Aitäh blogi!

Kogu selle aja jooksul mil ma olen neid kirjutisi siin avalikustanud on minu poole pöördunud mitmeid inimesi oma muredega. Igaühel neist on oma lugu. Mõni soovib nõuandeid, keegi abi, aga on ka selliseid juhuseid kus lihtsalt soovitakse oma lugu ära rääkida. Kõik kes on mulle kirjutanud on ka vastuse saanud. Mõnega olen ka pidanud pikemat kirjavahetust. Kogemusi seinast seina.

Rõõm on tõdeda, et mul on õnnestunud olla mõningatel juhtudel abiks kui inimesed on pöördnud oma murega abi otsima. Siiski on oluline rõhutada, et minu näol pole tegemist mingisuguse võlanõustaja või psühholoogiga, vaid ma saan anda soovitusi või näpunäiteid ainult enda kogemustest lähtuvalt. Olles ise kogu sellel teekonnal, saan rääkida sellest mida olen teinud ja näinud. Kahjuks on olnud ka selliseid juhtumeid kus minu kogemused on hirmutavad. Õnneks siiski positiivsed kogemused kaaluvad oluliselt üle negatiivsemaid. 

Vahel aga inimesed ei mõista, et selles olukorras ei ole kiireid lahndusi. Iga samm võtab palju aega ja lõpplahendus ei ole ka 100% garanteeritud. Siiski on võimalused olukorda parandada oluliselt suuremad kui lihtsalt käed rüpes istudes. Mitmed inimesed keda ma olen saanud nõu ja jõuga aidata on lõpuks saanud oma olukorra oluliselt paremaks ja ma siiralt loodan, et neil õnnestub ka oma elujärge tänu sellele parandada.

Ma ei taha siin ennast kiita ega midagi sellist, vaid lihtsalt üritada inspireerida teisi sarnases olukorras olijaid, et pole mõtet alla anda. Samuti tasub lugeda Võlglase blogi. Väga inspireeriv lugu sellest kuidas keerulisest olukorrast on võimalik välja rabeleda. Ärge kartke ka pöörduda abi saamiseks erinevate inimeste ja asutuste poole. Ka kõige keerulisemast olukorrast on võimalik välja rabeleda. Raske töö ja usk iseendasse on sealjuures suureks abiks. Tähtis on ainult endale tunnistada oma tehtud vigu ja olla valmis tegelema raskustega mis võivad teekonnal ette tulla. Ma tunnen siirast rõõmu kui keegi kes on olnud sarnases augus nagu mina ja siis mingil hetkel teatab mulle, et on leidmas leevendust enda olukorrale. See näitab, et midagi on tehtud õigesti.

Kui ma poleks hakanud omi mõtteid siia kirja panema, siis võibolla ma poleks isegi jõudnud sinna punkti kus ma praegu olen. Tänu sellele blogile sain ma oma mustematel hetketel mitmeid soovitusi ja informatsiooni mis oli mulle suureks abiks. Ma pole küll saanud võlavabaks. Kaugel sellest. Kuid mul on maksegraafikud paigas ja nüüd peab vaid ise mees olema ja nendest kinni pidama, et ühel heal päeval oleksid need kõik makstud. 

Tere jälle!

Ja ma olen tagasi. Pärast mõningat eemalolekut otsustasin, et võiks taaskord mõne oma mõtte siia kirja panna. Sellest on juba päris palju aega möödas kui siia viimati midagi kirjutasin, ei tundugi et juba rohkem kui kolm kuud. Ümberringi on palju toimunud selle aja jooksul, kuid mina oma mõtete ja tegemistega olen ikka samasugune nagu siis kui viimati siia kirjutasin. Selles osas pole midagi muutunud. 

Täna tahaksin aga mõtiskleda igasugu erinevate teraapiate ja koolituste ning nõustamiste teemal. Ütlen kohe ette ära, et ma tarbin päris palju meediat. Loen uudiseid, vaatan televiisorit, kuulan raadiot. Üldjuhul ammutan oma informatsiooni peavoolumeediast, kuid mõnikord väga harva olen ka sattunud mõnele kahtlasema väärtusega informatsiooniallikale, kuid see pole praegu oluline. Oma jutuga tahan ma jõuda aga sinna, et üha tihedamalt kuuleb meediast kuidas keegi on hakanud terapeudiks või kogemusnõustajaks või koolitajaks jne. 

Ma ei taha kedagi halvustada, aga kohati jääb selline mulje, et see oleks justkui lihtne rahateenimise viis. Rääkida mingisugune lugu, olgu see siis edulugu või hoopis mõne eluraskusega seoses ja siis müüa see mingil kujul maha. Seejärel nimetada ennast nõustajaks, terapeudiks või mis iganes ning asuda teenust pakkuma. Kõrvalt vaadates tundub see veidikene kummaline. Jääb mulje, et enam ei peagi aastaid õppima selleks, et professionaaliks saada, piisab kui ise midagi läbi teed ja kohe oled nõustaja või terapeut valmis, tundub lihtne ning saabki hakata teenust pakkuma. Võibolla on asi minus, aga tekib küsimus, et kas seda tehakse selleks, et on tõesti siiras soov inimesi aidata või nähakse selles lihtsalt kerget rahateenimise võimalust. 

Sellest lähtuvalt võiksin ju minagi ennast kuidagi peenema nimega nimetada. Miks ma peaksin olema võlgnik või hasartmängusõltlane kui ma võiksin olla hoopis kogemusnõustaja. Kõlab palju põnevamalt. Võttes kokku kõike seda jama, mida ma oma elu jooksul teinud olen, mida näinud ja millisest pasast läbi tulnud võiksin ka vabalt kirjutada raamatu. Kui ma vaid oskaksin piisavalt hästi seda teha. Ehk kaks inimest isegi ostaksid selle või oleks hoopis bestseller :) Kes seda küll oskaks öelda.  

Kokkuvõtteks aga tahan öelda, et mul on hea meel kui inimesed on ettevõtlikud ja kui neil läheb hästi. Lihtsalt mõeldes enda läbitehtule ja lugedes erinevaid artikleid nõustajatest ja terapeutidest võtab see kohati veidikene muigama. Ma endiselt ei halvusta kedagi ega kahtle kellegi loo ehtsuses, vaid lihtsalt väljendan oma arvamust.

(Ei) julge abi küsida…

Vahel viivad mingid olukorrad, situatsioonid mõtted rändama. Tuleb mõni vana asi meelde, mida tehtud või nähtud. Täna millegipärast leidsin end mõtterännakutest sellesse aega kus ma veel võlgades polnud, kuid nüüd tagantjärele vaadates aru saades, et kõik märgid olid õhus pikalt, et võiksin ühel päeval selleks saada.

Ma ei mäleta täpselt seda kuupäeva, küll aga ma mäletan seda protsessi ja summat kui võtsin oma esimese kiirlaenu. Oli kuu lõpp ja raha sai otsa. Ma polnud tol hetkel veel hasartmängudest täielikult sõltuvuses. Olin küll mänginud, aga mitte veel päris sõltlane. Tulles aga tagasi laenu juurde, siis leidsin reklaami kus pakuti laenu kampaania korras, et võtad mingi summa ja kui teatud ajaga tagasi maksad, siis intress ainult 1 euro. No mis saaks parem olla eks. Võtsin siis 100 eurot. Kuna palgapäevani polnud palju jäänud, siis sain selle rahagi kenasti hakkama. Palgapäeval maksin kenasti 101 eurot tagasi ja sellega asi tolleks hetkeks lõppes. Järgnesid mitmed kuud enne kui järgmine hetk tekkis kui jälle oli raha vaja. Sealt edasi aga hakkaski lumepall lõpuks veerema. Summad läksid suuremaks, perioodid pikemaks. 

Sellele järgnes mitu aastat valetamist, varjamist. Hea näo tegemist, et kõik on korras kuigi tegelikult ei olnud. Kõiksugused skeemitamised, maksepuhukused, refinantseerimised jne. See kõik viis lõpukus siis kuristikku, millest tänasel päeval nüüd üritan välja ronida. 

Peale seda kui omad asjad liikuma sain, et olukorda parandada, on mu lähedased mulle öelnud, et miks sa abi ei küsinud kui esimesed raskused tekkisid. Miks sa ei rääkinud. Sind oleks aidatud. Aga siis oli häbi. Piinlik küsida rahalist abi. Veelgi enam rääkida mängimisest. Palju lihtsam on ju kusagil arvuti taga laenutaotlus esitada.

Isegi nüüd, tükk aega peale seda, kus mu lähedased teada said mu probleemidest, on raske nendega sellest rääkida. Endiselt on keeruline abi küsida kui seda peaks vaja olema või lihtsalt kurta kui on madalseis. Aga ma püüan ennast parandada. Ma õpin ja arenen. Ehk ühel päeval julgen öelda päris kindlalt, et ma oskan nüüd abi küsida.

Kas läbipõlemine või mitte?

Juhuslikult jäin eile vaatama televiisorist “Õhtu” saadet. Seal olid külalisteks kaks meesterahvast, kes rääkisid enda läbipõlemisest. Räägiti sellest, mis sellele eelnes ja kuidas see juhtus. 

Kui ma olin need intervjuud lõpuni kuulanud, siis tabas mind mõte, et nii mitmedki nende poolt kirjeldatud “sümptomid” on ka mul endal. Ma polnud seda varem selliselt võtnud ega kunagi otseselt mõelnud läbipõlemisele. Mulle on alati jäänud mulje, et see on pigem selline edukate ettevõtjate ja tippjuhtide pärusmaa, mitte minusuguste. 

Seal räägiti päris selliste paanikahoogude tekkimisest jne. Mul siiski õnneks midagi sellist pole. Eks aeg-ajalt selliseid mustemaid mõtteid ikka käib peast läbi, aga ei midagi hullu. Küll aga samastasin ma ennast selle härraga, kes rääkis oma perest. Ma tunnen ennast samamoodi. Muidugi minul on teatud põhjustel oluliselt rohkem põhjust ka selle pärast põdeda. Siiski see pidev enese süüdistamine ja süütunne enda käitumise pärast on viinud selleni, et vahel tekivad samasugused mõtted nagu saates kirjeldatud mehel. Laseks pere vabaks. Küllap on eraldi edasi minna parem. Ma pole piisavalt hea nende jaoks. Ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks. Pikad tööpäevad, pidev stress, aga ikka ei suuda ma pakkuda neile seda, mida nad väärt on, mis ma tahaksin, võiksin neile pakkuda. Ja kui ma ei suuda seda neile pakkuda, siis ma ei suuda ammugi pakkuda endale seda, mida soovin. 

Ma ei hakka kõike seda saadet siinkohal ümber jutustama, aga siiski andis see mulle piisavalt mõtteainet, et äkki peaks midagi muutma. Kuigi vahel on tunne, justkui oleks vaja, siiski sellest hoolimata palju ja kardinaalseid muutusi ma paraku teha ei saa. 

Klaas pool tühi või pool täis.

Tundub, et hakkab vist sügis tulema. Hommikul ärgates on veel kottpime. Õhtul läheb samuti varakult pimedaks. Päevad on sombused, pilves ja tuulised. Meeleolu on suhteliselt madalal tasemel. Kuu kuu järel on lõhutud tööd teha. Kõik muu on suhtelselt tahaplaanile jäänud kui igapäevaselt keskeltläbi 12 tunnkseid tööpäevi teha. Samas ikkagi nagu kuhugile ei jõua. Eks ma ikkagi korrutan endale, et oma tehtud viga, aga siiski teeb meele mõruks, sest justkui hullult pingutad ja näed vaeva, kuid siiski igal kuul sama seis. Maksad kõik maksud ära, planeerid muud kulud nagu toit ja transport ning hakkad juba uut palgapäeva ootama. Veidikene selline roboti tunne on kes teeb ainult oma ette programmeeritud ringi. Suhteliselt väsitav on see. Viimasel ajal ajab iga väiksemgi asi juba närvi. Kõik ümberringi olev tekitab ainult ebameeldivaid emotsioone. Miski ei paku rõõmu. Kohutavalt tühi tunne on. Justkui väsinud kõigist ja kõigest. 

Kui vaatan enda progressi, siis mingst vaatenurgast asjad nagu edenevad, teisest küljest aga mitte nii nagu ma sooviksin või need võiksid edeneda. Ma küll üritan vaadata asju positiivsemalt poolt, kuid millegipärast kaldun sinna negatiivsemale poolele. Mis mind enim selle asja juures häirib on see, et mul pole ideid selle olukorra parandamiseks ja see omakorda muudab mind närviliseks. 

Antud juhul on selline “klaas pool tühj või pool täis” olukord. Kes kuidas vaatab. Ei teagi kas asi on selles nn sügismasenduses või milleski muus aga hetkel olen olukorras kus ma ei teagi kumb ma siis tegelikult olen. Tahaks olla üks, aga kaldub teisele poolele.

Vähem mõtlemist, veelgi parem ülemõtlemist on kasulikum. Kui vaid oskaks ennast korralikult välja lülitada korraks. Teha restart nagu arvutile kui see liiga aeglaseks muutub või sootuks kokku jookseb. Kahjuks aga see vist minu loomuses, et päriselt ikkagi ei oska niimoodi olla. Vahel küll mõtlen, et nüüd võtan vabalt ja ei mõtle nii palju ega muretse, kuid siiski ei oska. Enamasti hoian kõik ka endale ega lase midagi välja. Nii ongi kerge jõuda olukorda kus pigem kalduda sinnapoole kus klaas tundub pigem pool tühi kui pool täis.

Natukene tagasi

Juba mõnda aega tagasi kirjutasin sellest, et plaan on midagi niiöelda tagasi anda, teha mõni heategu või annetus. Kuna tunnen, et mind on toetatud sellel ränkraskel võitlusel mängurluse ja laenuorjusega. Eesmärgiks sai võetud, et igal kalendrikuul vähemalt üks heategu. Väikene vahekokkuvõte siis sellest aktsioonist

Kui päris aus olla, siis tegelikult pole päris nii hästi läinud nagu ma lootsin ja mõned asjad mis mul plaanis olid on paraku seni küll tegemata. Samuti seoses kiirete aegadega töömaastikul jäi paraku üks kuu üldse vahele. Selle ma aga üritan heastada järgmisel kuul. Seega pole nagu väga põhjust uhkust tunda, aga samas päris unarusse ka pole jätnud. Alati saab paremini nagu öeldakse ja arenguruumi on ka küllaga.

Mida ma siis aga seni teinud olen. Peamised teod on siiski seotud annetustega. Meil on olemas palju heategevusorganisatsioone millele saab annetusi teha, aga mina valin reeglina selliseid mida ma pean enda silmis kõige olulisemaks. Sellest tulenevalt olen andnud endapoolse panuse näiteks Ukraina toetuseks. Lihtsalt kohutav on mõelda, et kellegi idiootse mõtlemise pärast hävitatakse süütute laste kodusid ja elusid ning sunnitakse neid põgenema türannia eest. 

Viimasena andsin aga oma panuse kooliminevate laste toetuseks. Nimelt sai ostetud erinevaid koolitarbeid kooliminevate laste tarbeks. Panin kokku väikese omapoolse paki mis sisaldas vihikuid, pliiatseid, värve jne. Mõningaid väikeseid annetusi erinevatele organisatsioonidele olen veel teinud nende kuude jooksul, kuid ma ei näe mõtet hakata neid kõiki siin eraldi välja tooma. Enamjaolt on need siiski seotud lastega. Need mõningad asjad mida ma olen soovinud teha, kuid on tegemata loodan ma siiski lähiajal ära teha. 

Kas peab alati pealkiri olema?

Pole juba pikemat aega kirjutanud siia midagi. Tegelikult oleks kirjutada küll, aga samas vahel tundub mõtetes kõik palju lihtsam, kuid hakates neid sõnu paberile seadma on olukord hoopis teine. Peamine põhjus miks ei ole siia viimasel ajal ridu lisandunud peitub aga hoopis selles, et lihtsalt on kogu aeg väga kiire. Lihtsalt pole aega ja kuna see pole mingisugune suunamudimise blogi mis peaks mulle sissetulekut genereerima, siis ei hakka ma ka oma väärtuslikku uneaga sellele panustama. 

On kuidas on, aga viimasel ajal on päris palju tööd tehtud. Pikad päevad, lisaks mõnigaid juhutöid nädalavahetusel jne. Eks see muidugi on kõik sellepärast, et tuleb oma haavu lakkuda. Enda tekitatud tulekahju kustutada peab ju kuidagi üritama kustutada. Isegi siis kui lausleeki enam pole, siis paraku hõõgumine on endiselt ning seda tuleb kontrolli all üritada hoida, et ei lahvataks uut leeki. Mis mind aga veidikene kurvaks teeb on see, et ma pean seda kahjuks tegema oma pere arvelt. Ma ei saa veeta nendega kvaliteetaega niipalju kui tahaksin ja see teebki mind kurvaks. Väga vastik on öelda lapsele, et pean täna jälle kauem tööl olema või nädalavahetusel midagi tegema selle asemel, et temaga kuhugile minna või midagi teha. 

Ma pean veel aastaid pingutama, et oma võlgadest lahti saada. See tähendab, et tuleb töiselt pingutada ja seda isegi vaba aja arvelt. Selleks ajaks kui ma oma võlgadest lahti peaksin saama on lapsed juba piisavalt suured ja võibolla enam ei tahagi niimoodi koos aega veeta nagu seda praegusel ajal. See aga tähendab seda, et oma enese rumala käitumise ja valede otsuste tõttu olen ma tekitanud olukorra milles on palju kaotajaid, aga mitte ühtegi võitjat. Seda kahetsen ma kõige rohkem. Tänu sellele möödub minu laste lapsepõlv hoopis teisiti kui ma seda ilmselt sooviksin.

Kui saaksin seda muuta, siis ma ei kõhkleks hetkegi, aga kahjuks ei saa. Pean ainult pingutama, et hoida olukord kontrolli all, mis muidugi arvestades praegust inflatsiooni on tegelikult väljakutset veelgi suurendanud. Aga no kellele ma ikka kurda. Enda tehtud vead ja selle eest tuleb nüüd tasuda kõrget hinda. Ehk ühel päeval läheb olukord veidikene paremaks ja ma suudan ennast kasvõi veidikenegi rehabiliteerida. Mis ma aga öelda tahan on see, et kel veel vähegi võimalus, siis püüdke mitte oma elu rikkuda. Mina seda ei teinud kui mängisin hasartmänge kontrollimatult ja võtsin üha uusi laene, käitudes nii vastutustundetult kui vähegi võimalik. Mõelge selle peale, et mitte ei riku ainult enda elu, vaid ka teatud määral enda lähedaste oma.