laupäev, 13. märts 2021

Kas peaks koguma?

Tavaliselt kui kaasa ja lapsed on magama läinud, algab niiöelda minu aeg. See on selles mõttes see aeg, mida üks võlgades olev isik vajab. Tavaliselt ma panen siis klapid pähe ja tegelen nende tegevustega, millele on raske keskenduda kui ümberringi on rohkelt sagimist. Siis saab mõtiskleda omi mõtteid, tegeleda võlglase jaoks oluliste exceli tabelitega või kasvõi kirjutada siia blogisse mõned read. See ei ole nüüd asi, mida peaksin tegema igal õhtul, kuid paaril korral nädalas tunnen, et võiks võtta selle aja. Pärast on kohe parem tunne, et sai midagi ära tehtud,  mõningad asjad enda jaoks üle mõeldud või lihtsalt lõõgastuda ja kuulata muusikat. 
Kunas nüüd olen tasapisi astumas samme, et olukorda nii enda kui teiste jaoks taluvamaks muuta, siis selle teekonna käigus olen kokku puutunud mitmete ametiisikutega, kelle nõuanded või isegi võib öelda ranged soovitused on andnud mõtteiainet. Kas võlgades olev kodanik peab ainult mõtlema sellest, kuidas võlga tasuda või tuleks mõelda ka tuleviku peale. Küllap siin on erinevaid arvamusi, kuid mulle on antud küll üsnagi selgelt mõista, et isegi kehvas olukorras olles tuleks mõelda tulevikule. Tõenäoliselt kinnisvara ostuks raha kõrvale ei pane, aga mingi väikene puhver võiks siiski olla ootamatusteks. Näiteks kui igakuised võlamaksed on 1000 eurot, aga sa suudad leida lahenduse, et panna sellest iga kuu 10-20 eurot hoopis kõrvale, et väikest tagavara korjata, siis suures plaanis laenu tagasimaksmiseks kuluvas ajas midagi ei muutu. Küll aga on kogumine ka väikeste summadega teatud määral distsipliini harjutamine ning ühtlasi võimaldab koguda kasvõi pisikest tagavara.
Mida sellest siis arvata? Kas see on mõistlik tegevus? On see jätkusuutlik? Võibolla on võibolla mitte. Eks see jääb lõppkokkuvõttes ikkagi igaühe enda otsustada, sest nagu öeldakse, et niipalju kui on inimesi on ka arvamusi. Iseenda jaoks olen välja mõelnud, mis võiks minule sobida, kuid nagu elu näitab, siis üks asi on plaan, teine asi on teostus. Tihti võib üks kardinaalselt erineda teisest.
Tänu nendele õhtustele mõtisklustele olen hakanud avastama veelgi asju, mida ma võiksin ja tahaksin teha kui vaba aega on. Aga nendel teemadel hetkel ei peatu, aga küllap mõnes hilisemas postituses jagan nende kohta omi mõtteid. Praegu pole selleks aeg veel piisavalt küps. Niipalju võin ainult öelda, et inspiratsiooni selleks olen saanud päris mitmelt poolt ning on ka asju, mis pole seotud rahaga.

reede, 5. märts 2021

Tagasivaade

Viimastel päevadel olen hakanud taas üha enam mõtlema selle peale kuna ja mis hakkas valesti minema. Olen hakanud seda niiöelda uuesti läbi elama. Üritanud mõista, mida ma mingil hetkel valesti tegin. Ühtpidi kõlab see justkui enesepiinamisena, kuid ma siiski usun, et see aitab mul muutuda paremaks inimeseks.

Ma olen veendunud, et ma pole täna enam see inimene, kes oli viis aastat tagasi, viis kuud või isegi viis nädalat tagasi. Inimesed minu ümber seda vaevalt, et märkavad, kuid ma ise tean seda. Päris suur osa mu mõttemaailmast on muutunud. On teatud asjad, mida ma vaatan hoopis teise pilguga kui seda tegin varem. Üks peamisi muutusi on suhtumine rahasse. Ma tegelikult ei ole kunagi olnud suur laristaja kui välja arvata sõltuvuse küüsi langemine. Minu jaoks ei ole oluline sõita vinge autoga, käia ringi viimasepeal firmariietes, osta kalleid ehteid või lihtsalt sooritada mingisuguseid emotsioonioste. Samas pole ma ka olnud kunagi eriline koguja. Tagantjärele mõeldes, siis see tõenäoliselt on üks peamisi põhjuseid, miks ma sõltuvuse küüsi langesin. Mul lihtsalt polnud sellist tagavara nagu oleks võinud olla. Neid põhjuseid on mitmeid miks ei olnud ja siin ei ole küsimus, et oleksin laristanud, vaid lihtsalt oleksin pidanud mõtlema ja planeerima teisiti. Teatud asju sai tehtud ja kohtades käidud, mille kohapealt oleks võibolla pidanud võtma veidikene rahulikumalt. 

Teine peamine muutus on suhtumine vabasse aega ja selle kasutamisse. Ma ei ole mingisugune musterisa ja kaaslane. Kaugel sellest. Enamiku ajast tööle orienteeritud. Paljuski näiteks lastega tegelemine on minu kaasa teha. Kõik lasteaiaga seotud toiminugud. Viimine, toomine, lastevanemate koosolekud, arenguvestlused jne. Lisaks kõik muu. Jah, minu töö iseloom on selline kus teatud perioodidel mul on lihtsalt polegi võimalik millegi muuga tegeleda, kuid siiski ma ilmselt oleksin saanud panustada veidike enam. Kasvõi nendel hetkedel mil vaba aega rohkem oli, kuid siis kulus see muudele tegevustele. Kahjuks ei ole suutnud seda ainult varem märgata.

Ma olen töötanud oma alal juba 15 aastat ja võib öelda, et mulle meeldib, mis ma teen ning ega ma väga ette kujutagi ennast muud tegemast. Nooremana sai mõeldud, et küll on lahe rabeleda kuus 350 töötundi nii, et sul on üks vaba päev, elada hotellides jne. Ometi nüüd lähevad mõtted selle peale, et kuhu ma selle töölõhkumisega siis jõudnud olen. Tööle olen ma ohverdanud ülikooli, oma kunagise lemmikharrastuse ja hulgaliselt vaba aega. Paljud mängud lastega on jäänud mängimata, käigud käimata. Teatud mõttes ka tänu tööle olen ma praegu võlgades. Mõni kindlasti imestab, et kuidas  selle kõige juures mu kaasa on seni suutnud minu kõrvale jääda ja veel eriti nüüd kus avalikuks tuli minu finantsprobleemid. Ja kui nüüd uuesti küsida, et kuhu ma siis jõudnud olen? Vastus on et, kaelani võlgadesse ja kahetsema seda, et pole olnud piisavalt hea isa ja kaaslane. Kui laps tuleb kutsub issit peitust mängima ja sa ütled, ma tõesti ei jõua, sest oled rampväsinud ning päev hiljem laps tahab sama küsida, kuid kuuled kuidas teine laps ütleb, et ära mine issit segama, sest issi on väsinud. Palju on olnud selliseid päevi kui ei näed lapsi ainult siis kui nad magavad või hoopis ainult nädalavahetusel. Kogu aeg selles keerises sees olles võibolla ei märkagi, et tegelikult oleks vaja mõningatele muudele asjadele ka tähelepanu pöörata, mitte ainult jälgida dollarimärke silmade ees. Ühel hetkel sellele ajale tagasi mõeldes aga paratamatult jõuab kätte arusaam kui paljust oled tegelikult ilma jäänud. Siiski tuleb tööd edasi teha, kuid mingil hetkel võib kätte jõuda hetk, mil tekib tahtmine hakata väärtushinnanguid ümber hindama. Isegi ka siis kui oled kurguni võlgades.

Lõpetuseks üks väikene austusavaldus klassikutele.




reede, 26. veebruar 2021

Madalseis ehk millega võrdlen võlgniku olukorda

Viimastel päevadel on meeleolu kuidagi ääretult kehvapoolne olnud. Hinges on selline häiriv kripeldamine. Sarnane tunne nagu siis kui tead, et midagi väga olulist on jäänud tegemata, aga suuda meenutada, mis see oli. Ühesõnaga kerge ärevus. Täpselt ei saagi aru, milles see põhjus võiks olla. 

Kas see põhjus peitub eesootavates tegemistes, sest ei tea päris täpselt, mida oodata või kuidas käituda. On see seotud hoopis tööalaste mõtetega. Ehk hoopis kevadväsimus. Kas mingi osa on selles ka hulgal kõnedel ja sõnumitel laenuandjatelt. Või hoopis kõik kokku. Ei oskagi arvata. Igatahes on käesolev nädal kuidagi ebameeldiv.

Teatud mõttes olen ma oma võlgadega rahu sõlminud. Ma ei saa neid olematuks muuta, seega on ainus võimalus neile otsa vaadata. On küll mõningad nüansid, mis ilmselt häirivad mind veel mõnda aega. Siiski pole see pole midagi sellist, mida ma ei saaks lahendada, aga antud hetkel on lihtsalt parem kui ma seda ei tee. Iga asi siiski omal ajal. 

Mis puutub võlgadesse, siis ma olen viimasel ajal üha enam hakanud kogu seda olukorda võrdlema autodega. Kõlab natukene naljakalt, kuid nii see paraku on. Võlgadesse sattumine on nagu autosõit aukudega teel. Sõidad oma teel, aga iga veidikese aja järel leiad mõne augu ülesse. Ehk sõitmine auku on nagu laenu võtmine. Paraku iga auk tähendab seda, et sõitmine läheb raskemaks ja auto võib hakata lagunema. Mingil hetkel võib auto hakata aga kolisema või vilisema jne. Sa võid ju selle kolinaga mõnda aega sõita, kuid ühel hetkel läheb see kolin suuremaks ja suuremaks kuni hetkeni, mil auto läheb katki keset teed. Võlgades kodaniku mõistes on see hetk mil oled jõudnud põhja. Alles siis hakkad sa ju mõtlema, et ehk oleks pidanud selle kolinaga tegelema juba varem. Oleks olnud remont lihtsam ja odavam. Siis on aga hilja ja tuleb hakata tegelema tagajärgedega. Kõigepealt tuleb aga auto teepealt ära saada. Võlgade mõttes siis tunnistada oma probleemi. Seejärel teha selgeks kui tõsine on auto rike ehk saada oma võlgadest täpne ülevaade. Alles siis saab alustada remondi planeerimise ja remondiga. Enda seisukohalt lähtudes, siis olen hetkel selle remondi planeerimise juures ehk võib öelda, et ootan varuosasid. Kuigi auto on päris katki, olen siiski otsustanud seda remontida, mitte maha kanda. Paraku võtab iga liigutus omajagu aega ning see ei edene võibolla nii kiiresti kui sooviks, kuid siiski on esimesed sammud selleks astutud.

Ma loodan, et ühel päeval kui varuosad kohale jõuavad, saavad need olema õiged ning ma saan alustada autoremondiga. Ega see lihtne saa olema, kuid tuleb teha kõik endast olenev, et see saaks parandatud. Kunas viimane nädal on kuidagi madalseis olnud, siis kavatsen nädalavahetusel aja maha võtta, lihtsalt autorallit vaadata ja ennast argipäeva mõtetest välja lülitada, et siis uuele nädalale värske peaega vastu minna.

teisipäev, 23. veebruar 2021

Kõnevõrdlus

Võib öelda, et täna oli väga produktiivne päev. Hommikul läksin tööle nagu tavaliselt. Vaevalt jõudsin oma toimetustega pihta hakata kui läks mölluks lahti. Kohe eriti usinad olid erinevad laenukontorid täna. Ei saanudki nagu eriti telefoni käest ära panna. Terve tänase päeva jooksul ma sain neli telefonikõnet, kolm sms'i ja neli e-maili. Seda kõike kuni kella 12:00-ni. Peale lõunat jäi rahulikuks, küllap sellepärast et pühadeelselt on tööpäev lühendatud. Siiski võib öelda, et minu jaoks oli tegemist rekordiga, sest ühe päeva jooksul ei olnudki niipalju erinevaid meeldetuletusi saanudki.

Aga see pole päris see, millest ma rääkida tahtsin. Ühel hetkel ma sain kaks kõnet järjest. Tundus justkui helistajad oleksid järjekorras oodanud. Mis aga oli huvitav, siis need kõned olid täiesti nagu öö ja päev. Kunas need juhtusid järjest, siis oli hea võrrelda. Pärast hiljem mõtlesin veel nende peale. Nimelt esimene kõne oli selline kohmakas, võib isegi öelda, et veidi ebaviisakas. Jäi veidkene mulje justkui kõne tegija polnud päris kindel, mida ta minult küsida soovib või millist vastust ootab. Võibolla ta hoopis ei osanud reageerida sellele vastusele, mille ma talle andsin. Igatahes minule see väga sügavat muljet ei jätnud. Pigem mõtlesin omaette, et sellise suhtumisega on veelgi raskem võlglaselt mingisuguseid adekvaatseid vastuseid või lubadusi välja meelitada.

Teine kõne oli aga hoopis midagi muud. Viisakas tutvustamine, selgitamine selle kohta miks helistatakse ja siis hakati küsimusi esitama. Seejärel sooviti korduvalt teada, millal oleks võimalik võlgnevus tasuda. Seda tehti äärimiselt viisakalt ja kogu aeg põhjendati, milleks seda vaja teada on. Mul isegi tekkis veidikene ebamugav tunne, et ei saa mingisugust konkreetset lubadust välja käia. 

Seega kui tohib soovitusi jagada laenuandjatele, siis suhelege võlglastega viisakalt. Eeldusel muidugi, et võlglane ka teiega viisakalt suhtleb. Ma olen üsna kindel, et see lõpptulemus võib olla mõlema poole jaoks palju parem. Öeldakse ju, et esmamulje otsustab palju. Ja kui kõne alustades on hääl pigem sõbralik kui noomiv või kurjustav, siis võib kõne osutuda mõelemale poolele palju meeldivamaks olenemata sellest, et teema millest vesteldakse ei pruugi olla meeldiv. 

esmaspäev, 22. veebruar 2021

Väike küsitlus (jätk eelmisele postitusele)

Eelmise postituse jätkuks mõtlesin teha ühe väikese küsitluse laenumaksete ja kokkulepete kohta laenuandjatega. Kunas eelnevalt sai veidikene loetud artikleid seoses laenamisega, siis otsustasingi selle küsitluse koostada. 

Seega kui on aega ja viitsimist, siis kõik vastused ja kommentaarid on teretulnud. Küsitlusele saab vastata anonüümselt. Link asub siin.