Ma hakkan väsima

Palju aega on möödunud. Üht-teist selle ajaga juhtunud. Ausalt öeldes on kõik see möödunud aeg tegelikult olnud minu jaoks üks paras agoonia ja katsumuste jada. Viimasest siia tehtud postitusest on möödas koguni üle aasta ja eks sellel on ka omad põhjused. Kuigi ma olen endiselt suhteliselt suures augus omadega, siiski ma otsustasin, et võibolla kui ma siia mõne rea kirjutan ja veidikene ennast välja elan, siis saan veidikene enda jaoks asjad kergemaks.

Veidikene ajas tagasi minnes, siis 2024 aasta alguses hakkas olukord kiiva kiskuma. Enne seda ma sain oma asjadega üsna kenasti hakkama. Käisin tööl, maksin oma võlgu, elasin oma elu. Eks oli ikka pingeline, aga siiski suhteliselt kontrolli all kogu stressitase. 2024 aasta alguses aga selgus, et töömahud vähenevad ja sellest tulenevalt ka sissetulekud. Ja nagu ikka kombeks, siis asjad kuhjuvad korraga. Tasapisi hakkas olukord kruvima. 

Ühtäkki leidsin ennast olukorrast kus mu sissetulekud võimaldasid küll maksud ja võlad kõik ära maksta, kuid sellega kogu asi ka piirdus. Mõni ootamatum kulutus lõi juba põlved nõrgaks. Sellest tulenevalt hakkasid tekkima järgmised probleemid. Erinevalt varasemast ajast hakkas järsku kohutavalt häirima kogu see summa ja periood mis veel vaja tegeleda võlgade maksmisega. See tundus nii kohutavalt pikk ja tekitas meeletult süümepiinu ja viha. Kõige selle juures jõudsin suve lõpuks olukorda kus ma ei tahtnud enam tööle minna. Kõik need vahepealsed sündmused, nii tööalased kui eraelulised viisid mind olukorda kus kõik oli mulle kohutavalt vastik. Lõpptulemuseks oli see, et jäin haigeks. Pidingi olema veidikene aega haiguslehel, mis omakorda andis järjekordse hoobi minu niigi haprale finantsolukorrale.

Sügise saabudes suutsin veidikene enda olukorda parandada. Paar kuud suutsin enam-vähem teenida ja jälle omad asjad joonde saada, kuid pärast jõule olen taas allakäiguredelil. Sissetulekud on suhteliselt kokku kuivanud, lisaks veel igasugused maksutõusud ja muud toredad asjad. Jah ma tulen küll ots-otsaga kokku, kuid kogu see olukord on viinud mind olukorda kus mul justkui puudub edasine plaan. Mingil hetkel oli mul siht silmade ees. Tahe tööd teha, olla isa, abikaasa, oma elu korda saada jälle. Vaatasin rõõmuga kuidas summad igakuiselt vähenesid. Olukord tundus lootustandev. 

Tänaseks päevaks on see kõik kadunud. Mitte midagi pole järel. Kõik tundub masendav. Sellised pisemakd mõõnaperioode on ennegi olnud, kuid alati on need suhteliselt mõõduka aja jooksul möödunud, kuid seekord on olukord teistsugune. Ma ei tunne mitte ühestki asjast enam rõõmu. Päevad mööduvad juskui omas mullis. Tööle minek on tõsine enesesundimine. Samuti kõik muud igapäevased tegevused. Pere jaoks olen juskui teine inimene. Kui kaelani võlgades olles suutsin näitemängu abil justkui mingit teist rolli mängida ja head nägu teha, siis viimasel ajal ei saa sellega ka hakkama. Ausalt öeldes isegi ei taha. Aastatepikkune stressirohke elu on hakanud oma jälge jätma. Tundub selline peataolek. Ma hakkan väsima. 

Veidike poliitikast

Kuulasin eile Vilja Kiisleri intervjuud kaubandus- ja tööstuskoja juhi Toomas Lumaniga ja hakkasin endamisi mõtlema, et on vist õige hetk jagada omi mõtteid selle kohta mis toimub meil poliitikas ja üldiselt riigis. Ma pean ennast üsna laia silmaringiga isikuks, kes loeb uudiseid ja püüab maailmas toimuvaga kursis olla. Sellest tulenevalt julgen ka oma arvamust toimuva kohta avaldada.

Viimastel ajal olen aga hakanud siiski rohkem südant valutama selle pärast kuhu suunas meie riik ja majandus teel on. Ma ei ole majandust õppinud, kuid siiski olen oma senise elu ja töökogemuse kõrvalt midagi siiski kuulnud ja näinud, sellest sõltuvalt ma julgen ka oma arvamust avaldada. Ma ütlen kohe ära, et viimastel valimistel hääletasin Reformierakonna poolt. Põhjendan ka ära miks ma seda tegin. Esiteks sellepärast, et ma ei soovinud, et EKRE võidaks valimised. Ma ei väida, et kõik mida EKRE teeb või ütleb on vale, vaid lihtsalt ma leian, et selline käitumine ja retoorika pole ühtedele poliitikutele sobilik, seetõttu ma ka ei sooviks neid valitsuses näha. Teiseks ma olen pidanud Reformierakonda üsna mõistlikuks erakonnaks, kes tõi Eesti eelmisest majanduskriisist läbi ja eeldasin, et nad võiksid ka praeguse kriisiga hakkama saada. Kahjuks aga hakkab mulle üha enam tunduma, et ma eksisin. Praeguses olukorras ma enam nende poolt ei hääletaks. Jällegi püüan siis pikemalt põhjendada, miks. 

Praeguses olukorras mulle tundub, et meil mitte ei teha riigi rahandust korda, vaid seda rikutakse rohkem ära. Meil on olnud mitu järjestikust kriisi, mis inimeste majanduslikku olukorda on halvendanud. Eriti selliste inimeste kes elavad linnadest kaugemal, kelle sisstulekud on madalamad. Ja nüüd otsustab valitsus tõsta makse sel ajal kui inimestel on niigi keerulised ajad. Minu kui tavainimese arust ei ole see kõige targem tegu. Ja seda kõike tehakse üleolevalt, piisavaid selgitusi mitte jagades ja maakeeli öeldes lihtsalt ülbitsedes. Erakond kes on saanud rahvalt nii suure mandaadi ei peaks nii ülbelt käituma. Palju lihtsam oleks praeguses olukorras ära jätta selle maksuküüru kaotamine kui tõsta makse või kehtestada uusi. Ma leian, et Reformierakonna valija on piisavalt arukas ja talle saaks ära põhjendada miks maksuküüru kaotamine oleks mõistlik edasi lükata. Palju keerulisem on kogu rahvale põhjendada maksutõuse niigi keerulises majandusolukorras. 

Vaadates seda mis toimub ümberringi, siis ma pean tunnistama, et on raske mõista kust peaks maksutõusu näol riik raha juurde saama. Töötud ju makse ei makse ja kulutavad ka vähem. See tähendab ju ka käibemaksu vähenemist. Aga töötus kasvab. Puidutööstuses on keerulised ajad. Töötajaid koondatakse, toorainega on probleeme jne. Teedeehituses mahud vähenevad. Töötajaid koondadakse. Ja nii mõnelgi muul alal veel. Paljud nimetatud aladel töötanud spetsialistid kes on koondatud ei pruugi niipea uut tööd leida ja ka ümberõpe võtab aega. Nendel minu nimetatud aladel makstakse ka vähemalt riigi keskmist kui mitte kõrgemat palka ja seetõttu mina leian, et see kõik lõpuks ju mõjutab ka maksulaekumisi. Samamoodi on selle automaksuga, ma ei ütle, et see on üdini vale, lihtsalt on arusaamatu mida siis lõpuks maksustatakse ja mida sellega saavutada tahetakse. Mina kahjuks ei näe, et praegust majandus- ja rahanduspoliitikat ajavad inimesed teevad õigeid otsuseid. 

Äkki selleks, et tulusid suurendada peaks enne veidikene kulutama. Tundub, et meil riik seda teha ei taha. Samamoodi on igasuguste keeldudega. Lihtne on ju kõik ära keelata mõtlemata tagajärgedele. Hea on ju öelda, et ärme põlevkivi kasuta, see ei ole roheline jne. Metsa ei tohi maha võtta. Ja veel palju muudki. Aga mis on siis alternatiiv. Kui meil on olemas see maavara mida saab väärindada, siis tuleb seda teha seni kui ei ole paremat alternatiivi. Ma mõistan, et see ei käi rohepöördega kokku, aga kui riigi rahandus on kehv, siis äkki peaks mõtlema siiski olemasolevate võimaluste kasutamisele. Kui kõht on tühi, siis tuleb süüa seda mida kodus on. Kõiki asju tuleb ajada mõistlikult, ei saa öelda kõigele alati EI. Meil käib aga asi nii, et kohe öeldakse mingile asjale ei ilma seda põhjalikult uurimata. Ma ei ütle, et kõiki asju tuleks teha mõtlematult või kõik mets maha raiuda, aga siiski mingisuguseid mööndusi tuleks teha, vähemalt kuni olukorra paranemiseni. Kahjuks on nii, et kõik raha ei tule IT maailmast. On ka muud sektorid mis toovad riigile kasu, aga tundub, et meie riigijuhid kipuvad järjest enam seda unustama. Kohati jääb mulje, et mõnda majandusharu tahetakse välja suretada. 

Lõpetuseks tahan öelda, et mulle tundub üha enam, et praegune valitsus saeb seda oksa millel ta ise istub ning tundub, et nad otsustanud selle läbi saagida. Kahjuks aga arvan, et selle tõttu meie riigi rahandus korda ei saa, vaid on mõne aasta pärast veel kehvemas seisus kui seda on praegu. Minule tundub vägisi, et me mitte ei hakka kriisist väljuma, vaid sinna hoopis sisenema. Aga no eestlane on kange rahvas, küll kannatab ära. Vähemalt nii arvavad valitsejad. 

Kas tõesti jälle saaks laenu võtta?

Viimasel ajal olen jälle hakanud saama igasuguseid reklaamkirju mõningate krediidiasutuste käest. Kui varasemalt ma kustutasin need koheselt ära, siis viimastel päevadel on tärganud minus teatud uudishimu. Kas tõesti on võimalik jälle laenu saada? 

Kuigi mul pole tarvis hetkel laenu võtta, siis mingis mõttes on tekkinud sportlik huvi, kas tõesti olen ma jälle mõne laenuandja silmis krediidikõlbulik. Siinkohal täpsustan, et need asutused kes mulle reklaami on postkasti saatnud pole sellised kelle ees ma võlglane oleksin olnud. Need on sellised, kus ma olen registreerunud ja mõnest ka laenu võtnud, kuid mitte kõik. Samas vahepeal neid reklaame mulle postkasti ei tulnud, see hakkas juhtuma taas mõne kuu eest. Seega tekkis küsimus, et kas mul oleks võimalik taas laenu saada. 

Krediidiinfos olin ma tipphetkel ikka korralikult punases. See peaks ju igasugused laenuandjad koheselt eemale peletama. Pole kahtlustki. Samas sellest "tipphetkest" on möödas nüüdseks üle kahe aasta ehk selle aja jooksul ma oleksin olnud justkui eeskujulik kodanik. Samuti piisavalt suure sissetulekuga, mis peaks laenuandjatele justkui meeltmööda olema. 

Tekkis siis väikene huvi mul ikkagi. Otsustasin siis ühe laenuandja kodulehel sisse logida. Sealt ma võtsin kunagi ka ühe laenu, mille ma veidi hiljem tagasi maksin. Olgu öeldud, et vahepealsel perioodil ei tulnud mulle nende käest ühtegi kirja kuni see juhtus paar nädalat tagasi. Logisin siis sisse ja oh imet. Koduleht näitab mulle, et mulle pakutav krediidisumma on 3600 eurot. Uhke eksole. Tol korral kui ma nende käest laenu võtsin, siis oli minu krediidilimiit 1000 eurot kui õigesti mäletan. Seega vahepealsel perioodil on see märkamatult rohkem kui kolmekordistunud. Olgu veelkord täpsustavalt öeldud, et ühtegi taotlust ma ei teinud, kuigi teatud huvi oleks teha küll taotlus, et näha kas tõesti mulle antakse laenu. 

Ma hakkasin mõtlema, et kui sa mingites kohtades oled niiöelda registreeritud klient, siis mingisugused automaatsed postitused võivad ju olla, eeldusel et meiliaadress on nende listis. Samas kui ikkagi koduleht näitab niiöelda vaba krediidilimiiti on juba ehk teine teema. Võibolla nad teevad taotlusel mingisuguseid täiendavaid kontrolle veel, seda ei tea. Kuna ma aga laenu taotlema ei plaani hakata, siis seda ma ka teada ei saa. Küll aga üllatas mind aga see, et kaks aastat oli vaikus ja pakkumisi ei tulnud, siis ühtäkki see algas taas.

Elu pärast võlgade ümberkujundamist

Mitmed inimesed on minu käest küsinud, et kuidas elu peale võlgade ümberkujundamist on muutunud ning kas meelerahu on taastunud. Nendele küsimustele tegelikult ühest vastust minul polegi. Tegelikult on see siiski üsna keeruline teema. Põhjuseks juba ainuüksi see, et kui olukord juba nii kaugele läinud on, et on vaja võlgade ümberkujundamist, siis sellest kõigest välja ronimine on üks ääretult pikk protsess.

Aga kui alustada algusest, siis kogu sellel protsessil on mitu tahku. Esimene neist muidugi on rahaline pool. Nimelt ilma võlgade ümberkujundamiseta oleks tõenäoliselt enamik kui mitte kõik minu laenud läinud hapuks. See tähendanuks siis kõikvõimalikke viiviseid, inkassosid, kohtutäitureid. Mis omakorda oleks tähendanud igasuguseid pidevaid meeldetuletuskirju, kõnesid, rääkimata kontode arestidest jne. Kuna seda kõike oleks liiga palju hoomata minu jaoks, siis otsustasin seda ennetada ja ise kohtusse pöörduda. Tulemuseks on kindlad maksegraafikud ja vähemalt selles osas meelerahu. Tuleb kindlal kuupäeval summad ära maksta ja jälle ühe kuu võrra kava lõpptähtaeg läheneb. 

Teisena tooksin välja selle tumedama poole. Nimelt aeg-ajalt tuleb ikkagi must masendus peale, sest kuigi kogusummad kuu kuu haaval vähenevad, siis lõpp tundub ikkagi veel nii kaugel. See omakorda tähendab seda, et lõdvaks ei saa hetkegi lasta, sest kuklas on kogu aeg rusuv tunne, et sa oled siiski võlglane. 

Samuti muidugi see igakuiselt makstav summa on päris suur. Endiselt see moodustab üsna märkimisväärse protsendi minu sissetulekust. Kuna see osakaal on päris suur, siis see jällegi tähendab seda, et väga palju raha üle ei jää. Ma tulen küll kenasti toime, kuid mingisugust erilist meelerahufondi ma endale luua ei saa. See jällegi tekitab aeg-ajalt teatud pingeid. Kui ikka igal kuul pangaarvet vaadates märkad neid pikki ridasid ja suuri summasid mis arveldusarvelt maha lähevad, siis vahel tekivad küll igasugused emotsioonid. Mõnikord on see viha, mõnikord kurbus, peaaegu alati on aga esindatud pettumus. Lisaks pidev enesesüüdistamine. Kõige kurvem selle asja juures on see, et kui vaatad neid summasid ja samal ajal enda lähedaseid ja siis mõtled, et mida kõike ma võiksin selle rahaga nende heaks teha, aga mina lihtsalt piltlikult öeldes lasen raha tuulde. 

Kokkuvõtvalt võin aga öelda, et võrreldes võlgade ümberkujundamisele vahetult eelnevale ajale on minu üldine elukvaliteet siiski parem. Kuigi stressitase on endiselt kõrge, ei pea ma vähemalt kartma erinevaid kirju ja kõnesid laenuandjatelt ja inkassodelt. See annab ikkagi mingisugustki meelerahu. Natukene aitab kaasa ka see, et näha igakuiselt kogusumma vähenemist. Kui varem võlasummad pigem suurenesid igakuiselt, siis nüüd on ikkagi see tendents teises suunas. Samuti kui eelnevalt ületasid minu laenumaksed minu sissetulekuid, siis nüüd vähemalt on see vastupidi. Isegi kui mõnel kuul ma tulen enam-vähem ots otsaga kokku, siis vähemalt ei tule puudu ja juba see tõstab kasvõi veidikene elukvaliteeti. Samuti ei pea ma enam oma kaasale valetama. See on ka juba suur pluss. Kui varasemalt olid igasugused pidevad skeemitamised ja keerutamised minu argipäev, siis enam mitte. Saan asjadest rääkida nii nagu nad on. Isegi kui mul on madalseisud ja ma alati kõigest ei tahagi kurta, siis vähemalt ma ei pea vaatama kaasale silma ja valetama. Võibolla see on isegi sellest kõigest kõige olulisem. See kui igapäevaselt pidi valetama ja varjama oli selle eelneva aja juures kõige keerulisem ja stressirikkam. 

Õlekõrs võlgadega toimetulekuks

Tere jälle!

Päris pikalt on möödas sellest kui ma midagi kirjutasin. Ja no olgem ausad, midagi väga põnevat polegi nagu kirjutada. Nüüd otsustasin selle vaikusemüüri siiski murda. 

Mitmeid kordi on mulle öeldud, et võiksin kirjutada oma teekonnast võlgade ümberkujundamsel. Jah, mina pöördusin abi saamiseks kohtu poole ja taotlesin oma võlgade ümberkujundamist. Mingil hetkel ma sain aru, et oma jõududega ma enam hakkama ei saa ja mingit lahendust on vaja, enne kui mu olukord veel hullemaks muutub. Põhi oli käes ja hakkasid tekkima esimesed võlgnevused maksete osas. Sain aru, et niimoodi ma edasi ei saa. 

Minu õnneks sain ma täpselt õigel hetkel ühe lugejakirja, kes oli minuga täpselt sarnases olukorras. Ta kirjeldas mulle täpselt kuidas ta pöördus kohtu poole, et oma võlad ümber kujundada. Tema loost ma sain niipalju inspiratsiooni, et otsustasin ka ise sama teed minna. Kuigi oli variant ka taotleda eraisiku pankroti, siis mina selle välistasin enda jaoks kohe eos.

Olles selle otsuse enese jaoks ära teinud, pöördusin esmajoones võlanõustaja poole, et temaga oma plaani arutada. Pärast mõningat suhtlust jõudsime üheskoos arusaamani, et võib avalduse kohtule esitada küll. Mõeldud - tehtud. Kogusin kokku kõik selleks vajalikud andmed, dokumendid, lepingud ja esitasin avalduse. 

Avaldus esitatud, jäin ootama vastust. Mäletan, et see oli pingeline aeg, närvid olid püsti kogu aeg, sest ei teadnud ju täpselt mis ees ootab. Möödus umbes nädal kui tuli teade, et pean  ilmuma kohtusse selgitusi andma. Selleks oli määratud kindel kuupäev. Siis tekkis väike hirm, et äkki ikkagi ei võeta mu avaldust menetlusse, kuid võlanõustaja lohutas, et see pidavat olema kohtul tavapärane praktika, et enne menetlusse võtmist kutsutakse selgitusi jagama. 

Kohtus olin ikka eriti närvis, tahtsin häbi pärast maa alla vajuda. Siiski kui kohapeal olin, siis sain küll manitseda, et sellisesse olukorda olen sattunud, aga samas selgus ka, et tegin õigesti, et oma probleemidele otsa vaatan ja nendega tegelema olen asunud. 

Varsti peale seda kohtuskäimist tuli teade, et minu avaldus on võetud menetlusse ja käivitub võlgade ümberkujundamise menetlus. Mulle määrati nõustaja, kes aitas mind suhtluses laenuandjatega, et kõik võlasummad saaksid korrektselt kaardistatud ja mulle jõukohane maksegraafik koostada. 

Mulle pakuti ka võimalust pankrotiks kuna summad olid suured ja siis oleksin saanud ilmselt lühema perioodi ja väiksemate maksetega hakkama, aga kuna ma ikkagi tundsin süümepiinu enda olukorra pärast, siis leidsin, et ei taha minna lihtsamat vastupanu teed. Otsustasin siiski ümberkujundamise kasuks.

Umbes kolm nädalat kulus nõustajal minu võlgade ümberkujundamiskava koostamiseks. Seejärel sai see esitatud kohtule ja hakkasin ootama otsust. Kas laenuandjatele see sobib või mitte. Tuli mõningaid vastuväiteid, aga see pidavat olema tavapärane. Aga siiski mitte midagi ületamatut. Seejärel tuli teade, et korraldatakse veel üks istung kus arutada minu ümberkujundamiskava koos vastuväited esitanud laenuandjatega, et jõuda kompromissini, mis aitaks kinnitada minu võlgade ümberkujundamiskava. Taaskord olin närvis, kuid õnneks jõudsime kokkuleppele ja kohus kinnitas minu kava. See tähendas, et sain alustada kavakohaste laenumaksetega. Nüüd olen juba mõnda aega seda kava täitnud ja laene tagasi maksnud. Tänu kohtule sain oma laenumaksed selliseks mis on mulle jõukohased. 

Mõni kindlasti küsib, et kas selline käitumine on eetiline, et laename ennast lõhki ja siis kohus aitab. Kindlasti mitte. Sellepärast ma ka ei tahtnud pankrotti taotleda ja olin valmis võimalikult suure igakuise summaga, kuigi oleks olnud ka variant taotleda väiksemaid kuumakseid. Ma tahtsin võtta võimalikult suure vastutuse oma tegude eest ja tasuda tagasi võimalikult suure protsendi oma laenusmummast. Samuti ei saa ma ju aastaid veel taotleda uusi laene. 

Sellegipoolest ma julgustan kõiki kes on sattunud keerulisse olukorda mis tahes põhjusel, oma olukorrale otsa vaatama ja mitte pead liiva alla peitma. Kuigi see on paras kadalipp mis tuleb läbida, siis lõpplahendus aitab võibolla jälle elamisväärse elu tagasi saada. Ärge kartke abi otsida. Tundub küll hirmutav, aga sellest tuleb üle olla. 

PS! Kuulda on olnud, et nüüd pidi kogu see protseduuri vist isegi lihtsam ja kiirem olema kui sel ajal kui mina seda läbisin.

Aitäh blogi!

Kogu selle aja jooksul mil ma olen neid kirjutisi siin avalikustanud on minu poole pöördunud mitmeid inimesi oma muredega. Igaühel neist on oma lugu. Mõni soovib nõuandeid, keegi abi, aga on ka selliseid juhuseid kus lihtsalt soovitakse oma lugu ära rääkida. Kõik kes on mulle kirjutanud on ka vastuse saanud. Mõnega olen ka pidanud pikemat kirjavahetust. Kogemusi seinast seina.

Rõõm on tõdeda, et mul on õnnestunud olla mõningatel juhtudel abiks kui inimesed on pöördnud oma murega abi otsima. Siiski on oluline rõhutada, et minu näol pole tegemist mingisuguse võlanõustaja või psühholoogiga, vaid ma saan anda soovitusi või näpunäiteid ainult enda kogemustest lähtuvalt. Olles ise kogu sellel teekonnal, saan rääkida sellest mida olen teinud ja näinud. Kahjuks on olnud ka selliseid juhtumeid kus minu kogemused on hirmutavad. Õnneks siiski positiivsed kogemused kaaluvad oluliselt üle negatiivsemaid. 

Vahel aga inimesed ei mõista, et selles olukorras ei ole kiireid lahndusi. Iga samm võtab palju aega ja lõpplahendus ei ole ka 100% garanteeritud. Siiski on võimalused olukorda parandada oluliselt suuremad kui lihtsalt käed rüpes istudes. Mitmed inimesed keda ma olen saanud nõu ja jõuga aidata on lõpuks saanud oma olukorra oluliselt paremaks ja ma siiralt loodan, et neil õnnestub ka oma elujärge tänu sellele parandada.

Ma ei taha siin ennast kiita ega midagi sellist, vaid lihtsalt üritada inspireerida teisi sarnases olukorras olijaid, et pole mõtet alla anda. Samuti tasub lugeda Võlglase blogi. Väga inspireeriv lugu sellest kuidas keerulisest olukorrast on võimalik välja rabeleda. Ärge kartke ka pöörduda abi saamiseks erinevate inimeste ja asutuste poole. Ka kõige keerulisemast olukorrast on võimalik välja rabeleda. Raske töö ja usk iseendasse on sealjuures suureks abiks. Tähtis on ainult endale tunnistada oma tehtud vigu ja olla valmis tegelema raskustega mis võivad teekonnal ette tulla. Ma tunnen siirast rõõmu kui keegi kes on olnud sarnases augus nagu mina ja siis mingil hetkel teatab mulle, et on leidmas leevendust enda olukorrale. See näitab, et midagi on tehtud õigesti.

Kui ma poleks hakanud omi mõtteid siia kirja panema, siis võibolla ma poleks isegi jõudnud sinna punkti kus ma praegu olen. Tänu sellele blogile sain ma oma mustematel hetketel mitmeid soovitusi ja informatsiooni mis oli mulle suureks abiks. Ma pole küll saanud võlavabaks. Kaugel sellest. Kuid mul on maksegraafikud paigas ja nüüd peab vaid ise mees olema ja nendest kinni pidama, et ühel heal päeval oleksid need kõik makstud. 

Tere jälle!

Ja ma olen tagasi. Pärast mõningat eemalolekut otsustasin, et võiks taaskord mõne oma mõtte siia kirja panna. Sellest on juba päris palju aega möödas kui siia viimati midagi kirjutasin, ei tundugi et juba rohkem kui kolm kuud. Ümberringi on palju toimunud selle aja jooksul, kuid mina oma mõtete ja tegemistega olen ikka samasugune nagu siis kui viimati siia kirjutasin. Selles osas pole midagi muutunud. 

Täna tahaksin aga mõtiskleda igasugu erinevate teraapiate ja koolituste ning nõustamiste teemal. Ütlen kohe ette ära, et ma tarbin päris palju meediat. Loen uudiseid, vaatan televiisorit, kuulan raadiot. Üldjuhul ammutan oma informatsiooni peavoolumeediast, kuid mõnikord väga harva olen ka sattunud mõnele kahtlasema väärtusega informatsiooniallikale, kuid see pole praegu oluline. Oma jutuga tahan ma jõuda aga sinna, et üha tihedamalt kuuleb meediast kuidas keegi on hakanud terapeudiks või kogemusnõustajaks või koolitajaks jne. 

Ma ei taha kedagi halvustada, aga kohati jääb selline mulje, et see oleks justkui lihtne rahateenimise viis. Rääkida mingisugune lugu, olgu see siis edulugu või hoopis mõne eluraskusega seoses ja siis müüa see mingil kujul maha. Seejärel nimetada ennast nõustajaks, terapeudiks või mis iganes ning asuda teenust pakkuma. Kõrvalt vaadates tundub see veidikene kummaline. Jääb mulje, et enam ei peagi aastaid õppima selleks, et professionaaliks saada, piisab kui ise midagi läbi teed ja kohe oled nõustaja või terapeut valmis, tundub lihtne ning saabki hakata teenust pakkuma. Võibolla on asi minus, aga tekib küsimus, et kas seda tehakse selleks, et on tõesti siiras soov inimesi aidata või nähakse selles lihtsalt kerget rahateenimise võimalust. 

Sellest lähtuvalt võiksin ju minagi ennast kuidagi peenema nimega nimetada. Miks ma peaksin olema võlgnik või hasartmängusõltlane kui ma võiksin olla hoopis kogemusnõustaja. Kõlab palju põnevamalt. Võttes kokku kõike seda jama, mida ma oma elu jooksul teinud olen, mida näinud ja millisest pasast läbi tulnud võiksin ka vabalt kirjutada raamatu. Kui ma vaid oskaksin piisavalt hästi seda teha. Ehk kaks inimest isegi ostaksid selle või oleks hoopis bestseller :) Kes seda küll oskaks öelda.  

Kokkuvõtteks aga tahan öelda, et mul on hea meel kui inimesed on ettevõtlikud ja kui neil läheb hästi. Lihtsalt mõeldes enda läbitehtule ja lugedes erinevaid artikleid nõustajatest ja terapeutidest võtab see kohati veidikene muigama. Ma endiselt ei halvusta kedagi ega kahtle kellegi loo ehtsuses, vaid lihtsalt väljendan oma arvamust.

(Ei) julge abi küsida…

Vahel viivad mingid olukorrad, situatsioonid mõtted rändama. Tuleb mõni vana asi meelde, mida tehtud või nähtud. Täna millegipärast leidsin end mõtterännakutest sellesse aega kus ma veel võlgades polnud, kuid nüüd tagantjärele vaadates aru saades, et kõik märgid olid õhus pikalt, et võiksin ühel päeval selleks saada.

Ma ei mäleta täpselt seda kuupäeva, küll aga ma mäletan seda protsessi ja summat kui võtsin oma esimese kiirlaenu. Oli kuu lõpp ja raha sai otsa. Ma polnud tol hetkel veel hasartmängudest täielikult sõltuvuses. Olin küll mänginud, aga mitte veel päris sõltlane. Tulles aga tagasi laenu juurde, siis leidsin reklaami kus pakuti laenu kampaania korras, et võtad mingi summa ja kui teatud ajaga tagasi maksad, siis intress ainult 1 euro. No mis saaks parem olla eks. Võtsin siis 100 eurot. Kuna palgapäevani polnud palju jäänud, siis sain selle rahagi kenasti hakkama. Palgapäeval maksin kenasti 101 eurot tagasi ja sellega asi tolleks hetkeks lõppes. Järgnesid mitmed kuud enne kui järgmine hetk tekkis kui jälle oli raha vaja. Sealt edasi aga hakkaski lumepall lõpuks veerema. Summad läksid suuremaks, perioodid pikemaks. 

Sellele järgnes mitu aastat valetamist, varjamist. Hea näo tegemist, et kõik on korras kuigi tegelikult ei olnud. Kõiksugused skeemitamised, maksepuhukused, refinantseerimised jne. See kõik viis lõpukus siis kuristikku, millest tänasel päeval nüüd üritan välja ronida. 

Peale seda kui omad asjad liikuma sain, et olukorda parandada, on mu lähedased mulle öelnud, et miks sa abi ei küsinud kui esimesed raskused tekkisid. Miks sa ei rääkinud. Sind oleks aidatud. Aga siis oli häbi. Piinlik küsida rahalist abi. Veelgi enam rääkida mängimisest. Palju lihtsam on ju kusagil arvuti taga laenutaotlus esitada.

Isegi nüüd, tükk aega peale seda, kus mu lähedased teada said mu probleemidest, on raske nendega sellest rääkida. Endiselt on keeruline abi küsida kui seda peaks vaja olema või lihtsalt kurta kui on madalseis. Aga ma püüan ennast parandada. Ma õpin ja arenen. Ehk ühel päeval julgen öelda päris kindlalt, et ma oskan nüüd abi küsida.

Kas läbipõlemine või mitte?

Juhuslikult jäin eile vaatama televiisorist “Õhtu” saadet. Seal olid külalisteks kaks meesterahvast, kes rääkisid enda läbipõlemisest. Räägiti sellest, mis sellele eelnes ja kuidas see juhtus. 

Kui ma olin need intervjuud lõpuni kuulanud, siis tabas mind mõte, et nii mitmedki nende poolt kirjeldatud “sümptomid” on ka mul endal. Ma polnud seda varem selliselt võtnud ega kunagi otseselt mõelnud läbipõlemisele. Mulle on alati jäänud mulje, et see on pigem selline edukate ettevõtjate ja tippjuhtide pärusmaa, mitte minusuguste. 

Seal räägiti päris selliste paanikahoogude tekkimisest jne. Mul siiski õnneks midagi sellist pole. Eks aeg-ajalt selliseid mustemaid mõtteid ikka käib peast läbi, aga ei midagi hullu. Küll aga samastasin ma ennast selle härraga, kes rääkis oma perest. Ma tunnen ennast samamoodi. Muidugi minul on teatud põhjustel oluliselt rohkem põhjust ka selle pärast põdeda. Siiski see pidev enese süüdistamine ja süütunne enda käitumise pärast on viinud selleni, et vahel tekivad samasugused mõtted nagu saates kirjeldatud mehel. Laseks pere vabaks. Küllap on eraldi edasi minna parem. Ma pole piisavalt hea nende jaoks. Ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks. Pikad tööpäevad, pidev stress, aga ikka ei suuda ma pakkuda neile seda, mida nad väärt on, mis ma tahaksin, võiksin neile pakkuda. Ja kui ma ei suuda seda neile pakkuda, siis ma ei suuda ammugi pakkuda endale seda, mida soovin. 

Ma ei hakka kõike seda saadet siinkohal ümber jutustama, aga siiski andis see mulle piisavalt mõtteainet, et äkki peaks midagi muutma. Kuigi vahel on tunne, justkui oleks vaja, siiski sellest hoolimata palju ja kardinaalseid muutusi ma paraku teha ei saa. 

Klaas pool tühi või pool täis.

Tundub, et hakkab vist sügis tulema. Hommikul ärgates on veel kottpime. Õhtul läheb samuti varakult pimedaks. Päevad on sombused, pilves ja tuulised. Meeleolu on suhteliselt madalal tasemel. Kuu kuu järel on lõhutud tööd teha. Kõik muu on suhtelselt tahaplaanile jäänud kui igapäevaselt keskeltläbi 12 tunnkseid tööpäevi teha. Samas ikkagi nagu kuhugile ei jõua. Eks ma ikkagi korrutan endale, et oma tehtud viga, aga siiski teeb meele mõruks, sest justkui hullult pingutad ja näed vaeva, kuid siiski igal kuul sama seis. Maksad kõik maksud ära, planeerid muud kulud nagu toit ja transport ning hakkad juba uut palgapäeva ootama. Veidikene selline roboti tunne on kes teeb ainult oma ette programmeeritud ringi. Suhteliselt väsitav on see. Viimasel ajal ajab iga väiksemgi asi juba närvi. Kõik ümberringi olev tekitab ainult ebameeldivaid emotsioone. Miski ei paku rõõmu. Kohutavalt tühi tunne on. Justkui väsinud kõigist ja kõigest. 

Kui vaatan enda progressi, siis mingst vaatenurgast asjad nagu edenevad, teisest küljest aga mitte nii nagu ma sooviksin või need võiksid edeneda. Ma küll üritan vaadata asju positiivsemalt poolt, kuid millegipärast kaldun sinna negatiivsemale poolele. Mis mind enim selle asja juures häirib on see, et mul pole ideid selle olukorra parandamiseks ja see omakorda muudab mind närviliseks. 

Antud juhul on selline “klaas pool tühj või pool täis” olukord. Kes kuidas vaatab. Ei teagi kas asi on selles nn sügismasenduses või milleski muus aga hetkel olen olukorras kus ma ei teagi kumb ma siis tegelikult olen. Tahaks olla üks, aga kaldub teisele poolele.

Vähem mõtlemist, veelgi parem ülemõtlemist on kasulikum. Kui vaid oskaks ennast korralikult välja lülitada korraks. Teha restart nagu arvutile kui see liiga aeglaseks muutub või sootuks kokku jookseb. Kahjuks aga see vist minu loomuses, et päriselt ikkagi ei oska niimoodi olla. Vahel küll mõtlen, et nüüd võtan vabalt ja ei mõtle nii palju ega muretse, kuid siiski ei oska. Enamasti hoian kõik ka endale ega lase midagi välja. Nii ongi kerge jõuda olukorda kus pigem kalduda sinnapoole kus klaas tundub pigem pool tühi kui pool täis.

Natukene tagasi

Juba mõnda aega tagasi kirjutasin sellest, et plaan on midagi niiöelda tagasi anda, teha mõni heategu või annetus. Kuna tunnen, et mind on toetatud sellel ränkraskel võitlusel mängurluse ja laenuorjusega. Eesmärgiks sai võetud, et igal kalendrikuul vähemalt üks heategu. Väikene vahekokkuvõte siis sellest aktsioonist

Kui päris aus olla, siis tegelikult pole päris nii hästi läinud nagu ma lootsin ja mõned asjad mis mul plaanis olid on paraku seni küll tegemata. Samuti seoses kiirete aegadega töömaastikul jäi paraku üks kuu üldse vahele. Selle ma aga üritan heastada järgmisel kuul. Seega pole nagu väga põhjust uhkust tunda, aga samas päris unarusse ka pole jätnud. Alati saab paremini nagu öeldakse ja arenguruumi on ka küllaga.

Mida ma siis aga seni teinud olen. Peamised teod on siiski seotud annetustega. Meil on olemas palju heategevusorganisatsioone millele saab annetusi teha, aga mina valin reeglina selliseid mida ma pean enda silmis kõige olulisemaks. Sellest tulenevalt olen andnud endapoolse panuse näiteks Ukraina toetuseks. Lihtsalt kohutav on mõelda, et kellegi idiootse mõtlemise pärast hävitatakse süütute laste kodusid ja elusid ning sunnitakse neid põgenema türannia eest. 

Viimasena andsin aga oma panuse kooliminevate laste toetuseks. Nimelt sai ostetud erinevaid koolitarbeid kooliminevate laste tarbeks. Panin kokku väikese omapoolse paki mis sisaldas vihikuid, pliiatseid, värve jne. Mõningaid väikeseid annetusi erinevatele organisatsioonidele olen veel teinud nende kuude jooksul, kuid ma ei näe mõtet hakata neid kõiki siin eraldi välja tooma. Enamjaolt on need siiski seotud lastega. Need mõningad asjad mida ma olen soovinud teha, kuid on tegemata loodan ma siiski lähiajal ära teha. 

Kas peab alati pealkiri olema?

Pole juba pikemat aega kirjutanud siia midagi. Tegelikult oleks kirjutada küll, aga samas vahel tundub mõtetes kõik palju lihtsam, kuid hakates neid sõnu paberile seadma on olukord hoopis teine. Peamine põhjus miks ei ole siia viimasel ajal ridu lisandunud peitub aga hoopis selles, et lihtsalt on kogu aeg väga kiire. Lihtsalt pole aega ja kuna see pole mingisugune suunamudimise blogi mis peaks mulle sissetulekut genereerima, siis ei hakka ma ka oma väärtuslikku uneaga sellele panustama. 

On kuidas on, aga viimasel ajal on päris palju tööd tehtud. Pikad päevad, lisaks mõnigaid juhutöid nädalavahetusel jne. Eks see muidugi on kõik sellepärast, et tuleb oma haavu lakkuda. Enda tekitatud tulekahju kustutada peab ju kuidagi üritama kustutada. Isegi siis kui lausleeki enam pole, siis paraku hõõgumine on endiselt ning seda tuleb kontrolli all üritada hoida, et ei lahvataks uut leeki. Mis mind aga veidikene kurvaks teeb on see, et ma pean seda kahjuks tegema oma pere arvelt. Ma ei saa veeta nendega kvaliteetaega niipalju kui tahaksin ja see teebki mind kurvaks. Väga vastik on öelda lapsele, et pean täna jälle kauem tööl olema või nädalavahetusel midagi tegema selle asemel, et temaga kuhugile minna või midagi teha. 

Ma pean veel aastaid pingutama, et oma võlgadest lahti saada. See tähendab, et tuleb töiselt pingutada ja seda isegi vaba aja arvelt. Selleks ajaks kui ma oma võlgadest lahti peaksin saama on lapsed juba piisavalt suured ja võibolla enam ei tahagi niimoodi koos aega veeta nagu seda praegusel ajal. See aga tähendab seda, et oma enese rumala käitumise ja valede otsuste tõttu olen ma tekitanud olukorra milles on palju kaotajaid, aga mitte ühtegi võitjat. Seda kahetsen ma kõige rohkem. Tänu sellele möödub minu laste lapsepõlv hoopis teisiti kui ma seda ilmselt sooviksin.

Kui saaksin seda muuta, siis ma ei kõhkleks hetkegi, aga kahjuks ei saa. Pean ainult pingutama, et hoida olukord kontrolli all, mis muidugi arvestades praegust inflatsiooni on tegelikult väljakutset veelgi suurendanud. Aga no kellele ma ikka kurda. Enda tehtud vead ja selle eest tuleb nüüd tasuda kõrget hinda. Ehk ühel päeval läheb olukord veidikene paremaks ja ma suudan ennast kasvõi veidikenegi rehabiliteerida. Mis ma aga öelda tahan on see, et kel veel vähegi võimalus, siis püüdke mitte oma elu rikkuda. Mina seda ei teinud kui mängisin hasartmänge kontrollimatult ja võtsin üha uusi laene, käitudes nii vastutustundetult kui vähegi võimalik. Mõelge selle peale, et mitte ei riku ainult enda elu, vaid ka teatud määral enda lähedaste oma.

Mõte

Kas vahel tuleb mõte, et enam ei jaksa? Lootusetuse tunne, et pole enam ühtegi valikut ja kuidagi edasi minna ei oska. Ees tunduvad olevat ainult halvad valikud. Vahel tulevad pähe ka need kõige mustemad mõtted. Pidev stressiseisund. Kuidagi ei oska edasi minna. 

Kui seda lugedes tundsid ennast ära, siis võta teadmiseks, et asi pole veel üldsegi hull, sest sa oled ikkagi tegus ja kuidagi jõudsid siia, et seda lugeda. Nüüd aga tuleb edasi tegutseda. Vaevalt, et enam hullemaks saab minna. Pigem ikka paremaks, sest kui juba ülalkirjutatud mõtted peas on, siis tõenäoliselt on põhi käes ja saab edaspidi ainult ülespoole minna. Ma ei ütle, et kõik kohe kiiresti korda saab, aga vähemalt saab selleks anda võimaluse kui vaadata olukorrale tõsiselt otsa ja kusagilt otsast mingisuguseid samme astuda. Kuitahes pisikesed need ka ei oleks. Ennast haletsedes on seda kohutavalt raske teha. Tean omast käest. Aga kui tuleb kusagilt mingi väike tõuge on veelgi parem. Ka minul kulus esimesest hetkest mil sain aru, et nüüd on ainult halvad valikud järel selle hetkeni kui tegutsema otsustasin hakata tervelt 3 kuud. Aga kui selle esimese pisikese sammu, milleks oli kõigest mõnerealine e-mail võlanõustajale, ära tegin, hakkasid asjad tasapisi hargnema. 

Enamikel juhtudel pole ühelegi probleemile või murele kiiret lahendust. Peab pingutama ja vaeva nägema. Ka minu teekond on alles alguses, kuid siiski esimesed sammud on tehtud ja mul on siht ees kuhu tahaksin jõuda. Võin öelda, et mul on olnud ka päris palju tagasilööke sel teel ja mingil hetkel tekkis ka mõte alla anda, aga siiski sundisin ennast kokku võtma ja edasi pingutama. Ausalt öeldes, siis tegelikult ma olin juba alguses kindel, et tagasilööke tuleb, aga ma polnud kindel kuna ja kui tugevad need on. Seega tuleb edasi rühkida ja loota parimat. Vahepeal ka unistada, aga samas ka mitte unustada seda miks ja kuidas keerulisse olukorda on satutud.

7. päev

Kõhus keerab. Ei mõista kas see on põhjustatud närvipingest või on tegemist miski viirusega. Igatahes tööl on väga raske olla. Iga pisiasi häirib ja muudab veelgi enam närvilisemaks. Kogu olukord on nii rusuv. Tunne on justkui kogu taevas tahaks mind enda raskuse alla vajutada. Kõik mõtted mis peast läbi käivad on ainult negatiivset laadi. 

Peale tööd otsustan mitte kohe koju minna. Tahan lihtsalt kusagil vaikuses hetke mõelda, sest kogu olukord on minust tekitanud sellised segased tunded mida ma ei oska isegi sõnadesse panna. Olen seni pidanud ennast küllaltki hea närvikavaga inimeseks, kuid nüüd tunnen, et miski hakkab kusagilt välja ajama. Ma ei suuda leida ühtegi mõistlikku varianti enda jaoks kuidas seda olukorda natukenegi leevendada. Ka kõige mustemad mõtted vilksatavad aeg-ajalt sisse. Õnneks taipan kiiresti, et see pole siiski lahendus. Tekitaksin sellega lihtsalt teistele probleeme. See oleks minust väga isekas ja pealegi pole keegi teine minu hädades süüdi. Oma sisimas ma ju ei taha olla selline. Ma tahaks, et paljud asjad oleks teisiti. Kui saaks vaid aega tagasi keerata. Otsuseid muuta. 

Kui ma olin veidi aega mõtisklenud, siis otsustasin, et küllap hakkab nüüd põhi minu jaoks kätte jõudma. Siis edasi tuleks ennast ükskord sundida midagi tõsisemat ette võtma, et oleks ükskord võimalik kuidagi normaalsemat elu elada. See tol hetkel tehtud otsus ei teinud küll mu enesetunnet paremaks, kuid andis mulle väikese lisatõuke otsa vaadata endale ja öelda: “sa oled loll.”

Tollest hetkest alates ei hakanud kõik veel paremaks minema, selleni läks veel veidikene aega, kuid siiski oli see esimene imepisikene moment ja arusaamine probleemi sügavusest. Tundsin hirmu, et sellest kõigest välja ronimine saab olema väga raske. Ja seda tundes tahaks kohe ära joosta. Eemale kõigest ja kõigist ning mitte vaadata tagasi. 

6. päev

Uus nädal. Tuleb jälle tööle minna. Enesetunne on kehv. Justkui hakkaks haigeks jääma. Sees keerab ja rinnus ka kuidagi imelik. Kaldun arvama, et kõrvetised. Täna on tööd veidi vähem, seega rohkem aega ka mõtteid mõlgutada. Tee mida tahad, aga kogu aeg liiguvad mõtted sellele, et raha on otsas kuid kusagilt oleks vaja saada natukene juurde, et järgmise palgapäevani vastu pidada. Tajun endas meeleheidet. Mingisugust lisatööd pole võimalik ka teha. Hakkan otsima taaskord võimalust kusagilt laenu saada. See pole aga kuigi lihtne, sest laenukoormus on juba päris suur ja keegi ei taha mulle väga enam laenu anda. 

Minu õnneks avastan, et üht minu krediidilimiiti on vahepeal suurendatud. Väikene kergendustunne aga saab hetkelise tagasilöögi kui taban ennast mõttelt, mis siis saab kui ma kõik taas maha mängin. Hetkeks saab kaine mõistus võitu ja otsustan, et enne raha juurde ei laena kui kõik mängupiirangud on seatud. See ehk aitaks kasvõi natukenegi seda tulekahju mis niigi juba ereda leegiga põleb, mitte kasvatada. 

Õhtul töölt koju jõudes panen endale koheselt mängupiirangud. Seda korda siis pikemaajalisemalt. Varasemad piirangud on kõik lõppenud ilmselgelt liiga vara ja iga kord on tabanud tagasilöök ja olukord läinud aina hullemaks. Kui piirangud seatud otsustan, et pean siiski võtma taaskord krediidikontolt raha juurde, et oleks söögiraha kuni palgapäevani. Ma küll mõistan, et mu olukord ei parane suures pildis, vaid läheb hullemaks, kuid siiski tunnen hetkelist rahulolu, et olen suutnud olla terve päeva mängimata ja endale piirangud seada.

5. päev

Eelmise õhtu väljaskäigust veidi väsinuna otsustan täna veidi rahulikumalt võtta ja lihtsalt teleka ees vedeleda. Tundub päris hea plaan selleks kuidas veeta pühapäeva üksi kodus. Hommikused rituaalid tehtud maandun teleka ette. Aga nagu tavaks, siis midagi huvitavat parasjagu vaadata ei ole. Otsustan arvuti tööle panna ja vaadata üle viimased uudised. Midagi põletavat pole ja igavus hakkab tasapisi võimust võtma. Üha enam hakkavad mõtted minema taaskord mängimisele ja eelmisel päeval saadud võidule. Kõik eelnevad mustad mõtted ja kaotused oleks nagu mälust pühitud ja meeles ainult see võit mis tuli. Unelm sellest, et võiksin seda ju ka täna korrata ja oma majanduslikku seisu veelgi parandada. Kogu tähelepanu ongi nüüd ainult sellel. Mis saaks küll valesti minna. Login mängukeskkonda, teen sissemakse ja läheb mänguks.

Veidi aega hiljem on raha otsas. Mõtlen, et ju on tegemist nagu kalastamisega, et söödad alguses kohta sisse ja küll siis tuleb suur kala. Järgmine sissemakse kaob taas minutitega. Aga olen veel suhteliselt rahulik, sest hetkel on veel arvel piisavalt raha. Siiski otsustan järjekordselt jätkata. Endiselt jälle võitu ei tule ja hakkan vaikselt närvi kaotama. Mida aeg ja sissemakse edasi seda rohkem hakkab võidukohustus rõhuma. Hakkan taipama, et ammu enam ei mängi ma lõbu pärast, vaid ainult võidukohustusest. Kõik kisub taaskord kiiva. Raha väheneb arvelt meeletu kiirusega ja mingit edu ei paista kusagilt. Päev hakkab tasapisi õhtusse veerama ja mõtlen, et kuna homme on tööpäev siis oleks targem magama minna. Eelmiselt õhtul võidetud rahast on ainult niipalju veel alles, et järelejäänud maksud ära maksta. Otsustangi seda teha, et vähemalt maksud saaksid makstud. Enne seda suutsin aga raskustega mängulehekülje kinni panna. Muidugi käis sellega kaasas pidev enesesüüdistamine. Taaskord.

Maksud makstud, lähen magama. Und aga ei tule. Suudan ainult mõelda kaotatud rahale ja sellest kuidas ülejäänud kuu jälle vastu pidada, sest ainus raha mis alles on see sularaha mis on rahakotis. Enesetunne on jälle räbal. Terve nädala jooksul on emotsioonid käinud ülesse ja alla. No kui jätkusuutlik saab see olla?

4. päev

Täna on laupäev. Tööle minema ei pea. Kuna eelmine õhtu möödus paraja fiaskoga, siis magasin ka üsna kehvasti ja ärkasin öösel korduvalt. Hommikul mõtlen taaskord eelnevale õhtule ja tunnen süümepiinu. Hing on haige. Rahast on kahju ja muidu ka väga sant enesetunne. Kuigi kõik laenumaksed ei ole ühel päeval otsustan siiski, et tasun kõik korraga ära. Peale seda uuesti pangaarvet uurides näen, et raha on sisuliselt otsas. Heal juhul nädala söögiraha. Aga lisaks laenumaksetele on ka veel muud maksed tasuda. Peas hakkavad vasardama mõtted, et kuidas leida vahendeid ülejäänud kuu üle elada. Palgapäevani ju sisuliselt kuu aega. 

Otsustan, et riskin viimase söögirahaga, et äkki õnnestub siiski korrata mõne päeva tagust võitu mis aitaks ülejäänud kuu vastu pidada. Olen küll väikese dilemma ees ja mingil hetkel hakkan isegi kahtlema, et äkki ei peaks siiski viimast raha mängu panema, kuid siiski otsustan riskida. Teen sissemakse ja asun mängima. Alustuseks saan kohe väikese võidu, kuid summa pole selline mis piisaks ülejäänud kuu üle elada. Otsustan edasi mängida. Mõtlen endamisi, et kui mängin erinevaid mänge, siis ehk ei kaota kõike raha. Kompan niiöelda erinevaid mänge, et ehk õnnestub aru saada millises mängus võibolla natukene suurem võit saada. Loodetud strateegia edu ei too ja sissemakstud raha hakkab otsa saama. Siis aga juhtus midagi ootamatut. Ma saingi võidu. Oma lemmikmängus. Ja täpselt sellise summa mille olin oma peas välja mõelnud mis aitaks kuu vastu pidada. 

Kuna aga olin juba raisanud peaaegu pool päev mängimisele, siis seekord miski minu sees sunnib mind lõpetama ja võidetud raha välja võtma. Mõeldud tehtud. Raha väljavõetud ja arvuti läheb pauguga kinni. Tunnen isegi hetkeks kergendust ja tuju on hea. Otsustan sõpradele helistada, et välja minna ja mõtted kõigest sellest jamast eemale saada.

3. päev

Järjekordne hommik ja järjekordsed süümepiinad. Eelmine päev oli olnud küll veidikene edukam väikese võidu näol, kuid rahuloluks siiski põhjust pole, sest mängimist lõpetada taaskord ei suutnud ja osa võidust haihtus. Hommikukohvi juues mõtlen, et täna kindlasti ei mängi. Rõõmustan selle üle, et on reede ja nädalavahetus terendab ukse ees. Mõtlen, et õhtul võiks hoopis kusagil väljas tiiru teha selle asemel, et arvutis istuda. 

Tööpäev möödus rahulikult. Mõnikord läksid küll mõtted mängudele, aga ei midagi väga häirivat. Endiselt pean plaani, et võiks õhtul välja minna. Otsustan, et koju jõudes teen mõned telefonikõned ja otsin võimalust tegevust leida, sest endiselt olen üksi kodus. Peale tööpäeva lõppu on aga ilm muutunud kehvaks ja kohe üldse ei kutsu välja. Otsustan ringi, et ei lähe kuhugi, vaid olen kodus ja vaatan telerist mõnd head filmi. Kodused toimetused on tehtud ja maandun diivanile. Veidi aega hiljem aga hakkavad mõtted üha enam liikuma eelmisel õhtul saadud võidule. Hakkab tekkima lootus, et äkki suudan ka täna sama korrata. Olgu, proovin ühe sissemakse ja siis lõpetan. Veidi aega hiljem on raha otsas. Otsustan veelkord proovida. Jällegi veidi aega hiljem on raha otsas. Hakkan närviliseks muutuma. Samas aga on isu võita raha tagasi järjest kasvamas. Korrutan endale, et peab tulema. Nüüd olen juba andnud terve käe, mitte ainult sõrme. Võitu ei tule. Järjest teen uusi sissemakseid. Eile võidetud raha on nüüdseks juba maha mängitud ja tuleb võtta lisa. Aga võitu ei tule kusagilt. Pettumus seguneb vihaga. Kordamööda süüdistan nii ennast kui mängu. Proovin erinevaid mänge, kuid ei midagi. Vahepeal on saabunud öö. Mingil hetkel unustasin kõik ennast ümbritseva. Justkui oleks täielikult kaotanud ajataju. Nüüdseks on juba enesetunne väga kehv. Tõelised süümepiinad, kirun ennast maapõhja, et suutsin niipalju raha taas maha mängida. Vaatan pangaarvet ja näen, et seal on veel täpselt niipalju kui on tarvis, et ära maksta kõik laenumaksed. Raskustega suudan arvuti sulgeda. Üritan magama minna, kuid und ei tule. Ärevus on liiga suur. Tunne on väga rusuv. Raskustega suudan siiski lõpuks uinuda.

2. päev

Öö möödus rahulikult. Olin küll vihane, kuid sain siiski uinuda ja magasin hommikuni välja. Hommikul ärgates aga avastan ennast mõtlemast eelmisel õhtul kaotatud rahast. Selle summa eest oleks saanud ju mitme laenu kuumaksed ära tasuda. Joon kohvi ära ja lähen tööle. Kuna tööpäev on suhteliselt kiire, siis pole aega eelmise õhtu lollustele eriti mõelda. Paar korda siiski mõte sinna suunda liigub, kuid tööga seonduv õnneks viib kiiresti mõtted mujale.

Peale tööpäeva lõppu saabun koju. Vahepeal olen jäetud üksinda koju ja seega tuleb ka kõik kodused toimingud endal ära teha. Koju jõudes panen teleri käima ja arvuti tööle ning suundun kööki õhtusööki valmistama. Sel ajal aga hakkan mõtlema eelneval õhtul kaotatud rahale. Mõtlen endamisi, et miks küll sugugi õnne pole. Loen ju aeg-ajalt kuidas jälle keegi mingi suure summa võidab. Oleks see vaid mina, kohe lõpetaks mängimise ja maksaks kõik võlad. Õhtusöök tehtud, söödud ja nõud pestud, maandun diivanile. Võtan arvuti ja login ennast mängukeskkonda sisse ise endale korrutades, et nüüd võiks küll minu kord olla võita. Pärast nii pikka mängurikarjääri peab ju see õnn ükskord naeratama. 

Taaskord sissemakse tehtud ja läheb mänguks. Väiksemate võitude najal õnnestub sedapuhku mängus püsida tervelt mitu tundi. Siiski aga hakkab tasapisi mängu kantud raha otsa lõppema. Juhtub midagi ootamatut. Viimaste eurode eest mängides õnnestub ühes boonusmängus saavutada korralik võit. Mitte midagi elumuutvat, aga siiski selline summa mis katab eelmisel õhtul kaotatud raha mitmekordselt. Mõtlen, et küll läks hästi. Otsustan, et mängin veel 5 minutit ja kui summa ei suurene, siis võtan võidu välja. Kaotan võidetud rahast natukene, kuid siiski suudan säilitada kainet meelt ja võtan võidu välja. Tunnen rahulolu. Panen arvuti kinni ja suundun vett jooma. Ise mõtlen, et kuna nüüd nii hästi läks, siis ei taha seda rikkuda ja võiks ära magama minna. Kuna aga kell ei ole veel palju, siis und ei tule kiirelt. Hinges on ka väikene ärevus. Mõtlen, et täna on fortuuna minuga ja oleks patt seda raisku lasta. Haaran kiirelt teisest toast sülearvuti ja uus sissemakse rändab mängukontole. Kõigest mõne minutiga on see raha läinud. Otsustan korra veel proovida. Juhtub täpselt sama asi. Kuna möödunud on väga vähe aega, siis on kiusatus veel proovida. On ju täna siiski fortuuna minuga. Aga ei tule seda võitu. Väikene närv on juba sees, aga siiski teen uue sissemakse. See kordub veel mitu korda kuni eelnevalt võidetud rahast on juba korralik osa jälle läinud. Kuna aga sülearvuti aku saab tühjaks, siis vihaga panen arvuti kinni ja lähen magama.

1. päev

Täna oli palgapäev. Paar päeva on hetkeni mil tuleb ära tasuda sellekuised kohustused. Kahjuks on need juba paisunud päris suureks, seega pärast kohustuste tasumist kuigi palju raha üle ei jää. Tööpäev jäänud seljataha ja õhtusöök söödud istun arvuti ette. Kerge ärevus. Kiiresti liigub mõte selles suunas, et kui maksud on tasutud, siis järgmise palgapäevani jääb siiski veel päris pikk tee minna. Võiks ju kusagilt väikest lisaraha saada. Nagu tellimise peale tuleb telerist järjekordne kasiinoreklaam. "No võiks ju proovida veelkord", on järgmine mõte. Ega ma seekord ju ometi ei libastu. Teen kõigest väikese sissemakse ja isegi kui ei võida, siis kohe lõpetan. Ei saa ju lubada endale rohkemat. Mõeldud tehtud. Raha üle kantud ja läheb mänguks. Umbes 30 minutit hiljem olen suutnud oma sissemakse kolmekordistada. Tunne on hea, olen hoos. Tundub, et täna on õnn tõesti minu poolel. Ehk õnnestub veel veidikene oma võidusummat kasvatada. Siis kohe võtan võidu välja. Möödub veel umbes 30 minutit ja mu algsest sissemakse summast on järel viimane euro, mis siis koheselt läheb panuseks. Mõni sekund hiljem haigutab kontol taaskord tühjus. Meel on morn. Mõtlen, et olin ju nii lähedal võidu välja võtmisele. Aga olgu, proovin uuesti. Tundub, et mul siiski on võimalus täna võita ja ei tahaks ju seda käest lasta. 

Mõni minut hiljem on taaskord raha kontol ja võib uuesti proovida. Seekord õnnestub sissemakseks tehtud summa kaotada kõigest 10 minutiga. Hakkab väikestviisi närv mustaks minema. Tuleb ikkagi üks sissemakse veel teha. Peab ju õnnestuma natukene võita. Taaskord mõni minut ja raha kontol. Läheb mänguks. Nüüd õnnestub väikeste võitude abil mängida järjest mitu tundi enne kui lõplikult raha otsas saab mängukontolt. Tuju on halb. Kuna järgmine päev on tööpäev otsustan vihaga arvuti siiski kinni panna, kuid hinges jääb kripeldama, et oleks ju võinud veel raha mängu panna ja küllap siiski oleks võit tulnud. Lähen magama.