen seda blogi pidanud, siis valdavad mind tegelikult kahetised tunded. See ongi peamiseks põhjuseks, miks ma pole kindel kas ma tahan selle blogiga jätkata. Positiivne on kogu selle asja juures, et ma olen saanud palju kasulikku informatsiooni, mida ma võibolla muidu poleks suutnud kusagilt leida. Samuti olen saanud mõningast tagasisidet, arvamusi, mõtteid. Usun, et see kõik võib olla edaspidi suuremal või väiksemal määral kasuks. 

Aga nagu öeldakse, siis kõik pole kuld, mis hiilgab. Ma sisimas tegelikult lootsin, et kõiki neid mõtteid ja emotsioone kirja pannes on mul endal natukene kergem seda olukorda seedida. Et ma suudan mõelda tänu sellele analüütilisemalt. Kui ma loen seda, mis ma olen kirja pannud, siis suudan paremini toime tulla sellega ja lahendada mingisuguseid olukordi enda jaoks. Kahjuks see pole andnud sellist effekti, mida ma sisimas lootsin. Kui mingeid mõtteid või emotsioone kirja panen, siis ma teatud mõttes isegi elan neid rohkem läbi ja see on pigem negatiivne kui positiivne. Seega ma lootsin, et see blogi on nagu mingisugune eneseabiraamat mida ma iseendale kirjutan, aga siiski kahjuks pole päris nii läinud. Kas kogu see blogimise aeg nüüd päris pettumus on minu jaoks? Seda siiski mitte. Lihtsalt lootused olid veidikene kõrgemad. Ehk polekski pidanud nii palju lootma. Võibolla olen suutnud kellelegi teisele natukene inspiratsiooni või mõtteainet anda ja kui nii, siis on see päris suur asi. 

Seda kas see on hea lugemine millest ma siin kirjutanud olen või mitte teavad need, kes seda loevad, kõrvaltvaatajad. Samuti kas ma olen lugejate ootusi täitnud või mitte. Minu üllatuseks on igapäevaselt siin päris kena hulk lugejaid, mis on positiivne, et inimesed siiski selle vastu huvi tunnevad. Ausalt öeldes poleks uskunud, et minu lugu võiks kedagi eriti huvitada. Loodan, et päris pettumust pole oma kirjutistega neile siiski valmistanud, aga alati saaks paremini. Vähemalt ma ise tunnen seda. 

Mis puutub võimalikku blogimise lõpetamisse, siis võibolla ma jätkan võibolla mitte. Mul on praegu veidikene segased ajad, kus ma pean keskenduma endale. Pean suutma astuda järgmisi samme, et enda olukorda selgust tuua ja ehk teha mõne sammu ka olukorra paremaks muutmisele. Kahjuks seni pole see õnnestunud sellselt nagu ma oleksin soovinud. See tähendab, et blogimine võib jääda tahaplaanile. Kui keegi soovib siiski minuga suhelda, jagada soovitusi või nõuandeid, siis kirjutada võib endiselt ja emaili ikka loen ning vastan samuti.

Tänan tähelepanu eest!

Kui palju võib inimene igasugust jama alla neelata enne kui ükskord kõrini saab ja üle ääre hakkab ajama? Ilmselt pole päris ühest vastust sellele küsimusele, sest see kõik on individuaalne. Ma ise arvan ennast olema üsna suure mahutavusega selle koha pealt. Küllap see on ka üks põhjus, miks ma olen suutnud oma sõltuvust ja rahalist olukorda ning kõike muud sellega kaasnevat oma kaasa eest varjata. Kõik see aeg sa neelad seda paska alla, kuid see ei kao kuhugile. See muudkui koguneb ja koguneb. Ning koguneb ka kõik muu, mis ei olegi otseselt seotud selle olukorraga. 

Tihtilugu on inimestel ka tülide põhjuseks see kui üks või teine pool on pikka aega kannatanud ja tundeid alla surunud ning siis ühel hetkel toimub plahvatus ja tänu sellele tekivad tülid. Ma olen enda kaasaga koos olnud nüüdseks peaaegu 10 aastat ning selle ajaga meil pole olnud mitte ühtegi tüli. Siinkohal ei ole põhjuseks see, et me nüüd surume kõike alla ja senimaani pole veel üle hakanud ajama, vaid me lihtsalt ei taha. Nii lihtne see ongi. Isegi kui mul viskab mõni asi üle, siis ma ei pea ju sellepärast kohe häält tõstma. Vahel on lihtsam vait olla, vahel alla anda, isegi kui tead, et sul on õigus. Mõnikord tuleb teha asju, mida ei tahaks teha või minna kohtadesse kuhu ei taha minna. Minu jaoks on tähtis, et mu lähedastel oleks hea.

Aga täna juhtus lõpuks ka minul see hetk, et kui niiöelda klaas sai täis ja hakkas üle ajama. Mitte, et meil kodus oleks mingisugune tüli tekkinud ja pealegi see polegi üldse minu kaasaga seotud, aga siiski. Viimane nädal on tegelikult olnud üks suur häda ja viletsus tegelikult. Jah, ma teadsin, et mul tuleb nüüd seda suppi süüa, mida ma kokku olen keeranud, aga kui sinna lisada veel hulgaliselt muid komponente, siis ühel hetkel lihtsalt ei suuda seda enam neelata. Minuga juhtus see täna. 

Tõsiselt hakkas see kõik kuhjuma nädala alguses kui sain need tasulised meeldetuletuskirjad postkasti. Päev hiljem hakkas tervis jukerdama. Käisin lastega kelgutamas ja vana spordivigastus hakkas tundma andma, mis hiljem osutus siiski natukene hullemaks kui alguses tundus. Järgmisel päeval sain teada, et üks väikene võimalus, (mis tundus nii kindel) natukene raha teenida siiski jääb ära. Lisaks teatas Google, et mu blogi pole piisavalt hea, et siia Adsense paigaldada. Eelmise aasta lõpus kandideerisin ka ühele teisele töökohale, kust tuli samuti eitav vastus. Aga no see mind eriti ei muserdanud, sest nagunii on suhteliselt raske mõnele teisele alale tööle saada kui oled eelnevalt 15 aastat sellisel alal töötanud, mille tööpõld pole kuigi lai. Eile sain siis aga veel ühe hoiatava emaili teatega, et varsti hakkab üks laenuandja minu lepinguid ülesse ütlema. Mõtlesin jälle, et ise olen süüdi. Ise võtsin laenu. Minu tehtud ja ma. Aga olgu, ma neelan kõik selle alla. Vot nii kõva mees olen. 

Siiski saabus täna kulminatsioon. Tegin siis oma selle kuu makseid. Panin väikese summa kõrvale, et jääks natukene elamiseks raha ja ülejäänud siis jagasin ära. Sel hetkel kui ma viimase ülekande olin ära teinud ja näinud kui palju mul veel puudu jäi, siis saabus see hetk, mida ma tegelikult ei osanud oodata. Minus tärkasid üheskoos nii meeletu viha kui kurbus. Ma panin arvuti kinni, tõusin püsti, panin jope selga ja kõndisin uksest välja. Kaasa ja lapsed jõudsid ainult küsida, kuhu ma lähen. Vastasin ühe sõnaga, et välja ning oligi kõik. Võin nüüd öelda, et tol hetkel sai minu klaas täis. Võib arvata, et tegelikult seda paska polegi nii palju, aga tol hetkel kuidagi oli. Kui ma väljas olin, siis mõtlesin, et kuidas seda jama nüüd küll nii palju korraga on. Miks ma hakkama ei saa. Olen ju varemgi igasugusest mudast välja roninud, miks ma nüüd ei saa. Tundsin end nagu lasteaialaps, kes küsib paljude asjade kohta miks nii ja miks naa. Siis saabus hetk, mil ma tundsin, et olen väsinud, kohe täiesti füüsiliselt väsinud. Tunne oli nagu oleks trenni teinud. Jäin seisma ja puhkasin. Pole päris kindel kaua ma seisin ühe koha peal, aga arvan, et oma 15-20 minutit. Ma polnud seda väga ammu teinud ja piinilik tunnistada, aga tol hetkel ma poetasin pisara. Seejärel hakkasin kodu poole tagasi kõndima.

Tulin koju tagasi, kaasa ja lapsed sättisid juba magama. Soovisin lastele head ööd, panin klapid pähe ja hakkasin neid postitusi kirjutama. Kunas ma ei ole suurem asi sõnaseadja, siis võtab mul aega, et piisavalt loetav tekst kokku panna, aga selline ta nüüd sai. Võibolla isegi liiga emotsionaalne, aga paraku selliselt ta mu seest hetkel tuli.

Olge terved!

Kohtumiseni!

Küsitluse kokkuvõte

Eelmisel nädalal sai siin omalt poolt tehtud pisikene küsitlus, mille võtaksin nüüd paari lausega kokku. Tagasiside oli üllatavalt positiivne. Koguni 95% kõigist vastanutest arvas, et peaksin jätkama selle blogiga ja nad on leidnud siit kasulikku lugemist. Samuti kõrged 85% vastanutest külastavad seda blogi regulaarselt, mis on samuti üllatavalt positiivne. Seega tänan kõiki vastajaid ja loeme selle küsitluse selleks korraks lõpetatuks.

Kas saladus hakkab päevavalgele tulema?

Kui ma eile oma postkastist tasulised meeldetuletuskirjad võlgnevuste kohta leidsin, siis mu kaasa märkas neid samuti. Õnneks polnud ümbrikul ühtegi lisamärget selle kohta, kes on saatja. Ma panin tol hetkel need taskusse ja rohkem sellest juttu ei olnud. Hiljem kodus alles ise salaja lugesin neid. Mu kaasa ei küsinud rohkem nende kohta ja ise ka ei nimetanud midagi. Õhtupoolikul aga hakkas mulle tunduma, et äkki ta kahtlustab midagi. Oli näha, et ta oli justkui tujust ära. Samas ei küsinud ta midagi ja eriti jutukas ka ei olnud. Vestlused olid pigem sellised jah ning ei vastustega. Ma ei julgenud ka ise hakata pärima, et kas midagi on valesti. Üritasin teha nägu, et kõik on suurepärases korras.

Iga päevaga on üha raskem ja raskem seda saladust hoida. Kahtlased telefonikõned, meilidega tegelemine ja nüüd veel kirjad postkastis. Mida päev edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et eesriie on langemas ja kogu olukord päevavalgele tulemas. Eks see selline olukord ongi üks omamoodi näitemäng, milles minule on antud peaosa etendada. Samas võib ju näitleja hea olla, aga ka kui ikka päevast päeva pead üht kindlat osa mängima, siis ühel hetkel võib tekkida niiöelda üleküllus ja hakkavad vead sisse tulema. Teatud osa minus isegi loodab seda, et saaks selle lisakoorma oma õlgadelt ära, kuid teine pool kardab, et siis läheb olukord veel hullemaks ja ma teen sellega veel teistelegi haiget. Kuigi ma loodan mitte haiget inimestele teha, siis jään ikkagi realistiks ja tean, et lõpuks saavad inimesed haiget ikkagi, ainus mida ma veel loota võin on see, et saaks kasvõi natukene olukorda pehmedada.

Ma ei oskagi öelda kui palju kordi oma peas ma olen seda läbi mõelnud, kuidas sellest rääkida, millest alustada. Isegi hakkasin kirja panema, mida kõike ma siis öelda tahaks kui selle vestluse hetk on käes. Siiski ma endiselt ei tea kuidas seda jutuajamist alustama peaks. Vahel mõtlen, et võibolla oleks isegi natukene lihtsam jääda vahele ja siis küsimise peale selgitama hakata kui ise selle vestlusega algust teha. Igatahes eile oli mul tunne, et kuigi ta eriti välja ei näita, ta siiski on hakanud aimama, et midagi võib valesti olla. Kaldun arvama, et see päev, mil pean kõik ära rääkima ei ole enam mägede taga.

Uuel aastal uue hooga

Sain siis ka mina täna esimesed tasulised meeldetuletuskirjad postkasti. Arvasin, et olen valmis selleks kui need saabuma hakkavad, kuid reaalsuses on see siiski hoopis teine tunne. Postkasti avades ja seal enda nimega nimega ümbrikuid nähes tekkis koheselt väike ärevustunne. Avades neid tegelikult ju ei tea, kuidas ja mida seal täpsemalt kirjutatakse. Jätab tegelikult ikka halva maigu juurde küll kui sellise kirja saad. Üks asi on e-mail, aga paberkandjal on ikka hoopis teine asi. Nüüd on hoopis teine tunne olla võlglane. Nagu kurjategija tunne on.

Eriti raskeks tegi olukorra veel see, et lapsed küsisid nende kohta. Pidin siis neile peenetundeliselt selgitama, et tegemist on issile saadetud dokumentidega. Seega järjekordne peatükk avatud raamatus "Jah, ka mina olen võlglane". 

Koheselt muidugi kirjutasin neile, et sain teate kätte ja andsin veelkord teada, et olen valmis nendega läbirääkimisi pidama, et olukorrale paremat lahendust leida. Hetkel siis ootan vastuseid. Elame näeme.