Lumi tuli maha…

Talve saabudes hakkasin taaskord meenutama eelmise aastalõpu sündmuseid. Vanasõna küll ütleb, et kes vana asja meenutab, sel silm… Siiski tuleb kõik see aeg-ajalt siiski meelde. Pole võimalik unustada lihtsalt. Kuigi tahaks tegelikult. On asju mida tahaks mitte meenutada ega mäletada. Asjad mille hea meelega lõikaks oma elust välja. Teod mille jätaks tegemata. Siiski ei saa tehtut muuta ega olematuks kuulutada. Tuleb sellega rahu sõlmida ja loota, et võibolla saab sellest midagi õppida või oli see millekski vajalik. 

Aasta tagasi olin ma teine inimene. Mul oli justkui mitu mina. Kogu aeg pidin pingutama, et etendada niiöelda näitemängu. Pidevalt pingeseisundis ja stressis olles tuli teha head nägu nii pereliikmete kui töökaaslaste ees. Näidata, et kõik on suurepärane. Mul ei ole probleeme ega muresid. Elu on ilus. Kuigi tegelikkus oli midagi muud. Kohutavalt väsitav. Eriti keeruline on seda teha kodus olles. Iga päev teha kaasale nägu, et kõik on hästi. Tegelikult aga lihtsalt valetada näkku. 

Kuna aasta tagasi oli minu olukord juba muutunud selliseks, et esimesed võlgnevused hakanud tekkima ja erinevad telefonikõned, meeldetuletavad smsid ja emailid saanud elu igapäevaosaks, siis pidi kogu aeg olema igaks juhuks mingi vale välja mõeldud mida vajadusel kasutada. See omakorda tekitas veelgi lisapingeid. Eriti kui seda valet oli vaja kasutada kaasa jaoks. Pidevalt valetades elada on kohutavalt pingeline. Öeldakse, et ülekaalu endaga kaasas kanda on raske, aga seda vaimset koormat mida mina kandsin on ikka palju raskem. 

Aga mis on tänaseks muutunud? Võib öelda, et olen kaotanud palju sellest vaimsest ülekaalust. Olen kergem ja mul on kergem olla. Mul on jälle üks mina. Seda mõistavad ka minu lähedased. Ma saan vaadata kodus oma kaasale otsa ja ma ei pea talle valetama. Ma saan rääkida asjadest nii nagu need on. Ma ei pea muretsema, et äkki ta saab mu saladusest teada. Ma ei pea välja mõtlema valesid ega vabandusi kellegi jaoks. Ei saa öelda, et elu nüüd suurepärane oleks ja mul poleks ühtegi muret, probleemi ega stressi. Kaugel sellest. Endiselt tuleb hoida fookus eesmärgil ja sellega igapäevaselt tegeleda, kuid igasuguseid lisapingete tekitajaid, mille ma paraku küll ise omale tekitasin, on oluliselt vähem. 

Tuleb tõdeda, et võrreldes sellega mis oli aasta tagasi on toimunud ikka tohutud muutused. Palju on olnud sellist abi, millest ma aasta eest ei osanud isegi unistada. Ei osanud arvatagi, et võiksin sellistest kohtadest ja inimestelt abi leida. Seega kõik see kokku ongi tekitanud sellise situatsiooni kus ma olen täna. Kordades parememas olukorras kui aasta tagasi. Nüüd on mul taas motivatsiooni edasi pingutada, sest palju on veel tegemata.

Aasta aega hiljem

Täpselt aasta tagasi sattusin ma elus esimest korda olukorda kus ma ei suutnud täita enda kohustusi ja tekkisid esimesed võlgnevused. Tähtaeg sai ületatud ja osamaksed jäid tasumata. See oli muidugi juba varasemalt teada, et ühel hetkel see juhtub, sest võimalused erinevaid skeeme kasutada, milleks osutusid erinevad laenupuhkused jne, hakkasid lihtsalt otsa saama. Siiski ma näitasin veidikene viisakust ülesse ja kirjutasin laenuandjale, et ei suuda kohustusi täita. Enesetunne oli väga niru. Elus esimest korda taolises olukorras tekitas kohutava enesetunde. Küsisin endalt pidevalt miks ma küll nii põhja olen langenud ja kas on võimalik veelgi madalamale langeda.

Siiski oli see tegelikult alles algus, sest järgnevatel kuudel hakkasid lisanduma teisedki ületatud maksetähtajad, sest ma lihtsalt ei suutnud kohustusi täita. Teatud mõttes oli see siiski äratus minu jaoks mis tekitas arusaama, et midagi tuleb ette võtta. Mingisugune võimalus olukorrast kuidagimoodi välja tulla peaks ju olema, sest kogu see jama tekitas minus ikka meeletut stressi.

Esimest korda maksetähtaega ületada oli minu jaoks teatud mõttes märgiline. Tänu sellele sai minust esimest korda võlgnik, sest olin ületanud maksetähtajad. Samas tuli teadmine, et midagi peab tegema. Midagi sellist mida tegelikult oleksin pidanud tegema juba palju aega enne seda, aga lihtsam oli ju kõike edasi lükata, mitte oma olukorrale tõsiselt otsa vaadata.

Ma ei saa öelda, et peale seda nüüd hakkas minu olukord paremuse poole minema. Kaugel sellest. Mitu kuud seiklesin veel allakäigutrepil ja langesin veelgi suurematesse võlgadesse, kuid siiski tegin esimesi teosamme, et alustada päästemissiooni. Tänu enda teekonnale olen aru hakanud saama, et pole mõtet alla anda. See tundub nii lihtne. Peita pea liiva alla ja loota, et aeg parandab haavad. Teatud haavu ei paranda. Mõnede haavade parandamiseks peab ka ise midagi tegema. Seega kui keegi loeb seda ja tunneb et tema olukord on sarnane sellele millest ma kirjutasin, siis teadmiseks, et pole mõtet alla anda. Astu ise esimene samm ja teised astuvad sulle vastu. Lõpuks on suur tõenäosus leida võimalus olukorra parandamiseks. Mina leidsin selle. Ma ei ole võlavaba. Kaugel sellest. Küll ma aga suudan endaga nüüd hakkama saada. Maksed on kontrolli all ja stressi palju vähem. Püsigem terved!

(Töö)stress

Jälle on sügis käes. Puudelt on langenud lehed, ilmad on jahedad, õhtul läheb varakult pimedaks ja muidu ka selline kole ning sombune aeg. Küllap see on ka üheks põhjuseks miks viimasel ajal on meeleolu hakanud pisut langema. Sügise tulekuga on ka töises plaanis hakanud asjad rahulikumaks muutuma. Tööpäevad ei ole enam nii pingelised ja pikad mistõttu on ka vaba aega veidikene rohkem. Siiski on üleüldine meeleolu pigem langustrendis. Küllap oma osa on ka selles üldises olukorras riigis. Uudiseid lugedes läheb meeleolu veelgi kehvemaks nähes mis toimub. Lisaks kõikidele muudele probleemidele mis väsitavad, annab ka see pikale veninud koroonaolukord lisatõuke.

Tavaliselt ma selline ei ole, aga viimasel ajal millegipärast ei viitsi ega taha mitte millegagi tegeleda. Ka hommikune tööleminek on suur pingutus. Kohati on tunne, et on meeletu eneseületus astuda uksest välja ja suunduda tööle. Vahel olen isegi mõelnud, et läheks teises suunas. Tööl olles on ainus mõte see, et millal küll tööpäev lõpeb ja saaks koju minna. Samas ka kodus ei taha midagi teha. Iga tegevus tundub kohutavalt tüütu. Vabatahtlikult justkui ei taha midagi teha. Oleks ju asju mida teha, aga lihtsalt ei viitsi ega taha. Isegi ei otsi vabandusi mitte tegemiseks, vaid lihtsalt ei tee. Isegi suutsin vahepeal veidikne haigeks jääda. Siis oli veel eriti lihtne, et ei peaks midagi tegema. Tegin isegi koroonatesti mis õnneks osutus siiski negatiivseks. Aga kõik tundub nii tüütu. Vahepeal hakkavad isegi pisiasjad häirima.

Loodetavasti on tegemist siiski mööduva nähtusega ja ilmade paranedes paraneb ka meeleolu ja saab hakata jälle normaalsemat elu elama. Nii normaalset muidugi kui antud olukorras võimalik on. Pole eriti huvitatud sellest, et sellised meeleolud pikalt kestaks. Eks muidugi teatud mõttes olen ma harjunud juba elama pidevas pingeseisundis, aga siiski praegune tundub kuidagi eriti närvidele käiv. See on teistmoodi pinge. Tahaks selle praeguse seisu siiski panna koledate ilmade arvele. Loodetavasti ilmade paranedes läheb ka minu enesetunne ja meeleolud paremaks. 

Väike vahekokkuvõte ja veelkord laenudest

Iga kuu 10. kuupäev on see masendav päev mil käes nn tasumise hetk. Aeg mil eelneva kuu jooksul teenitud töötasust suur osa hetkega pangakontolt haihtub. Peale seda kontoseisu vaadates tuleb ikka ahastus peale küll. Mõtted mida kõike saaks selle rahaga muud teha jne. Seejärel tavaliselt mõttes väike monoloog teemal “Ise oled ju süüdi” ning seejärel kokkuvõte, et enam pole midagi muuta ja tuleb edasi rühkida. 

Asjal on ka positiivsem külg. Peale seda kui kõik tasutud ja numbrid tabelisse pandud on aga näha, et jälle üks kuu vähem eesmärgini minna. Teekond on küll alles suhteliselt alguses, kuid siiski väikene samm jälle tehtud. Tabelist on hea vaadata kuidas number väheneb. Olenemata sellest, et suur osa sissetulekust ära antud, siis tabelist laenujääki vaadates on tuju natukene parem, et lisaks kontojäägi vähenemisele on ka võlasumma vähenenud. Veel numbritest rääkides, siis hetkeseisuga on minu laenujääk 45858,52 eur. Ehk pikk tee on veel minna.

Paari sõnaga veel laenudest. Eile jäin juhuslikult vaatama Kuuuurija saadet kus üks noor naine jutustas loo sellest kuidas ta sattus petturite ohvriks ja tänu sellele on nüüd suurtes võlgades. Taaskord tuli ilmsiks see kui kergekäeliselt kohati laenu antakse. Kogu selle saaga juures käis paratamatult ka mu enda allakäigu teekond taaskord silme eest läbi. Enda laenutaotlustele mõeldes, siis mingitel momentidel mul nii kergesti ei õnnestunud laenu saada. Seega jääb mulje, et olenemata sellest, et nendel teemadel on viimasel ajal räägitud, annavad laenukontorid veelgi kergekäelisemalt krediiti kui enne. Meele teeb muidugi eriti kurvaks see, et tänu sellele on raskesse seisu sattunud ka pereliikmed ja jääb vaid loota, et nad oma kodust tänu sellele ilma ei jää.

Töö ja tööjõud

Viimastel aegadel käib uudistest läbi erinevaid artikkleid sellest kuidas meil on pigem tööjõu mitte tööpuudus. Olen lugenud erinevaid arvamusi selle kohta, et keeruline on leida töötajaid erinevatele ametikohtadele. Samuti välistööjõu probleemist ja palgaprobleemidest. 

Ma olen ise enda alal töötanud juba veidi rohkem kui 15 aastat. Selle ajaga on kogunenud teatud oskused ja kogemused, aga ka tekkinud teatud tüdimus ning rutiin. See omakorda on viinud selleni, et olen mõlgutanud mõtteid otsida teist tööd, liikuda edasi, teha midagi veidikene erinevat. Miks ma seda seni teinud pole. Selleks on põhjuseid mitmeid. Esiteks teatav ebakindlus seoses võimaliku töökohavahetusega mis põhjustatud teadmatusest uue koha suhtes. Kas saan hakkama? Kas meeldib? Jne. Kuna mul on ka teatavad finantsilised kohustused, siis kergekäelislt töökohta vahetada ma ka lihtsalt ei saa. Siiski olen tasapisi ringi vaadanud, et millegi huvitava leidmisel saaksin kandideerida. 

Veidi aega tagasi siis leidsingi ühe pakkumise, mis mind kõnetas. Natukene mõtlemist ja otsustasingi kandideerida, sest see veel ei kohusta ju millekski. Mõnda aega hiljem sain teate, et olen saanud niiöelda järgmisesse vooru. Selgus, et see oligi juba lõppvoor ja tehti pakkumine, et räägime läbi ja vastastikkusel sobivusel pannakae leping lauale. Pärast mõningaid läbirääkimisi juhtidega, selgus, et nad sooviksid mind tööle võtta. Ma olin ka ise huvitatud ja seega jõudsime selle kõige tähtsama teemani, milleks on tasu. Mul tavaliselt ei ole kombeks enda nõudmisi esimesena välja käia, seega küsisin nende pakkumist esmalt, eeldades, et kuna nende huvi tundus suur, siis vajadusel saab tasu osas läbirääkimisi pidada. Olin enda jaoks ka numbrid paika pannud. Kuuldes nende pakkumist olin üllatunud kui madal see oli. Esmalt arvasin, et ju see nendepoolne taktika, et lähebki tingimiseks ja jõuame kokkuleppele, aga kui olin enda numbrid öelnud, sain vastuseks, et pole kuidagi võimalik rohkem maksta kui see mis nad pakkusid. Sellega meie läbirääkimised ka lõppesid. Ma olin ka nõus oma soovist natukene allapoole tulema, sest minus oli päris suur soov sinna tööle minna, aga siiski mitte pakutud tasu eest. Tegelikult oli lõpuks minu soov ainult 200 eurot suurem kui nende pakutav. 

Mis ma öelda tahan on see, et pärast juttu kui keeruline on töötajat leida ja öelda, et oled sobilik ning sind soovitakse palgata jääb asi tasu taha. Järelikult siis ikkagi pole nii keeruline ja polnud soov piisavalt suur. Vaatasin veel hiljem selle ettevõtte kohta, et arvestades käibe ja kasuminumbreid tundus selline jäik suhtumine nii väikese summa pärast veelgi kummalisem. 

Peale sellist kogemust olen ma küll natukene skeptiline selles osas, et pole kedagi palgata. Pigem on asi ikkagi tasus. Mul on endal mitmeid tuttavaid, kes on juhid ja tean, et teatud juhtudel, eriti väikeettevõttel ei olegi alati võimalik tasu osas eriti läbi rääkida, aga kui ikka käibe ja kasuminumbrid on kuue- või enamakohalised, siis jätab jutt, et pole võimalik korralikku tasu maksta kummalise maigu juurde.

Ma käisin pildistamas

Tore kui inimesel on olemas mõni hobi millega tegeleda. Eriti kui elatakse pideva pinge all ja stressis. Ma ise küll pildistamist oma päris hobiks ei pea ja olen selles valdkonnas alles amatöör, kuid vahel on hea üksinda omi mõtteid mõelda ja selle käigus mõned looduspildid teha.

Lisan siia siis mõned pildid mis ma teinud olen.

Uued sihid

Teatavasti on viimased aastad olnud üpris keerulised. Kõik laenude ja võlgadega seotud jamad ning võitlus sõltuvusprobleemidega on viinud selleni, et paljud olulised asjad nagu korralik toitumine, aktiivne liikumine, vaba aja veetmine perega on jäänud sootuks tahaplaanile.

Olen enda puhul täheldanud seda, et seoses keerulise olukorraga olen hakanud üha enam mõtlema erinevate asjade üle. Näiteks olen mõelnud, et võiks hakata endale tasapisi uusi väikeseid eesmärke püstitama. 

Nagu eelnevalt mainisin, siis olukorrast tulenevalt on mõned asjad tahaplaanile jäänud. Sellest tingituna on viimastel aastatel ka kehakaal märgatavalt tõusnud. Nüüd leidsin, et oleks õige aeg seada endale tagasihoidlik eesmärk kaalu kaotada. Siinkohal ei hakka ma endale mingit konkreetset numbrit ette panema, vaid võtan esialgu eesmärgiks teha selliseid ümberkorraldusi elus mis üleüldse soodustaksid kaalulangetust. Alles siis hakkame numbritest rääkima. 

Ma tean, et paljud soovitavad seada võimalikult suuri eesmärke mille poole pürgida, kuid tundes ennast, siis on tulemuslikum seada tagasihoidlikum eesmärk, et selle saavutamisel saadav lisamotivatsioon aitab edasi pürgida. Jah ka mina unistan suurelt, kuid eesmärgid sean siiski niiöelda step-by-step.

Ühe väikese eesmärgi ma siin tegelikult külvasin juba ühes eelnevas postituses kus kirjutasin, et loodan reklaamirahadest ka esimese väljamakseni jõuda. Seega kui hästi läheb, siis kuu lõpuks saab see eesmärk täidetud ja oleks üks väike võit saavutatud. Seniks aga seame uusi väikeseid sihte mille poole pürgida.