6. päev

Uus nädal. Tuleb jälle tööle minna. Enesetunne on kehv. Justkui hakkaks haigeks jääma. Sees keerab ja rinnus ka kuidagi imelik. Kaldun arvama, et kõrvetised. Täna on tööd veidi vähem, seega rohkem aega ka mõtteid mõlgutada. Tee mida tahad, aga kogu aeg liiguvad mõtted sellele, et raha on otsas kuid kusagilt oleks vaja saada natukene juurde, et järgmise palgapäevani vastu pidada. Tajun endas meeleheidet. Mingisugust lisatööd pole võimalik ka teha. Hakkan otsima taaskord võimalust kusagilt laenu saada. See pole aga kuigi lihtne, sest laenukoormus on juba päris suur ja keegi ei taha mulle väga enam laenu anda. 

Minu õnneks avastan, et üht minu krediidilimiiti on vahepeal suurendatud. Väikene kergendustunne aga saab hetkelise tagasilöögi kui taban ennast mõttelt, mis siis saab kui ma kõik taas maha mängin. Hetkeks saab kaine mõistus võitu ja otsustan, et enne raha juurde ei laena kui kõik mängupiirangud on seatud. See ehk aitaks kasvõi natukenegi seda tulekahju mis niigi juba ereda leegiga põleb, mitte kasvatada. 

Õhtul töölt koju jõudes panen endale koheselt mängupiirangud. Seda korda siis pikemaajalisemalt. Varasemad piirangud on kõik lõppenud ilmselgelt liiga vara ja iga kord on tabanud tagasilöök ja olukord läinud aina hullemaks. Kui piirangud seatud otsustan, et pean siiski võtma taaskord krediidikontolt raha juurde, et oleks söögiraha kuni palgapäevani. Ma küll mõistan, et mu olukord ei parane suures pildis, vaid läheb hullemaks, kuid siiski tunnen hetkelist rahulolu, et olen suutnud olla terve päeva mängimata ja endale piirangud seada.

5. päev

Eelmise õhtu väljaskäigust veidi väsinuna otsustan täna veidi rahulikumalt võtta ja lihtsalt teleka ees vedeleda. Tundub päris hea plaan selleks kuidas veeta pühapäeva üksi kodus. Hommikused rituaalid tehtud maandun teleka ette. Aga nagu tavaks, siis midagi huvitavat parasjagu vaadata ei ole. Otsustan arvuti tööle panna ja vaadata üle viimased uudised. Midagi põletavat pole ja igavus hakkab tasapisi võimust võtma. Üha enam hakkavad mõtted minema taaskord mängimisele ja eelmisel päeval saadud võidule. Kõik eelnevad mustad mõtted ja kaotused oleks nagu mälust pühitud ja meeles ainult see võit mis tuli. Unelm sellest, et võiksin seda ju ka täna korrata ja oma majanduslikku seisu veelgi parandada. Kogu tähelepanu ongi nüüd ainult sellel. Mis saaks küll valesti minna. Login mängukeskkonda, teen sissemakse ja läheb mänguks.

Veidi aega hiljem on raha otsas. Mõtlen, et ju on tegemist nagu kalastamisega, et söödad alguses kohta sisse ja küll siis tuleb suur kala. Järgmine sissemakse kaob taas minutitega. Aga olen veel suhteliselt rahulik, sest hetkel on veel arvel piisavalt raha. Siiski otsustan järjekordselt jätkata. Endiselt jälle võitu ei tule ja hakkan vaikselt närvi kaotama. Mida aeg ja sissemakse edasi seda rohkem hakkab võidukohustus rõhuma. Hakkan taipama, et ammu enam ei mängi ma lõbu pärast, vaid ainult võidukohustusest. Kõik kisub taaskord kiiva. Raha väheneb arvelt meeletu kiirusega ja mingit edu ei paista kusagilt. Päev hakkab tasapisi õhtusse veerama ja mõtlen, et kuna homme on tööpäev siis oleks targem magama minna. Eelmiselt õhtul võidetud rahast on ainult niipalju veel alles, et järelejäänud maksud ära maksta. Otsustangi seda teha, et vähemalt maksud saaksid makstud. Enne seda suutsin aga raskustega mängulehekülje kinni panna. Muidugi käis sellega kaasas pidev enesesüüdistamine. Taaskord.

Maksud makstud, lähen magama. Und aga ei tule. Suudan ainult mõelda kaotatud rahale ja sellest kuidas ülejäänud kuu jälle vastu pidada, sest ainus raha mis alles on see sularaha mis on rahakotis. Enesetunne on jälle räbal. Terve nädala jooksul on emotsioonid käinud ülesse ja alla. No kui jätkusuutlik saab see olla?

4. päev

Täna on laupäev. Tööle minema ei pea. Kuna eelmine õhtu möödus paraja fiaskoga, siis magasin ka üsna kehvasti ja ärkasin öösel korduvalt. Hommikul mõtlen taaskord eelnevale õhtule ja tunnen süümepiinu. Hing on haige. Rahast on kahju ja muidu ka väga sant enesetunne. Kuigi kõik laenumaksed ei ole ühel päeval otsustan siiski, et tasun kõik korraga ära. Peale seda uuesti pangaarvet uurides näen, et raha on sisuliselt otsas. Heal juhul nädala söögiraha. Aga lisaks laenumaksetele on ka veel muud maksed tasuda. Peas hakkavad vasardama mõtted, et kuidas leida vahendeid ülejäänud kuu üle elada. Palgapäevani ju sisuliselt kuu aega. 

Otsustan, et riskin viimase söögirahaga, et äkki õnnestub siiski korrata mõne päeva tagust võitu mis aitaks ülejäänud kuu vastu pidada. Olen küll väikese dilemma ees ja mingil hetkel hakkan isegi kahtlema, et äkki ei peaks siiski viimast raha mängu panema, kuid siiski otsustan riskida. Teen sissemakse ja asun mängima. Alustuseks saan kohe väikese võidu, kuid summa pole selline mis piisaks ülejäänud kuu üle elada. Otsustan edasi mängida. Mõtlen endamisi, et kui mängin erinevaid mänge, siis ehk ei kaota kõike raha. Kompan niiöelda erinevaid mänge, et ehk õnnestub aru saada millises mängus võibolla natukene suurem võit saada. Loodetud strateegia edu ei too ja sissemakstud raha hakkab otsa saama. Siis aga juhtus midagi ootamatut. Ma saingi võidu. Oma lemmikmängus. Ja täpselt sellise summa mille olin oma peas välja mõelnud mis aitaks kuu vastu pidada. 

Kuna aga olin juba raisanud peaaegu pool päev mängimisele, siis seekord miski minu sees sunnib mind lõpetama ja võidetud raha välja võtma. Mõeldud tehtud. Raha väljavõetud ja arvuti läheb pauguga kinni. Tunnen isegi hetkeks kergendust ja tuju on hea. Otsustan sõpradele helistada, et välja minna ja mõtted kõigest sellest jamast eemale saada.

3. päev

Järjekordne hommik ja järjekordsed süümepiinad. Eelmine päev oli olnud küll veidikene edukam väikese võidu näol, kuid rahuloluks siiski põhjust pole, sest mängimist lõpetada taaskord ei suutnud ja osa võidust haihtus. Hommikukohvi juues mõtlen, et täna kindlasti ei mängi. Rõõmustan selle üle, et on reede ja nädalavahetus terendab ukse ees. Mõtlen, et õhtul võiks hoopis kusagil väljas tiiru teha selle asemel, et arvutis istuda. 

Tööpäev möödus rahulikult. Mõnikord läksid küll mõtted mängudele, aga ei midagi väga häirivat. Endiselt pean plaani, et võiks õhtul välja minna. Otsustan, et koju jõudes teen mõned telefonikõned ja otsin võimalust tegevust leida, sest endiselt olen üksi kodus. Peale tööpäeva lõppu on aga ilm muutunud kehvaks ja kohe üldse ei kutsu välja. Otsustan ringi, et ei lähe kuhugi, vaid olen kodus ja vaatan telerist mõnd head filmi. Kodused toimetused on tehtud ja maandun diivanile. Veidi aega hiljem aga hakkavad mõtted üha enam liikuma eelmisel õhtul saadud võidule. Hakkab tekkima lootus, et äkki suudan ka täna sama korrata. Olgu, proovin ühe sissemakse ja siis lõpetan. Veidi aega hiljem on raha otsas. Otsustan veelkord proovida. Jällegi veidi aega hiljem on raha otsas. Hakkan närviliseks muutuma. Samas aga on isu võita raha tagasi järjest kasvamas. Korrutan endale, et peab tulema. Nüüd olen juba andnud terve käe, mitte ainult sõrme. Võitu ei tule. Järjest teen uusi sissemakseid. Eile võidetud raha on nüüdseks juba maha mängitud ja tuleb võtta lisa. Aga võitu ei tule kusagilt. Pettumus seguneb vihaga. Kordamööda süüdistan nii ennast kui mängu. Proovin erinevaid mänge, kuid ei midagi. Vahepeal on saabunud öö. Mingil hetkel unustasin kõik ennast ümbritseva. Justkui oleks täielikult kaotanud ajataju. Nüüdseks on juba enesetunne väga kehv. Tõelised süümepiinad, kirun ennast maapõhja, et suutsin niipalju raha taas maha mängida. Vaatan pangaarvet ja näen, et seal on veel täpselt niipalju kui on tarvis, et ära maksta kõik laenumaksed. Raskustega suudan arvuti sulgeda. Üritan magama minna, kuid und ei tule. Ärevus on liiga suur. Tunne on väga rusuv. Raskustega suudan siiski lõpuks uinuda.

2. päev

Öö möödus rahulikult. Olin küll vihane, kuid sain siiski uinuda ja magasin hommikuni välja. Hommikul ärgates aga avastan ennast mõtlemast eelmisel õhtul kaotatud rahast. Selle summa eest oleks saanud ju mitme laenu kuumaksed ära tasuda. Joon kohvi ära ja lähen tööle. Kuna tööpäev on suhteliselt kiire, siis pole aega eelmise õhtu lollustele eriti mõelda. Paar korda siiski mõte sinna suunda liigub, kuid tööga seonduv õnneks viib kiiresti mõtted mujale.

Peale tööpäeva lõppu saabun koju. Vahepeal olen jäetud üksinda koju ja seega tuleb ka kõik kodused toimingud endal ära teha. Koju jõudes panen teleri käima ja arvuti tööle ning suundun kööki õhtusööki valmistama. Sel ajal aga hakkan mõtlema eelneval õhtul kaotatud rahale. Mõtlen endamisi, et miks küll sugugi õnne pole. Loen ju aeg-ajalt kuidas jälle keegi mingi suure summa võidab. Oleks see vaid mina, kohe lõpetaks mängimise ja maksaks kõik võlad. Õhtusöök tehtud, söödud ja nõud pestud, maandun diivanile. Võtan arvuti ja login ennast mängukeskkonda sisse ise endale korrutades, et nüüd võiks küll minu kord olla võita. Pärast nii pikka mängurikarjääri peab ju see õnn ükskord naeratama. 

Taaskord sissemakse tehtud ja läheb mänguks. Väiksemate võitude najal õnnestub sedapuhku mängus püsida tervelt mitu tundi. Siiski aga hakkab tasapisi mängu kantud raha otsa lõppema. Juhtub midagi ootamatut. Viimaste eurode eest mängides õnnestub ühes boonusmängus saavutada korralik võit. Mitte midagi elumuutvat, aga siiski selline summa mis katab eelmisel õhtul kaotatud raha mitmekordselt. Mõtlen, et küll läks hästi. Otsustan, et mängin veel 5 minutit ja kui summa ei suurene, siis võtan võidu välja. Kaotan võidetud rahast natukene, kuid siiski suudan säilitada kainet meelt ja võtan võidu välja. Tunnen rahulolu. Panen arvuti kinni ja suundun vett jooma. Ise mõtlen, et kuna nüüd nii hästi läks, siis ei taha seda rikkuda ja võiks ära magama minna. Kuna aga kell ei ole veel palju, siis und ei tule kiirelt. Hinges on ka väikene ärevus. Mõtlen, et täna on fortuuna minuga ja oleks patt seda raisku lasta. Haaran kiirelt teisest toast sülearvuti ja uus sissemakse rändab mängukontole. Kõigest mõne minutiga on see raha läinud. Otsustan korra veel proovida. Juhtub täpselt sama asi. Kuna möödunud on väga vähe aega, siis on kiusatus veel proovida. On ju täna siiski fortuuna minuga. Aga ei tule seda võitu. Väikene närv on juba sees, aga siiski teen uue sissemakse. See kordub veel mitu korda kuni eelnevalt võidetud rahast on juba korralik osa jälle läinud. Kuna aga sülearvuti aku saab tühjaks, siis vihaga panen arvuti kinni ja lähen magama.

1. päev

Täna oli palgapäev. Paar päeva on hetkeni mil tuleb ära tasuda sellekuised kohustused. Kahjuks on need juba paisunud päris suureks, seega pärast kohustuste tasumist kuigi palju raha üle ei jää. Tööpäev jäänud seljataha ja õhtusöök söödud istun arvuti ette. Kerge ärevus. Kiiresti liigub mõte selles suunas, et kui maksud on tasutud, siis järgmise palgapäevani jääb siiski veel päris pikk tee minna. Võiks ju kusagilt väikest lisaraha saada. Nagu tellimise peale tuleb telerist järjekordne kasiinoreklaam. "No võiks ju proovida veelkord", on järgmine mõte. Ega ma seekord ju ometi ei libastu. Teen kõigest väikese sissemakse ja isegi kui ei võida, siis kohe lõpetan. Ei saa ju lubada endale rohkemat. Mõeldud tehtud. Raha üle kantud ja läheb mänguks. Umbes 30 minutit hiljem olen suutnud oma sissemakse kolmekordistada. Tunne on hea, olen hoos. Tundub, et täna on õnn tõesti minu poolel. Ehk õnnestub veel veidikene oma võidusummat kasvatada. Siis kohe võtan võidu välja. Möödub veel umbes 30 minutit ja mu algsest sissemakse summast on järel viimane euro, mis siis koheselt läheb panuseks. Mõni sekund hiljem haigutab kontol taaskord tühjus. Meel on morn. Mõtlen, et olin ju nii lähedal võidu välja võtmisele. Aga olgu, proovin uuesti. Tundub, et mul siiski on võimalus täna võita ja ei tahaks ju seda käest lasta. 

Mõni minut hiljem on taaskord raha kontol ja võib uuesti proovida. Seekord õnnestub sissemakseks tehtud summa kaotada kõigest 10 minutiga. Hakkab väikestviisi närv mustaks minema. Tuleb ikkagi üks sissemakse veel teha. Peab ju õnnestuma natukene võita. Taaskord mõni minut ja raha kontol. Läheb mänguks. Nüüd õnnestub väikeste võitude abil mängida järjest mitu tundi enne kui lõplikult raha otsas saab mängukontolt. Tuju on halb. Kuna järgmine päev on tööpäev otsustan vihaga arvuti siiski kinni panna, kuid hinges jääb kripeldama, et oleks ju võinud veel raha mängu panna ja küllap siiski oleks võit tulnud. Lähen magama.

Mängusõltlase piinad

Keegi kes ei ole kunagi pidanud tundma seda hetke mil saabub mängimisest tingitud "pohmell" ei oska võibolla mõista mis toimub sõltlase sees. Ma proovin siis mõne sõnaga anda seda edasi, et jagada sellist tunnet. Paljud meist on pidanud elus mõne peo kus tarbitud alkoholi ja meeleolu on ülev. Alguses mõned shotid, seejärel veel mõni kokteil ja tuju tõuseb. Pidu kogub tuure. Sõbrad ümberringi, kõigil on lõbus. Ühtlasi suureneb tarbitav alkoholikogus. Hommikul aga peavaluga ärgates on mõte - ei iial enam. 

Nüüd aga mängusõltlase juurde. Alguses üks panus. Ei võitnud. Seejärel teine. Ikka ei võitnud. Aga nüüd on juba hoog sees. Kaotatud raha oleks ju vaja kuidagi tagasi saada. Üks sissemakse järgneb teisele, aga võitu ei tule. Käes on aeg teha viimane makse. Nüüd kindlasti tuleb võit, peab ju tulema ükskord. Aga ei tule ja nüüd on raha otsas. Pettumus on suur. Jälle on raha otsas. Lähed magama. Enesetunne on väga halb. Sees keerab ja pea on muremõtteid täis. Miks oli vaja üldse alustada? Mis ma nüüd edasi teen? Kust leida raha, et palgapäevani vastu pidada. No kas tõesti ma suutsin jälle sama reha otsa astuda. Miks küll? Ma ei suuda endale niimoodi otsa vaadata. Ainult rikun enda elu ära sellega. Kõik need tunded ja küsimused ning mõtted on mängusõltlase peas hetkel mil saabub mängimisest tingitud pohmell. Absoluutselt kõik on süüdi. Kaasaarvatud mängur ise. Närvid on täiesti läbi. Kusagil pole hea olla. Ka tööl olles on mõtted hajevil. Suudad mõelda ainult ühest asjast. Mängimisest ja kaotustest. Ei oskagi võrrelda millegagi neid tundeid. Neid on lihtsalt palju ja kõik negatiivsed. Kui vaid saaks aega tagasi keerata. 

See on väike sissejuhatus järgnevale minijärjejutule kus ma kirjeldan seda missugune nägi välja üks nädal mängusõltlase elus. Pilguheit minevikku kus mängusõltlane oli oma "võimete" tipul.