Ma vaatasin Eurovisiooni "laulu"võistlust

Nagu paljud inimesed üle euroopa, nii ka mina otsustasin vaadata seda suurvõistlust. Mäletan, et juba noorena sai alati maikuus seda lauluvõistlust oodatud ja vaadatud, sest lisaks omadele kaasaelamisele oli alati küllaltki palju head muusikat võimalik kuulata. Lisaks muidugi naabrite vaheline mõõduvõtt ja mis muidugi kõige põnevam, oli loomulikulikult punktide andmine. Mäletan, et alati meeldis seda võistlust vaadata, kohe tõeliselt nauditav oli see show, aga nüüd aastaid hiljem on miskipärast see kõik hakanud muutuma järjest vähem nauditavaks ja kohati võib isegi öelda, et ebameeldivaks. Miks küll?

Võibolla hakkan ma lihtsalt vanaks jääma ja ei suuda enam mõista seda tänapäeva muusikamaitset, hinnata lavashowd või esinejaid. Juba aastaid tundub mulle, et see nimetus ei peaks olema Eurovision Song Contest, sest tegemist pole ju suuresti lauluvõistlusega. Kas tõesti parim laul võitis eile? Selle üle saaks kindlasti pidada vägagi pika diskussiooni, sest maitsed on ju erinevad. Kas see laul oleks ka siis võitnud kui kõiki esinejaid mängitaks pimesi? Võibolla. Igatahes minu hinnangul ei ole enam ammu tegemist lauluvõistlusega. Pigem on tegemist lihtsalt mingi kirju show-ga. Mida rohkem paljast ihu, seda parem. Seks ju müüb. Mida pöörasem väljanägemine, seda parem. Ühesõnaga laulmise ja meloodiaga on vähe pistmist. Pigem on oluline, väljanägemine, käitumine, isegi poliitika. Ma isegi saan aru, et lavashow ja esinemisoskus on väga oluline, et lugu mõjuks tervikuna, kuid siiski jääb mulle mulje, et laul on kõigest võibolla ainult 10%, kõik muu on olulisem.

Vaadates viimaste aastate esinemisi ja võidulaule, siis ma tõsimeeli arvan, et omaaegne Kreisiraadio Leto Svet oli oma ajast 15 aastat ees. Kui nad oleksid eile võistelnud, siis oleks edu garanteeritud. Samuti Winny Puhh. Oleks sobinud nagu rusikas silmaauku. Paraku vist eestlased on endiselt seda meelt, et saadame võistlusele parima laulu. Siiski tuleb välja, et see ei taha hästi töötada.  Nii, et võibolla Eesti Laul peaks järgmisel aastal mõtlema sellele, et kas on mõtet ainult parimat laulu valida.

No mis nüüd lahti?

Viimased kuud on olnud küllaltki pingeline aeg. On tulnud tegeleda päris paljude tegevustega. Palju numbrimajandust ja selgituste andmist ning kõiksugu muid tegevusi. Lisaks on olnud töises plaanis väga kiired ajad. Tööd palju ning sellest tulenevalt pole jäänud eriti vaba aega. Kui käesolev nädalavahetus välja arvata, siis viimase kuu aja jooksul kolm vaba päeva olnud. Kodused toimetused juurde arvestada, siis polegi nagu puhata saanud.

Varasemalt on see kõik kuidagi loomulikult toimunud. Pole ju esimene kord kui sellise tempoga töötan ja toimetan. Jah, selliseid muid tegevusi mida ma eelnevalt nimetasin, pole küll juures olnud ning ka stressitase on küllap olnud madalamal, kuid siiski peaks olema justkui harjunud. Nüüd aga mõned päevad tagasi juhtus midagi ootamatut. Nimelt juba päeval tööl tundsin, et enesetunne hakkab kuidagi kehvaks muutuma. Selline uimane enesetunne, suu kuivas, veidikene iiveldust jne. Esimese hooga mõtlesin, et küllap hakkab mingisugune tõbi külge tulema, isegi käis korraks peast läbi mõte sellest koroonaviirusest. Enesetunne läks järjest kehvemaks ja kui õhtul koju jõudsin, siis oli juba päris räbal olla. Kraadiklaasi all hoides hakkasin aga mõtlema, et äkki on põhjus hoopis kusagil mujal peidus. Polnud mul justkui klassikalist külmetushaiguse või gripi tunnuseid. Ei mingit köha, nohu, külmavärinaid. Lihtsalt uimasus, liigesvalud ja muidu üldine kehv enesetunne. Mõtlesin eelnevatele päevadele. Seejärel sain aru, et võibolla annab hoopis organism mulle märku, et oleks aeg veidikene puhata, korralikult välja magada, sest viimaste päevade keskmine uneaeg tuli umbes 5 tundi ning kui sinna juurde liita pikad tööpäevad ja muud stressi tekitavad faktorid, siis saabki kokku küllaltki mitte tervisliku koosluse. Kui kraadiklaas näitas numbrit, mis algas 38-ga, siis otsustasin, et sel nädalavahetusel ei liiguta lillegi. Võtsin kaks pitsi viina ja peoga paratsetamooli ning läksin magama. Hommikul õnneks oli veidikene parem olla ja päevapeale tööl uuesti omas rütmis olles tundus, et võib jälle edasi tegutseda. Siiski jäin oma otsusele kindlaks, et nädalavahetusel võtan rahulikult. Puhkan, üritan unevõlga tagasi magada ning muidu rahulikult võtta, et uueks nädalaks jälle vormis olla. Minu jaoks oli tegemist täiesti uue kogemusega, et kas tõesti niimoodi võib tervis märku anda. 

Seega hetkel oleme nädalavahetuse reziimil. Nagu öeldakse, siis diivan, tuhvild, televiisor. Üritame akusid laadida ja lihtsalt puhata. Uuel nädalal on ju vaja uue hooga edasi panna. Kes ei tööta see ei söö!

Vahekokkuvõte

Kui see blogi veidike enam kui 5 kuud tagasi loodud sai, oli selle eesmärk ilmselt hoopis teistsugune kui see on käesoleval ajahetkel. Plaanis oli kajastade oma mõtteid, emotsioone, võitlust võlglasena. Kõik kes seda lugema on sattunud eeldaksid ilmselt sedasama, lisaks ilmselt ka intriige, draamat seoses võitluses võlgadega, samuti rohkem numbripostitusi. Õnneks või kahjuks ma pole seda kõike siin pakkunud. 

Põhjus peitub selles, et pole hetkel seda kõike pakkuda. Mõnda aega olen tegelenud sellega, et saavutada olukord kus minu sissetulekud ületaksid minu igakuised laenumakseid. Sellest tulenevalt polegi olnud väga palju midagi kajastada seoses võitluses võlgadega. Töises plaanis on suhteliselt kiired ajad, mis annavad võimaluse teenida suuremat sissetulekut ehk selles mõttes on olukord taaskord parem kui blogi alguskuudel. Kokkuvõtvalt on olukord veidike rahulikum kui blogi alustades.

Võibolla on lugejaid keda huvitab, mis ma oma võlgadega siis ette olen võtnud, et saavutada olukord kus oleksin taas niiöelda maksejõuline. Teatud põhjustel ma ei soovi hakata seda detailselt siin blogis lahkama, aga kui kellegi siiski on soovi täpsemat informatsiooni saada võib mulle kirjutada. Samuti võib teada anda kui on soovi, et kirjutaksin rohkem mõnel teemal mida seni võibolla vähem olen kajastanud. Olgu nendeks siis sõltuvuse, mängimise, emotsioonide või sootuks millegi muuga seotud jutud. 

Kui mul oleks miljon krooni

Kui mul oleks miljon krooni. Nende sõnadega algas aastaid tagasi ühe populaarse ansambli muusikapala. Terve lugu rääkis sellest, mida kõike saaks teha kui vaid oleks miljon krooni. Tänapäeva valuutas oleks see umbes 65000 eurot ja ega ei kujuta hästi ette, et keegi laulaks laulu sõnadega: kui mul oleks kuuskümmendviis tuhat eurot. 

Aga see polegi oluline. Oluline on see, mida selle rahaga teha saaks. Niipalju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi, soove, unistusi. Mõni ilmselt maksaks ära kodulaenu. Saaks suure koorma kaelast ära ja oleks üks mure vähem. Samas mõned inimesed võibolla läheks hoopis reisima. Võtaks töölt aja maha ja naudiks seiklusi. Kui koroonakriis selleks muidugi võimaluse annab. Mingi osa inimestest võibolla hoopis investeeriksid selle raha. See on ju juba selline summa, mida on võimalik investeerida mitmeti. Kas kinnisvarasse, aktsiatesse või hoopis kuidagi teisiti või jagades mitme investeerimisvõimaluse vahel. Võimalusi palju. Kui laulust jääb mulje, et tegemist on sellise summaga, millega võiks kohe jalad seinale visata ning elu nautima hakata, siis tegelikkuses ega see päris nii ikka ei ole. Loomulikult aastaid tagasi kui see lugu ilmus oli miljon krooni ehk umbes 65000 eurot oluliselt suurema väärtusega kui see on tänapäeval, kuid siiski ilmselt mitte selline summa, millega ei peaks enam iialgi tööd tegema. Summa on küll suur, kuid kahjuks siiski mitte selline, mis aitaks ülejäänud elu elada nii, et raha pärast muretsema ei peaks. Küll on aga tegemist sellise summaga, mis annaks üsnagi korraliku algkapitali selleks, et muretuma tuleviku peale püüelda. Olenemata sellest kuidas seda kasutada muidagi. Kui aga seda ei taheta teha, siis võib ju alati kulutada tühja-tähja peale. Võimalusi on lõputult. Eks igaüks võib ise mõelda, mida teeks kui selline raha sülle kukuks.

Aga kui mul oleks miljon krooni. Laulusõnad ütlevad lõpus: kui mul oleks miljon krooni, jääks väheks veel. Aga kui mul oleks miljon krooni, siis maksaksin võlad ära ja jääks üle veel. Võibolla ostaksin peale võlgade tasumist veel 1000 Tallina Kaubamaja aktsiat ja jääks ikkagi veel veidike üle. 

Kokkuvõtvalt võiks öelda sama lause nagu laulus: kui mul oleks miljon krooni, see poleks halb.

Mida sa küll mõtlesid?

Seda küsimust on minu käest küsitud ikka päris mitmeid kordi. Ning kui päris aus olla, siis ma ei olegi osanud sellele korrektselt vastata. Enamasti on vastus piirunud lausega: "ma ei mõelnudki". Olgem ausad, see vastus ei rahulda ju kedagi ja tegelikult ei ole ma ka ise taolise vastusega rahul. Mõni päev tagasi hakkasin siis mõtlema sellel teemal, et mida ma küll mõtlesin. Aga mida ma mõtlesin kui läksin internetikasiinosse mängima? Mida ma mõtlesin kui võtsin järjekordse laenu? Prooviks siinkohal nüüd mõne sõnaga lahti seletada need kaks küsimust.

Suur vahe on kas kasiinosse minnakse esimest või sajandat korda. Mõtted on hoopis teised. Kui esimest korda minna, siis võib ju mõte olla, et äkki õnnestub võita, kuid isegi kui ei õnnestu pole hullu midagi kui mõne väikese summa kaotad. Teisel ja kolmandal korral võibolla on see samamoodi. Edasi aga ilmselt võib hakata mõtlemine juba muutuma, eriti kui on õnnestunud vahepeal natukene võita. Siis on juba eesmärk ainult võita. Mõte keerleb ainult selle üle kuidas maja niiöelda üle mängida. Juba enne internetikasiinosse sisenemist on ainus eesmärk eelmisel korral kaotatud raha tagasi võita või kui eelmine kord õnnestus võidukalt lõpetada, siis miks peaks seekord teisiti minema, ma olen ju osav. Taoline mõttemuster hakkas aina korduma ja see täpselt seda ma mõtlesingi. Ma mõtlesin, et ma võidan. Siis kui selles keerises sees oled, siis muust ei mõtlegi. Eks aeg-ajalt tuleb ka selgushetki, mil taipad, et tegelikkus on hoopis midagi muud, kuid kahjuks need on ainult lühiajalised. 

Aga mida ma mõtlesin siis kui ma laenu võtsin. Oma esimesed laenud ma võtsin tegelikult selleks, et tõesti oli tarvis. Kõige esimene laen oli auto finantseerimiseks ja teine laen oli remondilaen. Mõlemad laenud said õigeaegselt tagasi makstud ja probleeme polnud. Probleemid tekkisid alles hiljem. Kiirlaenudega tekkis olukord, et kiiresti laenad ja kiiresti maksad tagasi. Nii mõnigi laenuandja pakub ju esimest laenu peaaegu tasuta. Nii sai ka minul kõik alguse. Võtsin väikese summa ja palgapäeval maksin tagasi. Lihtne, eksole. Siis aga hakkas mõttemaailm jälle muutuma. Tekkis mõte, et ma sel kuul maksan osa ja ülejäänud järgmine kuu ja nii edasi. Seejärel tekkisid mõtted, et võiks ju võtta väikelaenu, millega maksta ära kiirlaenu ja selliselt see mõttemaailm töötas. Taoliselt ma siis mõtlesin. Ühtpidi mõtlesin, et saaks kõik laenud makstud ja kulud kaetud, kuid kõige selle juures keeldus aju mõtlemast, et tegelikult ma ju kaevan endale sellega hoopis auku. Mõttemaailm toimis täielikult valesti. 

Paar päeva tagasi avastasin siis juhuslikult, et mul möödus täpselt 6 kuud sellest hetkest, mil tegin oma viimased panused mänguautomaatidel. See ajendaski mind mõtisklema sellele teemal. Pool aastat küll pole teab mis pikk aeg, kuid siiski on see pikim paus, mis mul on olnud alates sellest hetkest kui sõltuvuse küüsi langesin. Üht võin siiski öelda. Tänaseks päevaks ma olen aru saanud sellest kui vale oli minu suhtumine, minu mõtlemine. Tänasel päeval keskendun hoopis teistele asjadele. Minu eesmärk on nüüd tekitatud tulekahju kustutada ning sellest ma mõtlen. Ma mõtlen sellest kui valesti ma olen käitunud ja sellest kuidas seda heastada. Ma mõtlen sellest, et iial ei langeks enam sõltuvuste võrku. Mida ma siis mõtlesin? Ma mõtlesin valesid mõtteid.

Suuremalt ja julgemalt

Tänane postitus on natukene teist laadi. Keskenduks veidikene muudele teemadele ka kui ainult raha ja võlad. Räägiks veidikene lapsepõlvest, perest, unistustest, soovidest. Iga lapsevanem soovib oma lapsele parimat. Tahab kasvatada temast korralikku ja eeskujulikku kodanikku. Reeglina on vanemad valmis tegema kõik, et võimaldada lapsele kõike, mis talle eluks vajalik ning tihti isegi palju enamat. 

Mina ise olen pärit täiesti tavalisest eesti perest. Kõht oli alati täis, puhtad riided seljas, kõik eluks vajalik olemas. Ei midagi üleliigset aga millestki ei tundnud otseselt ka puudust. Eks lapsed ikka soovivad rohkem kommi või mänguasju, aga kõikedele laste soovidele ei saagi ju meelejärgi olla. Loomulikult olid ka ajad teised ja paljusid asju, mis tänapäeval saada on, ei osanud tollal isegi unes näha. Ei kiiret interneti, nutitelefone ega isegi silmade eest kirjuks võtvat maiustuste või mänguasjade valikut. Tänapäeval on olukord muidugi teine. Ootused on kõrgemad, soov võimaldada enamat on suur. Ahvatlusi on kordades rohkem kui sel ajal kui mina olin laps ja nooruk. Küllap minu probleemide tekkimisel on sügavam põhjus peidus suuremas soovis pakkuda oma lastele rohkemgi kui on nende tegelik ootus või hoopiski pakkuda endale midagi, mis jäi nooremas eas tegemata, sest lihtsalt võimalused olid palju kitsamad kui tänapäeval. Aga see on lihtsalt mõte. Tegelikkus on see kus olukorras ma nüüd olen ja see on tänane päev. Soov lapsi enda olukorrast säästa on jõus ja ega nemad peagi kannatama minu tehtud vigade pärast. Nad on piisavalt noored, et mitte mõista veel neid asju, aga kes teab, võibolla ühel heal päeval olen valmis neile selgitama seda. Nende elementaarsete vajaduste rahuldamiseks teen kõik endast oleneva, olgu selleks siis veelgi rohkem ületunde, lisatööd või mis iganes vajalik. See ei tähenda muidugi, et kõik nende soovid kuuluvad täitmisele. Vahel vaatan, et laste puhul on mõnikord piisav väga vähesest, et rõõmu oleks palju. Asjad ei tee alati õnnelikuks.

Kõikidel meil on unistusi ja soove. Nii lastel kui täiskasvanutel. Mäletan kui ise lapsena unistasin, et kui suureks kasvan, siis hakkan bussijuhiks. Keskkoolis muidugi olid soovid juba hoopis midagi muud ja reaalsus kujunes hoopis teistsuguseks. Mis ma aga öelda tahan on see, et unistamine pole patt. Nagu öeldakse, siis see on tasuta kõigile. Oled sa mees, naine, noor või vana. Mine tea, võibolla läheb mõni unistus või soov ka täide. Võlglase blogi pidaja julges unistada, et tema sissetulekud hakkaksid ületama tema laenumakseid ja see soov täitus. Väljakutsed uues töökohas võimaldavad tal selle unistuse ellu viia. Seega tuleb unistada suurelt, sest iial ei tea, mil need võivad täituda. Usun, et paljud on sellised, kes taolistele asjadele kipuvad käega lööma, eriti elu mustematel hetkedel, mil jääb mulje, et elu on ebaõiglane ja küllap ta mõningatel juhtudel võibki olla, kuid sellest hoolimata võiks üritada säilitada positiivsem mõttelaad. Õnneks või kahjuks pean seda endale viimasel ajal üha tihedamini meelde tuletama. Võibolla see ajendaski seda postitust kirjutama, et see paremini meeles seisaks ja aitaks minu unistusi elus hoida.

Ma pole tegelikult kunagi suur unistaja või eesmärkide seadja olnud. Pigem selline, kes teeb asju jooksvalt, mitte ei sea pikaajalisi plaane või eesmärke. Eks vahel mõni selline pisem unistus ikka on, aga need on võibolla sellised hetkelised. Peaksin seda muutma, võibolla seadma suuremaid, pikemaajalisi eesmärke, samuti unistama rohkem ja suuremalt. Samas peaks ikkagi jääma ka realistiks. Kätte on jõudnud järjekordne nädalalõpp ja aeg võtta veidikeseks aeg maha. Plaanin ka ise sel nädalalõpul eraldada endale ühe päeva puhkamiseks, eemalduda erinevatest nutiseadmetest ning üritada kasvõi veidikenegi akusid laadida.

Seega kel vähegi võimalik, võtke aeg maha, minge toast välja, nautige loodust ja ilusat kevadilma, puhake ning veetke aega oma lähedastega! 

Kes tahab saada võlglaseks

Paljud võibolla mäletavad kunagist väga populaarset telemängu "Kes tahab saada miljonäriks". Alguses lihtsamad küsimused ja mida suuremaks läks võidusumma, seda raskemad küsimused. Võlglaseks saab põhimõtteliselt samamoodi. Alguses summad väiksemad ja lihtsam neid saada, siis suuremad summad ja kätte saada keerulisem. Ainus vahe on see, et kui seal mängus valesti vastasid, siis jäid võidust ilma, võlgadega nii ei ole. Kui aga ükshetk "võit" käes ja tahaks hakata niiöelda raha kulutama, võlglase mõistes siis võlgasid tagasi maksma, võib ette tulla takistusi.

Aga see oli lihtsalt sissejuhatus. Millest ma siinkohal tahaksin rääkida on see, et kui oled ükskord põhja jõudnud ja tahad hakata niiöelda sellest august välja ronima, siis võib juhtuda, et sulle hakatakse igasuguseid kaikaid kodaratesse loopima. Tundub vahel, et tahetakse teha see võlglase jaoks võimalikult raskeks. Miks ma sellest kirjutan on see, et viimaste päevade sündmused on jätnud mulle veidikene mõruda maitse suhu. Nimelt olen ma astunud olulisi samme, et oma olukorda veidikenegi parandada. Ma olen tunnistanud seda, et olen käitunud vastutustundetult ning otsinud võimalust lahendusteks. Kõik on tehtud niiöelda mustvalgeks. Äkki saaksin niiöelda uue võimaluse, et alustada otsast. Alustada oma võlgade likvideerimist samm sammu haaval. Ma ei ole kusagile peitu pugenud. Tahan vältida pankrotti. See tähendab, et olen valmis tasuma võlausaldajatele. Jah, tunnistan, et kahjuks küll mitte päris nii nagu nemad seda sooviksid, kuid siiski ma tegelen olukorraga. Ma mõistan nende pahameelt, sest ma siiski ei suuda lepingust tulenevaid kohustusi täita, kuid sellegi poolest olen valmis maksma, paraku küll natukene teisel viisil kui lepingud ette näevad.

Nüüd aga vaadates seda, kuidas mulle vastatakse. Kohati jääb mulje, et tehakse kõik selleks, et ajada niigi vaimselt raskes olukorras võlgnikku vaimselt veelgi keerulisemasse olukorda. Peab olema küllaltki tugeva närvikavaga, et sellele vastu panna. Kohati tundub mõningane suhtumine päris absurdne. Võlgnikku süüdistatakse, kaheldakse selles, mida võlglane räägib ning kohati tundub, et noritakse iga pisiasja pärast. Alates niiöelda kapist väljatuleku hetkest, mil sain aru, et nüüd on põhi, ja kui astusin esimesi samme lahenduse leidmiseks, olen olnud igati koostööaldis. Esitanud kõiki nõutud andmeid, selgitusi jne. Aeg-ajalt jääb selline mulje, et sa pakud raha, aga sulle öeldakse, et sa pakud vähe, küsitakse rohkem, aga samas justkui väidetakse, et seda mida sa pakud, sa nagunii ei suuda maksta. Miks siis veelgi rohkem küsitakse? Kuidas peaks võlglane seda siis mõistma. Ei oskagi nagu käituda. 

Kuulnud ka erinevaid jutte, siis vahel saan täiesti aru, miks mõned võlglased, kes on sattunud taolisse olukorda nagu mina, on nüüd meeleheitel, Kardetakse tegeleda oma probleemidega. Samuti suhelda erinevate asutustega, sest kohati jääb tõesti mulje, et kõike vabalangusesse lasta on palju lihtsam. Ma ei eeldagi võlausaldajatelt kaastunnet või seda, et nad peaksid oma nõudest loobuma. Saan aru, et olukorrast tingituna võib tekkida teatud küsimusi. Samuti ma ei süüdista kedagi peale iseenda. Küll aga ma ei mõista, miks sellist käitumist kus võlglast hoopis veelgi süüdistatakse, kahtlustatakse ja noritakse iga väikese pisiasja kallal ning tundub, et loodetakse selle peale, äkki hoopis võlglane loobub ja lööb käega. Ma arvan, et selline suhtumine ei tule ju lõpuks kellelegi kasuks. Võlgnik jätab maksmata ja võlausaldaja ei saa ka midagi. Kõik võidavad?