Kas peab alati pealkiri olema?

Pole juba pikemat aega kirjutanud siia midagi. Tegelikult oleks kirjutada küll, aga samas vahel tundub mõtetes kõik palju lihtsam, kuid hakates neid sõnu paberile seadma on olukord hoopis teine. Peamine põhjus miks ei ole siia viimasel ajal ridu lisandunud peitub aga hoopis selles, et lihtsalt on kogu aeg väga kiire. Lihtsalt pole aega ja kuna see pole mingisugune suunamudimise blogi mis peaks mulle sissetulekut genereerima, siis ei hakka ma ka oma väärtuslikku uneaga sellele panustama. 

On kuidas on, aga viimasel ajal on päris palju tööd tehtud. Pikad päevad, lisaks mõnigaid juhutöid nädalavahetusel jne. Eks see muidugi on kõik sellepärast, et tuleb oma haavu lakkuda. Enda tekitatud tulekahju kustutada peab ju kuidagi üritama kustutada. Isegi siis kui lausleeki enam pole, siis paraku hõõgumine on endiselt ning seda tuleb kontrolli all üritada hoida, et ei lahvataks uut leeki. Mis mind aga veidikene kurvaks teeb on see, et ma pean seda kahjuks tegema oma pere arvelt. Ma ei saa veeta nendega kvaliteetaega niipalju kui tahaksin ja see teebki mind kurvaks. Väga vastik on öelda lapsele, et pean täna jälle kauem tööl olema või nädalavahetusel midagi tegema selle asemel, et temaga kuhugile minna või midagi teha. 

Ma pean veel aastaid pingutama, et oma võlgadest lahti saada. See tähendab, et tuleb töiselt pingutada ja seda isegi vaba aja arvelt. Selleks ajaks kui ma oma võlgadest lahti peaksin saama on lapsed juba piisavalt suured ja võibolla enam ei tahagi niimoodi koos aega veeta nagu seda praegusel ajal. See aga tähendab seda, et oma enese rumala käitumise ja valede otsuste tõttu olen ma tekitanud olukorra milles on palju kaotajaid, aga mitte ühtegi võitjat. Seda kahetsen ma kõige rohkem. Tänu sellele möödub minu laste lapsepõlv hoopis teisiti kui ma seda ilmselt sooviksin.

Kui saaksin seda muuta, siis ma ei kõhkleks hetkegi, aga kahjuks ei saa. Pean ainult pingutama, et hoida olukord kontrolli all, mis muidugi arvestades praegust inflatsiooni on tegelikult väljakutset veelgi suurendanud. Aga no kellele ma ikka kurda. Enda tehtud vead ja selle eest tuleb nüüd tasuda kõrget hinda. Ehk ühel päeval läheb olukord veidikene paremaks ja ma suudan ennast kasvõi veidikenegi rehabiliteerida. Mis ma aga öelda tahan on see, et kel veel vähegi võimalus, siis püüdke mitte oma elu rikkuda. Mina seda ei teinud kui mängisin hasartmänge kontrollimatult ja võtsin üha uusi laene, käitudes nii vastutustundetult kui vähegi võimalik. Mõelge selle peale, et mitte ei riku ainult enda elu, vaid ka teatud määral enda lähedaste oma.

Mõte

Kas vahel tuleb mõte, et enam ei jaksa? Lootusetuse tunne, et pole enam ühtegi valikut ja kuidagi edasi minna ei oska. Ees tunduvad olevat ainult halvad valikud. Vahel tulevad pähe ka need kõige mustemad mõtted. Pidev stressiseisund. Kuidagi ei oska edasi minna. 

Kui seda lugedes tundsid ennast ära, siis võta teadmiseks, et asi pole veel üldsegi hull, sest sa oled ikkagi tegus ja kuidagi jõudsid siia, et seda lugeda. Nüüd aga tuleb edasi tegutseda. Vaevalt, et enam hullemaks saab minna. Pigem ikka paremaks, sest kui juba ülalkirjutatud mõtted peas on, siis tõenäoliselt on põhi käes ja saab edaspidi ainult ülespoole minna. Ma ei ütle, et kõik kohe kiiresti korda saab, aga vähemalt saab selleks anda võimaluse kui vaadata olukorrale tõsiselt otsa ja kusagilt otsast mingisuguseid samme astuda. Kuitahes pisikesed need ka ei oleks. Ennast haletsedes on seda kohutavalt raske teha. Tean omast käest. Aga kui tuleb kusagilt mingi väike tõuge on veelgi parem. Ka minul kulus esimesest hetkest mil sain aru, et nüüd on ainult halvad valikud järel selle hetkeni kui tegutsema otsustasin hakata tervelt 3 kuud. Aga kui selle esimese pisikese sammu, milleks oli kõigest mõnerealine e-mail võlanõustajale, ära tegin, hakkasid asjad tasapisi hargnema. 

Enamikel juhtudel pole ühelegi probleemile või murele kiiret lahendust. Peab pingutama ja vaeva nägema. Ka minu teekond on alles alguses, kuid siiski esimesed sammud on tehtud ja mul on siht ees kuhu tahaksin jõuda. Võin öelda, et mul on olnud ka päris palju tagasilööke sel teel ja mingil hetkel tekkis ka mõte alla anda, aga siiski sundisin ennast kokku võtma ja edasi pingutama. Ausalt öeldes, siis tegelikult ma olin juba alguses kindel, et tagasilööke tuleb, aga ma polnud kindel kuna ja kui tugevad need on. Seega tuleb edasi rühkida ja loota parimat. Vahepeal ka unistada, aga samas ka mitte unustada seda miks ja kuidas keerulisse olukorda on satutud.

7. päev

Kõhus keerab. Ei mõista kas see on põhjustatud närvipingest või on tegemist miski viirusega. Igatahes tööl on väga raske olla. Iga pisiasi häirib ja muudab veelgi enam närvilisemaks. Kogu olukord on nii rusuv. Tunne on justkui kogu taevas tahaks mind enda raskuse alla vajutada. Kõik mõtted mis peast läbi käivad on ainult negatiivset laadi. 

Peale tööd otsustan mitte kohe koju minna. Tahan lihtsalt kusagil vaikuses hetke mõelda, sest kogu olukord on minust tekitanud sellised segased tunded mida ma ei oska isegi sõnadesse panna. Olen seni pidanud ennast küllaltki hea närvikavaga inimeseks, kuid nüüd tunnen, et miski hakkab kusagilt välja ajama. Ma ei suuda leida ühtegi mõistlikku varianti enda jaoks kuidas seda olukorda natukenegi leevendada. Ka kõige mustemad mõtted vilksatavad aeg-ajalt sisse. Õnneks taipan kiiresti, et see pole siiski lahendus. Tekitaksin sellega lihtsalt teistele probleeme. See oleks minust väga isekas ja pealegi pole keegi teine minu hädades süüdi. Oma sisimas ma ju ei taha olla selline. Ma tahaks, et paljud asjad oleks teisiti. Kui saaks vaid aega tagasi keerata. Otsuseid muuta. 

Kui ma olin veidi aega mõtisklenud, siis otsustasin, et küllap hakkab nüüd põhi minu jaoks kätte jõudma. Siis edasi tuleks ennast ükskord sundida midagi tõsisemat ette võtma, et oleks ükskord võimalik kuidagi normaalsemat elu elada. See tol hetkel tehtud otsus ei teinud küll mu enesetunnet paremaks, kuid andis mulle väikese lisatõuke otsa vaadata endale ja öelda: “sa oled loll.”

Tollest hetkest alates ei hakanud kõik veel paremaks minema, selleni läks veel veidikene aega, kuid siiski oli see esimene imepisikene moment ja arusaamine probleemi sügavusest. Tundsin hirmu, et sellest kõigest välja ronimine saab olema väga raske. Ja seda tundes tahaks kohe ära joosta. Eemale kõigest ja kõigist ning mitte vaadata tagasi. 

6. päev

Uus nädal. Tuleb jälle tööle minna. Enesetunne on kehv. Justkui hakkaks haigeks jääma. Sees keerab ja rinnus ka kuidagi imelik. Kaldun arvama, et kõrvetised. Täna on tööd veidi vähem, seega rohkem aega ka mõtteid mõlgutada. Tee mida tahad, aga kogu aeg liiguvad mõtted sellele, et raha on otsas kuid kusagilt oleks vaja saada natukene juurde, et järgmise palgapäevani vastu pidada. Tajun endas meeleheidet. Mingisugust lisatööd pole võimalik ka teha. Hakkan otsima taaskord võimalust kusagilt laenu saada. See pole aga kuigi lihtne, sest laenukoormus on juba päris suur ja keegi ei taha mulle väga enam laenu anda. 

Minu õnneks avastan, et üht minu krediidilimiiti on vahepeal suurendatud. Väikene kergendustunne aga saab hetkelise tagasilöögi kui taban ennast mõttelt, mis siis saab kui ma kõik taas maha mängin. Hetkeks saab kaine mõistus võitu ja otsustan, et enne raha juurde ei laena kui kõik mängupiirangud on seatud. See ehk aitaks kasvõi natukenegi seda tulekahju mis niigi juba ereda leegiga põleb, mitte kasvatada. 

Õhtul töölt koju jõudes panen endale koheselt mängupiirangud. Seda korda siis pikemaajalisemalt. Varasemad piirangud on kõik lõppenud ilmselgelt liiga vara ja iga kord on tabanud tagasilöök ja olukord läinud aina hullemaks. Kui piirangud seatud otsustan, et pean siiski võtma taaskord krediidikontolt raha juurde, et oleks söögiraha kuni palgapäevani. Ma küll mõistan, et mu olukord ei parane suures pildis, vaid läheb hullemaks, kuid siiski tunnen hetkelist rahulolu, et olen suutnud olla terve päeva mängimata ja endale piirangud seada.

5. päev

Eelmise õhtu väljaskäigust veidi väsinuna otsustan täna veidi rahulikumalt võtta ja lihtsalt teleka ees vedeleda. Tundub päris hea plaan selleks kuidas veeta pühapäeva üksi kodus. Hommikused rituaalid tehtud maandun teleka ette. Aga nagu tavaks, siis midagi huvitavat parasjagu vaadata ei ole. Otsustan arvuti tööle panna ja vaadata üle viimased uudised. Midagi põletavat pole ja igavus hakkab tasapisi võimust võtma. Üha enam hakkavad mõtted minema taaskord mängimisele ja eelmisel päeval saadud võidule. Kõik eelnevad mustad mõtted ja kaotused oleks nagu mälust pühitud ja meeles ainult see võit mis tuli. Unelm sellest, et võiksin seda ju ka täna korrata ja oma majanduslikku seisu veelgi parandada. Kogu tähelepanu ongi nüüd ainult sellel. Mis saaks küll valesti minna. Login mängukeskkonda, teen sissemakse ja läheb mänguks.

Veidi aega hiljem on raha otsas. Mõtlen, et ju on tegemist nagu kalastamisega, et söödad alguses kohta sisse ja küll siis tuleb suur kala. Järgmine sissemakse kaob taas minutitega. Aga olen veel suhteliselt rahulik, sest hetkel on veel arvel piisavalt raha. Siiski otsustan järjekordselt jätkata. Endiselt jälle võitu ei tule ja hakkan vaikselt närvi kaotama. Mida aeg ja sissemakse edasi seda rohkem hakkab võidukohustus rõhuma. Hakkan taipama, et ammu enam ei mängi ma lõbu pärast, vaid ainult võidukohustusest. Kõik kisub taaskord kiiva. Raha väheneb arvelt meeletu kiirusega ja mingit edu ei paista kusagilt. Päev hakkab tasapisi õhtusse veerama ja mõtlen, et kuna homme on tööpäev siis oleks targem magama minna. Eelmiselt õhtul võidetud rahast on ainult niipalju veel alles, et järelejäänud maksud ära maksta. Otsustangi seda teha, et vähemalt maksud saaksid makstud. Enne seda suutsin aga raskustega mängulehekülje kinni panna. Muidugi käis sellega kaasas pidev enesesüüdistamine. Taaskord.

Maksud makstud, lähen magama. Und aga ei tule. Suudan ainult mõelda kaotatud rahale ja sellest kuidas ülejäänud kuu jälle vastu pidada, sest ainus raha mis alles on see sularaha mis on rahakotis. Enesetunne on jälle räbal. Terve nädala jooksul on emotsioonid käinud ülesse ja alla. No kui jätkusuutlik saab see olla?

4. päev

Täna on laupäev. Tööle minema ei pea. Kuna eelmine õhtu möödus paraja fiaskoga, siis magasin ka üsna kehvasti ja ärkasin öösel korduvalt. Hommikul mõtlen taaskord eelnevale õhtule ja tunnen süümepiinu. Hing on haige. Rahast on kahju ja muidu ka väga sant enesetunne. Kuigi kõik laenumaksed ei ole ühel päeval otsustan siiski, et tasun kõik korraga ära. Peale seda uuesti pangaarvet uurides näen, et raha on sisuliselt otsas. Heal juhul nädala söögiraha. Aga lisaks laenumaksetele on ka veel muud maksed tasuda. Peas hakkavad vasardama mõtted, et kuidas leida vahendeid ülejäänud kuu üle elada. Palgapäevani ju sisuliselt kuu aega. 

Otsustan, et riskin viimase söögirahaga, et äkki õnnestub siiski korrata mõne päeva tagust võitu mis aitaks ülejäänud kuu vastu pidada. Olen küll väikese dilemma ees ja mingil hetkel hakkan isegi kahtlema, et äkki ei peaks siiski viimast raha mängu panema, kuid siiski otsustan riskida. Teen sissemakse ja asun mängima. Alustuseks saan kohe väikese võidu, kuid summa pole selline mis piisaks ülejäänud kuu üle elada. Otsustan edasi mängida. Mõtlen endamisi, et kui mängin erinevaid mänge, siis ehk ei kaota kõike raha. Kompan niiöelda erinevaid mänge, et ehk õnnestub aru saada millises mängus võibolla natukene suurem võit saada. Loodetud strateegia edu ei too ja sissemakstud raha hakkab otsa saama. Siis aga juhtus midagi ootamatut. Ma saingi võidu. Oma lemmikmängus. Ja täpselt sellise summa mille olin oma peas välja mõelnud mis aitaks kuu vastu pidada. 

Kuna aga olin juba raisanud peaaegu pool päev mängimisele, siis seekord miski minu sees sunnib mind lõpetama ja võidetud raha välja võtma. Mõeldud tehtud. Raha väljavõetud ja arvuti läheb pauguga kinni. Tunnen isegi hetkeks kergendust ja tuju on hea. Otsustan sõpradele helistada, et välja minna ja mõtted kõigest sellest jamast eemale saada.

3. päev

Järjekordne hommik ja järjekordsed süümepiinad. Eelmine päev oli olnud küll veidikene edukam väikese võidu näol, kuid rahuloluks siiski põhjust pole, sest mängimist lõpetada taaskord ei suutnud ja osa võidust haihtus. Hommikukohvi juues mõtlen, et täna kindlasti ei mängi. Rõõmustan selle üle, et on reede ja nädalavahetus terendab ukse ees. Mõtlen, et õhtul võiks hoopis kusagil väljas tiiru teha selle asemel, et arvutis istuda. 

Tööpäev möödus rahulikult. Mõnikord läksid küll mõtted mängudele, aga ei midagi väga häirivat. Endiselt pean plaani, et võiks õhtul välja minna. Otsustan, et koju jõudes teen mõned telefonikõned ja otsin võimalust tegevust leida, sest endiselt olen üksi kodus. Peale tööpäeva lõppu on aga ilm muutunud kehvaks ja kohe üldse ei kutsu välja. Otsustan ringi, et ei lähe kuhugi, vaid olen kodus ja vaatan telerist mõnd head filmi. Kodused toimetused on tehtud ja maandun diivanile. Veidi aega hiljem aga hakkavad mõtted üha enam liikuma eelmisel õhtul saadud võidule. Hakkab tekkima lootus, et äkki suudan ka täna sama korrata. Olgu, proovin ühe sissemakse ja siis lõpetan. Veidi aega hiljem on raha otsas. Otsustan veelkord proovida. Jällegi veidi aega hiljem on raha otsas. Hakkan närviliseks muutuma. Samas aga on isu võita raha tagasi järjest kasvamas. Korrutan endale, et peab tulema. Nüüd olen juba andnud terve käe, mitte ainult sõrme. Võitu ei tule. Järjest teen uusi sissemakseid. Eile võidetud raha on nüüdseks juba maha mängitud ja tuleb võtta lisa. Aga võitu ei tule kusagilt. Pettumus seguneb vihaga. Kordamööda süüdistan nii ennast kui mängu. Proovin erinevaid mänge, kuid ei midagi. Vahepeal on saabunud öö. Mingil hetkel unustasin kõik ennast ümbritseva. Justkui oleks täielikult kaotanud ajataju. Nüüdseks on juba enesetunne väga kehv. Tõelised süümepiinad, kirun ennast maapõhja, et suutsin niipalju raha taas maha mängida. Vaatan pangaarvet ja näen, et seal on veel täpselt niipalju kui on tarvis, et ära maksta kõik laenumaksed. Raskustega suudan arvuti sulgeda. Üritan magama minna, kuid und ei tule. Ärevus on liiga suur. Tunne on väga rusuv. Raskustega suudan siiski lõpuks uinuda.